Eesti tippkommunistide mõrvatöö 1936. aasta veebruaris Kopenhaagenis on viimasel ajal leidnud piisavalt kajastamist. Kominterni heakskiidul tapeti jõhkral moel Johannes Eltermann-Martõnov, keda kahtlustati olevat Eesti poliitilise politsei agent. Mõrvatöö teostajaiks olid Leo Looring, Karl Säre ja August Vakepea.1Võika mõrva detailseid üksikasju on kirjeldatud: E. Nørgaard. Kongelundeni mõrv. Tallinn, 2001, lk. 203–207.

Lihtsalt meeldetuletuseks mõningad faktid. 1934. aastal toimus Leningradis EKP KK augustikonverents, kus reorganiseeriti EKP juhtorganid ning loodi Eestis likvideeritud EKP illegaalsete juhtorganite asemel neutraalses Skandinaavias parteitöö poliitiliseks ja organisatsiooniliseks juhtimiseks Skandinaavia Büroo. EKP KK Organisatsiooniline Büroo ehk Skandinaavia Büroo tegutses Kopenhaagenis ja Stockholmis. Aastail 1934–1935 kandis see EKP sekretariaadi, aastail 1935–1938 EKP orgbüroo nimetust. Büroo liikmeteks olid Karl Säre (1934–1936), Leo Looring (Johannes Meerits) ja Albert Sakkart.2Albert Sakkart (21.06.1909 Pihkvamaa – 22.03.1938 Moskva). EKP liige al. 1931. a. Oli kompartei põrandaalune töötaja Eestis 1931–1935. Seejärel suunati tööle Taanis asuva EKP keskuse juurde. Enne arreteerimist oli Punaarmees üleajateenijana nooremkomandör. Süüdistati spionaažis. Kohtuotsus mahalaskmine. Rehabiliteeritud 1957. a.

Leo Looringu käekäik ja saatus said teatavaks juba käesoleva aastatuhande vahetusel. Nõukogude julgeolekuorganitel õnnestus ta Rootsi vanglast NSVL-i toimetada, kus ta anti tribunali alla ja hukati 1952.3K. Niidassoo, V. Ohmann. Eestimaa Kommunistlik Partei — 1930. aastad kuni juuli 1940. Varjusurmast ajalooareenile. – Tuna 2000, nr. 3, lk. 75; V. Ohmann. Vendade Karl ja Artur Säre elukäigu salaniidistik. – Tuna 2003, nr. 3, lk. 73–74.aastal. Karl Säre segadusttekitava saatuse väljaselgitamine võttis pisut rohkem aega. Väga kaua ja visalt levis arvamus, et EKP KK I sekretäril õnnestus Saksa koonduslaagrist põgeneda. Variante oli mitmeid, kuhu ta olevat jõudnud: Holland, Ladina-Ameerika, USA. Laiema avalikkuse ette jõudsid need oletused ilmsesti vahetult Teise maailmasõja järel väliseesti ajakirjanduse spekulatsioonide kaudu. Kuna NKVD-l/MGB-l/KGB-l polnud mõistlikku lahendust ja vastust kusagilt koitmas, siis võttis seegi institutsioon omaks need kontrollimatud spekulatsioonid. Ent KGB tegi kõik endast oleneva, et jõuda Karl Säre jälgedeni. Karl Säre otsingutoimik anti NSVL KGB arhiivi hoiule alles 15.03.1962. Kõik see osutus tühja tuule tallamiseks, mis tulemusi ei andnud. Eesti Mälu Instituudi kaastöötajal Argo Kuusikul õnnestus 2013. aasta sügisel Neuengamme koonduslaagri materjalide seast üles leida Karl Säret puudutavad kartoteegikaardid. Ei mingit Hollandit ega Ameerikat ega uskumatut pääsemist. Karl Säre suri Saksamaal Hamburg-Neuengamme koonduslaagris 14.03.1945.4A. Kuusik, V. Ohmann. EKP Keskkomitee I sekretäri Karl Säre saatus selgunud. – Tuna 2014, nr. 3, lk. 89–91.

Ent kes oli too kolmas mõrvatöö osaline? Tema tausta pole püüdnud või tahtnud Nõukogude parteiajaloolased mingilgi moel uurida. Kommunistliku Internatsionaali Eesti sektsiooni kausta, mis koostatud tema kohta 1930-ndatel Venemaal, on pilgu heitnud vähesed.5ERAF, f. 25, n. 2. 1605. Selle kasutajate seas on Olaf Kuuli (1971), Anton Vaarandi (1975), Eeri Kessel (1976), Luisa Vilberg (1981). Ükski neist pole pidanud vajalikuks peatuda oma kirjatöödes sellel persoonil, arvatavasti seda tollastes oludes ei saanudki. Seega polnud teada isegi see, milline ta välja nägi. August Vakepea näopilt vaatab vastu Kommunistliku Internatsionaali Eesti sektsiooni toimikust, kus on Eesti Vabariigi peakonsulaadist Rotterdamis 17.11.1934 välja antud ametlik dokument, millel temast kaks fotot. Paraku pole seda dokumenti ega seal sisalduvat seni avalikkuse ette toodud. See jäi ka vististi August Vakepea viimaseks sidemeks Eesti Vabariigiga.

August Vakepea sündis 19.10.1908 Saaremaal Lümanda vallas Atla külas. Isa Peter oli meremees, ema Miina tegeles põllutööga. Peres oli viis last, kellest kolm surid noorelt. August Vakepea õed-vennad olid: Rosalie Vakepea (31.10.1902 – mai 1907), Mihkel Vakepea (14.10.1907–(?)1907), Adele Vakepea (08.03.1911–03.01.1919), Oskar Uusniit (Vakepea) (29.05.1912–30.11.1989 Rootsi). Neist viimasest, Oskarist kasvas igati korralik kodanik. Ta oli Kaitseliidu Lümanda kompanii liige.6Saaremaa, Maleva Teataja. 19.06.1939, nr. 11, lk. 4. Oskar Uusniidu mälestusfondi kaudu on toetatud 2008. aastal Eesti Rahvuskultuuri Fondi.7http://www.erkf.ee/?nid=288 – Vaadatud 03.02.2016.

August Vakepea oli Lümanda kooli vilistlane. 1924. aastal lõpetas ta seal VI klassi.8http://lymanda.edu.ee/koduleht/ajalugu/lopetajad-labi-aegade/1924-aasta-koolilopetajad/ – Vaadatud 02.02 2016. Huvipakkuva seigana võiks mainida, et sama kooli lõpetas aasta varem Aadu Hint. Samaaegselt käis koolis ka Johannes Hint. Kooli juhi ja õpetajana tegutses aastail 1919–1924 Voldemar Sarv. Teda on iseloomustatud nõnda: „Voldemar Sarv suutis koolijuhina taltsutada ka kõige ulakamad poisid. Ta oli naljamees. Lavastas jõulu- ja kevadpeoks näidendeid. Ise oli aktiivne tegelane seltsielus, samas ka talupidaja.“9Helvi Jallai mälestustes. – Põdrala Teataja, 2008, nr. 3, lk. – http://www.podrala.ee/arhiiv/podrala_teataja_3_2008.pdf – Vaadatud 03.02.2016.

August Vakepea katkestas 1925. aasta kevadel gümnaasiumiõpingud, sest vanematel olevat puudunud vahendid tema koolitamiseks. Ta töötas koos oma noorema venna Oskariga kuni 1927. aastani kalurina. 1928. aasta algul läks ta Tallinna, kus töötas erinevates tehastes lihttöölisena, ehkki tema sooviks oli kogu aeg saada meremeheks. 1928. aasta sügisel lahkus ta salaja Eestist ja jõudis Hamburgi, ei leidnud seal aga kolme kuu vältel tööd ja oli sunnitud sõitma edasi. Jõudis Belgiasse, kus asus tööle söekaevurina Charleroi linnas. Töötas seal 1929. aasta juulini. Teenis veidi raha ja sõitis Antverpenisse, kus tal õnnestus saada Inglise aurulaevale madruseks. Sellest hetkest algas tema meremeheelu. Ta sõitis Inglise, Hollandi, Norra jt. riikide aurulaevadel üle ilma. 1932. aastal oli tal mitmeid reise NSV Liitu — käis Arhangelskis, Leningradis, kus sai eestikeelset revolutsioonilist kirjandust. Leningradis meremeeste interklubis puutus ta kokku Meremeeste ja Sadamatööliste Internatsionaali Eesti sektsiooni tegelastega. Sellest ajast hakkas ta aktiivselt saatma korrespondentsi I.S.H.-le.10The International Union of Seamen and Harbour Workers — Meremeeste ja Sadamatööliste Internatsionaal. Augustist 1933 EKP liige.11ERAF, f. 25, n. 2, s. 1605, l. 7. Meremeeste ja Sadamatööliste Internatsionaali Eesti sektsioonile pandi 1931. aastal alus EKP vahetul osavõtul.12O. Kuuli. Maakera pöördub itta. Tallinn, 1978, lk. 55. See oli üks osa 1928. aastal NSVL-is alguse saanud niinimetatud „ametiühingute strateegiast“, mis tähendas ametiühinguliikumise oma hõlma alla viimist, profinternimist ehk ametiühingute kuulumist punase internatsionaali alla. On vist ilmselge, et lihtne Saaremaa noormees sattus 1932. aastast võimsa ja salakavala Nõukogude propaganda haardesse. Leningradis meremeeste klubis peetud kommunistlik usujutlus pööritas tal peas, sellega kaasnenud hilisem kommunistliku usukirjanduse lugemine ja levitamine mässis nii tugevasti, et selle kammitsaist vabaneda polnudki nii lihtne.

ILLUSTRATSIOON:
August Vakepea viisapikendus.

Samas, selliseid näiteid võib tuua maailma kultuuritippudegi seast. 1920–1930-ndail aastail oli NSV Liidu vaimustus üsna levinud. „Vasaksotsialistlik revolutsioonilisus tõmbas ligi intellektuaale nii Eestis kui ka mujal Euroopas: Prantsusmaal Anatole France’i, Louis Aragoni, Henri Barbusse’i, Romain Rolland’i, André Gide’i ja André Malraux’d; Saksamaal Gerhart Hauptmanni, Lion Feuchtwangerit, Heinrich Manni, Johannes Becherit, Bertolt Brechti ja Anna Seghersit; Inglismaal George Bernard Shaw’d, W. H. Audenit ja Christopher Isherwoodi; Ühendriikides John dos Passost, Theodore Dreiserit, Upton Sinclairi ja John Steinbecki — kui nimetada ainult kuulsamaid.“13J. Sang. Punased ja roosad. – Keel ja Kirjandus 2015, nr. 4, lk. 280. Eestist tuleb lugeda nende kilda langenuiks Johannes Semperit ja Johannes Vares Barbarust.

Noorena kodust lahkunud, meremehe ametit pidav August Vakepea oli Nõukogude propagandahaidele küllaltki kerge saak. Edasine oli vaid nn. vormistamise küsimus. Kommunistlik Internatsionaal oli 1934. aastaks andnud August Vakepeale uue identiteedi. Venemaal ringi liikuvates dokumentides on tema nimeks Jaan Klaar. Sellise pseudonüümi omistamine võis olla seotud ka asjaoluga, et August Vakepeal polnud 1928. aastast mingit sidet kommunistide verivaenlase Eesti Vabariigiga, polnud vaja tausta uurida, kas tal on mingit sidet kodanliku vabariigi poliitilise politseiga jne. jne. Ühesõnaga, temaga oli kõik klaar. 1936. aastast saadik andmed tema kohta kaovad.

Pärast pikki otsinguid õnnestus mul Reigo Rosenthali vahendusel jõuda Hispaania kodusõjas 1936–1939 osalenud isikuteni, mis on kättesaadavad Venemaa Riiklikus Sotsiaal-poliitilise Ajaloo Arhiivis ja seda digitaalsena. Tähelepanu pälvis isik, kes figureeris nime all Hermann Pikk. Selle mehe isikuandmed klappisid üks-üheselt August Vakepea elulooandmetega.

HERMANN PIKK14Rossijskij gosudarstvrnnyj arxiv social´no-političeskoj istorii (RGASPI) — Venemaa Sotsiaal-poliitilise Ajaloo Riiklik Arhiiv. RGASPI, f. 545, n. 6, s. 1517, l. 49, kaader 70 (IMG0070).
Eestlane, sündinud 19. oktoobril 1908 Saaremaal
Elukohajärgselt Axel Hedberg. Saabus Hispaaniasse 20. novembril 1936
Amet: meremees.
Kuuluvus organisatsiooni: ISN.15Tegelikult peaks olema ISH — The International Union of Seamen and Harbour Workers. Eksisteeris ajavahemikul 1930–1937. EKP-s alates 1933. aastast. Kuni novembrini 1935 külastas 9 kuu vältel poliitloenguid Moskva parteikoolis.
Alates 1.12.36 võitleja (miilits) Aragoni rindel, seersant Durruti Kolonni rahvusvahelises üksuses. Käendajad: Mehring ja Alas Moskvast
Dokument: Durruti Kolonni võitleja (miilitsa) kaart 01.12.3716Tõenäoliselt trükiviga. Siin peaks olema 01.12.36. ja BAJA (väljaarvamine?) 31.03.3717Sellest daatumist algab selgusetus. Küsimus on, kas August Vakepeal õnnestus tõesti end mõnesse kommunistlikku brigaadi ümber möllida või jäi ta lihtsalt teadmata kadunuks, nagu Hispaania kodusõjas paljudega juhtus. Ei saa välistada ka võimalust, et anarhistid ise õiendasid temaga arved, kuuldes tema soovist lahkuda Durruti kolonnist.
Väidab: et palus end välja arvata Durruti üksusest, sest seal puudub distsipliin, seltsimehelikkus ning et seal suhtutakse halvasti kommunistidesse. Need, kes nõrgemad, lasid end mõjutada sedavõrd, et astusid FAI-sse.18FAI — Federación Anarquista Ibérica — Ibeeria Anarhistide Föderatsioon.

Pitsat ja allkiri

Prantsuskeelse dokumendi tõlge:
Lauri Leesi

August Vakepea elik Hermann Pika viibimist Durruti üksuses kinnitavad ka muud andmed. Selle üksuse saksa grupi nimekirjas figureerib seisuga 20.01.1937 teiste seas ka eestlane Hermann Pikk.19http://gimenologues.org/spip.php?article362 – Vaadatud 11.02.2016; http://www.insomniaqueediteur.org/wp-content/blogs.dir/9/files/2012/04/III-FilsdelaNuitpp445-560.pdf – Vaadatud 11.02.2016.

Ent August Vakepea puhul on põhjust peatuda muudelgi asjaoludel. Tegemist on tõenäoliselt ühe esimese eestlasega, kes jõudis Hispaania kodusõtta ja vististi oli ta ka ainukene, kes leidis koha anarhistide üksuses. Ega tal suurt valikut olnudki, sest internatsionaalseid kommunistlikke brigaade hakati asutama alles novembris 1936. Anarhistide Durruti kolonni asutamise ajaks loetakse 18. juulit 1936.

Siiski jääb Venemaa arhiivi dokumendist selgusetuks, mis sai August Vakepeast edasi. Selles konstateeritakse, et ta arvati Durruti üksusest välja 31.03.1937.

Pöördumine läks Hispaania kodusõja arhiivi Salamancasse, jäi veel lootusrikas ootuste aeg. Vaid mõni kuu ootamist ja tuligi vastus, et neil selle isiku kohta andmeid pole.20José Luis Hernández Luis´i vastus autorile, et neil puuduvad andmed August Vakepea, Hermann Pika või Jaan Klaari kohta. – e-kiri 07.03.2016, autori valduses. Järgnes pöördumine Hispaania militaararhiivi poole, kust saabus sarnane vastus.21Kolonel-direktor Manuel Enrique Morales Amaya vastuskiri päringule August Vakepea saatuse kohta 12. aprillist 2016, autori valduses.

Sellega võiks Vakepea saagale joone alla tõmmata. 31. märtsist 1937 tema kohta Hispaania arhiividest mingeid muid märke ei leitud, ent pärast seda ilmus mitu artiklit, mis kirjeldasid olukorda Hispaania kodusõjas Aragoni rindel.

Üks neist pärineb varakevadest 1937 Pina de Ebro linnakesest.22H. Pikk. Eesti vabatahtliku kirjad Hispaaniast. – Kommunist 1937, nr. 4, aprill; ERAF, f. 27, n. 6, s. 9, l. 173p.–174. Kommunist oli Eesti kommunistide põrandaalune väljaanne, mida trükiti Rootsis Leo Looringu eestvedamisel. Teine oli Eesti vabatahtlike üleskutse, millele allakirjutanute seast leiab ka nime Hermann Pikk.23Eesti vabatahtlikkude üleskutse. – Kommunist 1937, nr. 5, mai; ERAF, f. 27, n. 6, s. 9, l. 176.–177.

August Vakepea elik Pikk Hermanni kajastusi Hispaania kodusõjast leiab ka Ameerika eestlaste kommunistliku ajalehele Uus Ilm veergudelt.24Eesti vabatahtlikkude üleskutse. – Uus Ilm, 13.06.1937, nr. 25, lk. 1, 4. H. Pikk. Eesti vabatahtliku kirjad Hispaaniast. (Kommunisti erikirjasaatjalt, Hispaania rahvaväes võitlejalt, eesti vabatahtlikult). – Uus Ilm, 22.06.1937, nr. 25, lk. 2, 4. Sisuliselt on nende puhul tegemist ajalehes Kommunist avaldatu ümbertrükiga. Hiljem ei ilmunud enam ühtegi kirjutist Pikk Hermanni nime all, mis lubab teha järelduse, et August Vakepea jäigi kevadel 1937 Hispaania kodusõja rindel teadmata kadunuks. Nii nagu tolles sõjas juhtus paljudega.

Sellega võiks panna punkti Looring-Säre-Vakepea Kopenhaageni mõrvajuhtumile. Kõikide saatus on nüüdseks, rohkem kui pool sajandit hiljem, välja selgitatud — niivõrd, kui see olemasolevates oludes on võimalik.