Ühendkuningriigi riikliku filmiarhiivi kauaaegne juht Ernest Lindgren kirjeldab 1948. aastal ilmunud artiklis „Filmiarhiivide tähtsus“ „täiuslikku filmiarhiivi“ paljuski ruumilises võtmes, viies lugeja omamoodi ekskursioonide majja, kus see tegutseb. Lindgreni visioonist inspireerituna võtab Eva Näripea vaatluse alla, kuidas on Eesti filmiarhiivinduslik mõte enamasti jäänud ellu viimata või realiseerunud üksnes osaliselt. /– – –/ Need teostumata projektid on kui ajakapslid, mis kõnelevad tulevikust ehk enamgi kui olevikust, andes aimu sellest, missugusena nähti homset filmiarhiivi, selle tegevust ning ühiskondlikku positsiooni ja funksiooni.
Vt. (kohandatult) lk. 82.