Ajalugu piltides = History in pictures = История в картинках. Koost. Tõnno Jonuks, Anti Lillak, Siiri Taimla-Rannala, Virve Tuubel, Piret Tänav, Liia Vijand. Joonistanud Siiri Taimla-Rebane. Toim. Karin Kastehein ja Ivi Tammaru. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2023, esimene ning teine parandatud ja täiendatud trükk, 231 lk.
Hea raamat väärib tähelepanu ja kriitikat, et järgmine, siis juba kolmas trükk oleks eelmistest parem. Eesti Rahva Muuseumi eestvõttel valminud „Ajalugu piltides“ seda enam, et muuseumi püsinäituse „Kohtumised“ tegelussaalis sündinud pildisari ei ole jõudnud mitte ainult raamatukaante vahele, vaid ka Eesti Televisiooni ambitsioonikasse sarja „Eesti (täielik ja kriitiline) ajalugu“ (stsenarist Tauno Vahter, režissöör Raivo Maripuu, toimetaja Kai Väärtnõu). Teisisõnu, tänu atraktiivsele sisule, ERM-i headele kontaktidele ja turundusele on tegelussaali ja raamatu pildid jõudnud Eesti avalik-õiguslikku massimeediasse.
Olles ise enam kui kümme aastat tegelenud ajaloopiltide traditsiooni, selle sünni ja muutumise ajaloo uurimisega, tõttan rõõmuga kõvakaanelist „Ajalugu piltides“ tutvustama, unustamata oma südametunnistust ehk juhtimast tähelepanu probleemidele, millega raamatu väärikas koostajate ja uudishimulik lugejate ring võiks tulevikus pildimeediumit kasutades arvestada. Nimetades raamatu koostajate ja nende konsultantide ringi väärikaks, olen ma siiras, sest lisaks arheoloogidele ja muuseumitöötajatele on töösse kaasatud hulk Eesti tuntud ajalooõpetajaid. Ainus, mis raamatut koostades tegemata jäi, oli paluda materjali kontrollima üht ajaloolast ja kunstiajaloolast, kes oleks neid sisuliselt aidanud. Tartus, ülikoolilinnas, on palju ajaloolasi, kes on kursis uute uurimustulemustega ja tunnevad erialast terminoloogiat. Samas leidub kunstiajaloolasi, kes mõtlevad igapäevaselt pildikeeles, oskavad (ette) näha piltide toimet ja agentsust ning mõistavad nende loome- ja vastuvõtutraditsioone. Miks abi ei küsitud, võin vaid arvata. (Vahemärkusena lisan, et üks parimaid otsuseid, mis me Linda Kaljundiga raamatu „Ajalugu pildis – pilt ajaloos. Rahvuslik ja rahvusülene minevik eesti kunstis“[1] koostamisel tegime, oli see, et palusime oma töö toimetajaks nõudlikkuse poolest tuntud ajaloolase Toomas Hiio.)
Aga muidugi ma hindan raamatu koostajate ambitsiooni rahvast ka väljaspool Eesti Rahva Muuseumi seinu harida, paigutada Eesti alade asukate 11 000-aastane ajalugu maailmaajaloo konteksti ja kasvatada sealjuures sinimustvalgete piltidega eesti rahvusidentiteeti.
Kui küsida inimestelt, mis neile sõna „Eesti“ kuuldes esimesena meenub, siis saab vastuseks enamasti „sinimustvalge“. Nii pole põhjust imestada, et Eestit maailmaajaloo kaardile paigutava raamatu kaas on täiesti ja sisu pooleldi sinimustvalge. Huvitav sealjuures on see, et kõike, mis on sündinud väljaspool Eestit (vanimad tsivilisatsioonid, aknaklaasi kasutuselevõtt, reformatsioon, kartul, kohvikute traditsioon, Peterburi linn, filmikunst, auruvedur, elekter jne) on koloreeritud rohelisega, on n-ö rohemustvalge. Huvitav, et mitte öelda hämmastav, on näha Nõukogude Liidu vapil mitte punast, vaid rohelist viisnurka, näha sirpide ja vasarate sajus kõndimas rohelisi kolhoosnikke (lk 186), suitseva korstnaga rohelist aurulaeva ja vedurit (lk 139), rohelisega taustatud kaevandustöölisi (lk 167) ja GMO kartulikasvatust (lk 203). Rohepesu?
Paistab, et vana hea värvisümboolika on kaotanud oma tähenduse. Aga kas koos värvidega on kaotanud tähenduse nende kasutustraditsiooniga seotud ideoloogiad? Kui nii, siis muutuvad ka ideoloogiatega seotud mõisted ning ühel päeval ei räägitagi enam „punasest terrorist“, vaid „rohelisest“? Aga mis värvi kasutada siis „rohepöörde“ ja kõigest selle juurde kuuluva teistest ideoloogiatest eristamiseks? Siiski – värvidel on tähendus, mis antud juhul töötab sõnumi selgusele vastu. Õnneks on saate „Eesti (täielik ja kriitiline) ajalugu“ tegijad astunud selles küsimuses siiski sammu tagasi ning kommunistide viisnurk on ikkagi punane.
Aga võib-olla on see kõik, see raamat hoopis üks mäng (mida liigtõsimeelsed ei peaks mängima). Igatahes leiab ajaloo malelaua-sarnase mänguvälja nii leheküljelt 109, 111, 125 kui ka 135. Esimesel kahel juhul on mäng veel päris lihtne. Üsna üheselt on mõistetav, et Taani kuningas saab Saksa ordult Eestimaa hertsogkonna eest 4 tonni hõbedat. Seda, et ordurüütli kõrval seisavad Eesti alade maaisandatena veel Tartu ja Saare-Lääne piiskop, peab mängija küll juba varem teadma. Teisel, uppi löödud malelaual veerevad pealuud ja seisab tekst: MUST SURM EESTIS 1350/1351–1353. Pildi sõnum on selge, aga selle üle, kas must surm üldse Eesti aladele jõudis (ja kui, siis milliste tagajärgedega), ajaloolased veel vaidlevad.[2]
Leheküljel 125 räägib pilt Liivi sõjast ja lisatud tekstinurk Liivimaa sõjast (mis on korrektne mõiste, erinevalt samas kasutatud „Liivi Ordust“, mille all mõeldakse Saksa ordu Liivimaa haru).[3] Kujutatud malelaual on valitsejate kroonidega ja ilmakaari silmas pidades tähistatud Rootsi, Taani ja Poola-Leedu võimu Põhja-, Lääne- ja Lõuna-Eestis, paraku küll valede daatumitega: Rootsi kehtestas oma võimu Tallinnas ja Põhja-Eestis (isegi kui lahinguid veel käisid) siiski juba 1561. aastal; 1645. aastani kuulus Taanile ainult Saaremaa; ning kui Poola-Leedu võimu alguseks Lõuna-Eestis peetakse 1582. aastat, siis on see paraku samuti vale. Moskoviidi võimu alt välja jäänud Lõuna-Eesti (koos Pärnuga) alistus Poola-Leedule 1561. aastal.
Leheküljel 135 astub sinimustvalgeks värvitud Peeter I, käed puusas ja silmad punnis, mööda mustvalge ruudustikuga mänguvälja nimega „Aken Euroopasse!“, tõugates ümber pisaraid valava või verd tilkuva kuninga – ilmselt Karl XII – ja võttes Pika Hermanni torni oma hermeliinmantli saba haardesse. Mängulaua teist nurka katab pealuude kuhi, millest ulatub välja üksik risti hoidev surnukäsi. Pildile lisatud teksti VENE VÕIMU ALGUS 1721 aitab korrigeerida tekstikasti lisatud selgitus „… Uusikaupunki rahulepinguga läks Eesti ala peaaegu 200 aastaks a m e t l i k u l t (sõrendus – T.-M. K) Vene võimu alla …“. Tegelikult, nagu mängijad ju teavad, lõppes sõjategevus Eestis 1710 ning kohe kui katkulaine taandus, algas Vene võimu kindlustamine. Olgu selle siiani silmaga nähtavaks ja käega katsutavaks näiteks kasvõi Kadrioru lossi- ja pargiansambli rajamine, mis algas Peeter I jaoks Tallinna lähistel viie suvemõisa ostmisega 1714. aastal.
Oleks tõesti tore, kui see oleks mäng ning mängijad nii targad, et oskavad Põhjasõda näha Venemaa ja Rootsi vahelisest sõjast (lk 133) suurema, ka Saksi, Poola-Leedu ja Taani sõjalise konfliktina (nii nagu lk 125 on asjalikult kirjutatud Liivimaa sõjast). Nii targad, et ei võta tõsiselt väidet „Roseni deklaratsiooniga kinnitati ametlikult mõisnike õigused talupoegadele ja nende vara üle“ (lk 136).[4] Nii targad, et tunnevad Tallinna Kanuti gildi 1326. aastal valminud majas ära 19. sajandi teisel poolel püstitatud uusgooti stiilis hoone (lk 108) ja Oleviste koguduse 1267. aasta kirikus ära selle 1820. aasta tulekahju järgse, suuresti Friedrich Ludwig von Maydelli projektide järgi valminud versiooni (lk 105).
Tõepoolest, tegemist võiks olla põneva mänguga, omamoodi jahiga, mille eesmärk on sarnaste lõksude eristamine muust raamatus esinevast, mis on paljuski õpetlik. Õpetlik on see mäng ennekõike ajaloo esemeliste allikate tasandil. See visualiseerib tarandkalme ja kivivarekalme, kaarsõle ja hoburaudsõle, kedrakeraamika ja importkeraamika, jäätmekasti ja püstkangaspuu ning palju, väga palju teisi nii eesti kui ka maailma materiaalse kultuuri ajalukku kuuluvat. Mängida võiks seda näiteks jäljendades ETV saadet või lauamängu „Eesti mäng“, küsides näiteks: Mis on Nebra ketas? Mida kujutab endast Hammurapi seadus? Kus on Sutton Hoo? Mis on lohukivi? jne. Küsida võib ka aastaarvude ja daatumite kohta: Millal sai Tartu linnaõiguse? Millal hakkasid sõitma aurulaevad? Millal algatas Konstantin Päts kampaania „Kodu kauniks“? Kui igal mängijal on oma raamat ja võimalik vajalik info kiiresti välja otsida, siis on see igati meeldiv ja kasulik seltskondlik ajaveetmise viis. Peaaegu sama hea kui muuseumipedagoogi saatel ERM-i tegelustoas sarnase sisuga kapiuksi avades ja leitu infokildude üle arutades neile tähendust anda.
Mängulusti jagub kindlasti kunstiajaloolastelegi, kes tunnevad ära raamatusse joonistatud originaalpiltide kaudsed kunstilised-visuaalsed allikad ning rõõmustavad, et 19. sajandi alguses kujunema hakanud kohalik ajaloopildi traditsioon elab edasi, leiab publiku seas (nagu kinnitab juba eespool viidatud ERR-i saatesari) sooja vastuvõttu ning pakub uute piltide kujul uurimisainet ka kitsale uurijate ringile.
Omaette küsimus on see: miks on raamatus „Ajalugu piltides“ nii palju teksti? Kas autorid kahtlesid piltide kommunikatsioonivõimes? Kujutatud stseenidele lisatud jutumullid pärinevad koomiksižanrist, mis on ometi vägagi kommunikatiivne ega vaja pikki ja loo kulgu üle seletavaid vahetekste. Suurepärase Eesti näite aja kulgu ja muutumist kujutava koomiksi kohta pakub Arvo Pärdi biograafiline piltjutustus.[5] Tõsi, see kulgeb vaid läbi 45 aasta ja ühe mehe eluloo, aga selle on koostanud vaid üks autor.
Võib-olla on „Ajalugu piltides“ puhul asi selles, et üht raamatut tehes on püütud tabada n-ö mitut kärbest, kõnetada mitte ainult eesti, vaid ka inglis- ja venekeelset publikut. Paraku, ma kardan küll, jääb suur osa piltidel olevast infost siiski inglise ja vene publikule arusaamatuks. Näiteks lk 105, kus pildil näeb 1267. aastal esmamainitud Oleviste kirikut (19. saj kujul) ja kõrtsistseeni, kus taevast laskuv ingel valab suurest õllevaadist kõrtsilised odramärjukesega üle. Inglis- ja venekeelne tekst annab küll teada, et esimene kõrts Tallinnas avati (teadaolevalt) 1280. aastal, aga ei ütle midagi Oleviste kiriku kohta. Sama eestikeelsete pildipealkirjade ning inglis- ja venekeelsete tekstinurkade ebakõla võib näha näiteks ka lk 129, kus juttu on esimeste Eesti trükikodade asutamisest. Seega ei ole lugejad päris võrdses seisus ning tekib mõte, et kui raamatust kord kolmandat trükki tegema hakatakse, siis võiks teha erinevates keeltes raamatud eraldi. Ühtlasi tasub siis üle vaadata eestikeelse raamatu pilditekstide ja tekstinurkade suhe, tuua osa infost veel piltide juurde ning vaadata, juhul kui tekstinurgad alles jäävad, et piltide juures kasutatud mõisted oleksid esitatud ühtemoodi.
Ja nüüd siis lõpuks piltidest endast ehk kunstnik Siiri Taimla-Rannala tööst, millel – olgu kohe öeldud – on animatsiooni iseloom ning nii pole imestada, et liikuma panduna (animaator Tanel Rannala, Joonmeedia) on need lõimitud ETV Eesti ajaloo saatesse.
Kunstniku valikuga on ERM tabanud märki, sest nii nagu omal ajal Raivo Järvil oli „Onu Raivo jutupliiats“, on ka Siiri Taimla-Rannalal oma „jutupliiats“ ehk oskus teha suuliselt või kirjalikult esitatud tekstist efektseid visuaalseid kokkuvõtteid.[6] Ajaloolised tegelased tema piltidel on dünaamilised, nende väiksedki liigutused, suunurgad ilmekad. Palju vaeva, ja enamasti tulemusrikkalt, on nähtud ajastutruuduse saavutamisega, eeskujuna on kasutatud omaaegseid maale, raamatuid, esemeid, fotosid jms. Tugeva kontuuriga tegelasi aitavad esile tõsta heas mõttes lahjad ja maalilised taustad, nii nagu animatsioonides tavaline.
Iseloomulik on huumor, kord mustem, kord helgem. Näiteks lk 136, mis peab edasi andma pärisorjuse ebainimlikku olemust: mõisahärra ühe käe otsas on rõõmsalt peremehe poole tagasi vaatav ketikoer, teise käe otsas samasuguse lühikese ketiga eesti mees, keel suust väljas. Draamat lisab kõva vihmasadu, mis jätab ainult härra kuivaks. Küsimusele, miks lendab 18. sajandi esimesest poolest rääkival pildil eesti talupoja peast ära torukübar, võib ehk vastata prohvetlikult: ühel ilusal päeval pärast pärisorjuse kaotamist (1816/1819) jõudis torukaabu ka eesti meeste pühapäeva garderoobi (nt Mihkli kihelkonnas) ning lõpuks kandsid ju Eesti Vabariigis paljud mehed 1920.–1930. aastail just sellist peakatet. Kunstniku pehmema huumori näite leiab kohe samast, leheküljelt 137, kus on kujutatud 1739. aastal eestikeelsena ilmunud Piiblit kui taevakingitust ning seda imetlevat kabitanu ja särgi peale pandud kätistega Põhja-Eesti naist ning pearäti ja suure kuhiksõlega seto naist. Esimesel on nägu rõõmu täis ja käed tõstetud tänupalveks, teisel on suurnurgad allapoole ja käed jõuetult rippu – teda see taevakingitus küll kuidagi ei aita.
Igatahes on kunstniku tööd vaadata väga põnev ning mulle tõepoolest meeldiks, kui ERM koostööd temaga jätkaks ning ehk uue raamatu asemel hoopis toreda animatsioonisarja teeks, sellise, mis oleks jaotatud 5–7-minutilistesse juppidesse ning mida saaks ajalootundides nii ajaloo kui ka visuaalse mõtlemise õpetamiseks kasutada (vaadata, analüüsida, veel kord vaadata ja ka kodutööks anda). Ja kui see mõte peaks ellu viidama, siis ehk tasub mõelda sellelegi, kuidas praegu raamatut lõpetavad koroonaviiruse ja Ukraina sõja pildid rohkem just piltidena tööle panna: kui praegu hoiavad maskides meditsiinitöötajad pildil eestikeelse pealkirja „Koroonaviirus“ all käes loosungit „Please stay home“ (lk 224), siis kas on veel vajada lisada teksti „… selle ohjeldamiseks rakendatud piirangud mõjutasid kogu maailma, ka Eesti inimeste elu“? Ja kas ühe suure pildi alla lisatud teksti „2019. aastal Hiinast alguse saanud koroonaviirus ehk SARS-CoV puhang kasvas 2020. aasta alguseks ülemaailmseks pandeemiaks …“ ei saaks (nii nagu eelnevatel lehtedel) väikeste lisapiltidega lahendada? Sarnased mõtted tekivad kurvastaval viisil päris viimaseks jääva Ukraina sõja pildiga (lk 225), kus selgitav tekst tundub ülearune ja kujutatu pildil igapäevaste uudiste taustal lahjavõitu.
Lõpetuseks pean vajalikuks toonitada, et elevus, millega kogu meeskond on „projekti“ kallal tööle asunud, on raamatut vaadates ja lugedes tajutav ning kuidagi ei tahaks, et suur rõõm, mida raamatu valmimise, esitluste ja järelelu juures on tuntud, rikutud saaks. Õnneks on teadlased nüüdseks välja selgitanud, et tõrva- ja meetilkade tihedus on sedavõrd erinev, et mõni tõrvatilk ei saa rikkuda ära kogu meepoti maitset. Ja kui kellelegi tunduski, et neid tõrvatilku oli siin liiga palju, siis tasub kohe tegijatele õlale patsutades öelda: „Teie meepott on ju ka suur! 11 000 aastat Eesti alade ajalugu peaaegu kahe miljoni aasta vanuse inimkonna ajaloo taustale paigutada pole sugugi lihtne ülesanne.“ Ja kui sellest veel ei piisa, siis võib veel lisada: „Tegijal juhtub ja ega kritiseerija ise paremini oleks teinud!“ Üksinda kindlasti mitte.
[1] L. Kaljundi, T.-M. Kreem. Ajalugu pildis – pilt ajaloos. Rahvuslik ja rahvusülene minevik eesti kunstis = History in images – image in history: national and transnational past in Estonian art. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2018.
[2] Seni ainus tõsisem musta surma rolli hinnang pärineb Kaur Alttoa sulest: K. Alttoa. Tartu Jaani kirik – kas katkumemoriaal? Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2014 = Annales Litterarum Societatis Esthonicae 2014, lk 98−114. Kui lugeda juurde omaaegset kroonikakirjutust, siis võib küll arvata, et 1315. aasta näljahäda oli hoopis traagilisem kui must surm.
[3] Vt nt kuidas nimetatakse ordusid Eesti ajaloo teises köites (Eesti ajalugu. II, Eesti keskaeg. Koost. ja toim. A. Selart. Tartu: Tartu Ülikool, 2012). Viimati taunis Liivi ordu mõistena kasutamist õigusega Mihkel Mäesalu ajalehes Sirp, 3.06.2022. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kaubandus-ja-poliitika-hiliskeskaegses-laanemereruumis/ (1.04.2024).
[4] Vt M. Seppel. The Russian Central Government and Serf Relations in the Baltic Provinces before the Reign of Cathrine II, in Zeitschrift für Ostmitteleuropa-Forschung 2023, 72, nr 1, lk 59–86.
[5] J. Sildre. Kahe heli vahel. Graafiline romaan Arvo Pärdist. Laulasmaa: Arvo Pärdi Keskus, 2018.
[6] 2016. aastal pälvis Siiri Taimla-Rannala ka Eesti disainiauhinna Eesti Rahva Muuseumi tegelussaali illustratsioonide eest.