Arno Vihalemma (1911–1990) ja August Sanga (1914–1969) sõprus sai alguse koolipõlves, mil nad õppisid koos Pärnu Poeglaste Gümnaasiumis. Vihalemm oli kirjandus- ja teatrihuviline, jälgis Pärnu Töölisteatri tegevust ja külastas etendusi. Samal ajal tegutses seal Kaarel Ird (1909–1986), kes astus tollal oma esimesi samme teatriteel. Töölisteater tegutses Pärnu töölismajas.
Edasi käidi koos Pärnu Rahvaülikooli kirjandusringis, kus tutvusid omavahel Ird ja Sang, ning moodustus omamoodi kolmik, kelle sõprus kestis üle aegade. Kui rahvaülikool ja töölisteater jäid suvepuhkusele, tekkis Irdil idee jätkata kirjandusüritusi tema ärklikambrist üüritoas. Nii ka tehti. Seal loeti luuletusi ja kõneldi kirjandusest. Ja kuna nii mõnigi osaleja oli ka ise juba oma esimesed värsid paberile pannud, siis lugesid nad neidki ette. Õhkkond oli boheemlik, tehti suitsu ja võeti napsu. Ird on meenutanud, kuidas ta kord tegi omast arust nalja ja ronis redeliga aknast sisse, mispeale Heiti Talvik, kes samuti kohal viibis, oli kohutavalt ehmatanud.[1]
Edasi kulgesid kolme noormehe teed Tartus õppides: Sang Tartu Ülikoolis, Vihalemm Kõrgemas Kunstikoolis Pallas ja Ird Tartu Draamateatri Seltsi Teatrikunsti stuudios. Seega oldi sealgi koos. Kõik kolm abiellusid üsna samal ajal: Ird ja Sang 1936. ning Vihalemm 1937. aastal. Sõpruskonda lisandusid naised, neist enim Sanga abikaasa luuletaja Kersti Merilaas (1913–1986), kes hoidis Irdi ja Vihalemmaga kontakti ka pärast Sanga surma. Eesti Kultuuriloolises Arhiivis (EKLA) on hoiul Kersti Merilaasi kirjad Irdile[2] ja Vihalemmale.[3]
1944. aastal põgenes Vihalemm Rootsi, kus elas Lõuna-Rootsis Ystadi linnas. Sang jäi Eestisse ja elas algul Pärnus, hiljem Tallinnas ning suviti Peedul. Vihalemma kirjavahetus samuti Rootsis elanud eesti kirjaniku Arvo Mägiga (1913–2004) anti välja 2000. aastal.[4] Janika Kronberg on nimetanud Vihalemma ja Mägi mitteametlikeks luulekonsultantideks paguluses, s.t isikuteks, kellega luule teemadel arvestati.[5]
Raudne eesriie eraldas sõpru, mistõttu neil polnud stalinismiperioodil võimalik kontakti luua. Võimalus avanes alles nn sulaajal, mil suhted Nõukogude Liidu ja lääneriikide vahel muutusid normaalsemaks. Tänu sellele ongi EKLA-s tallel nii Vihalemma–Sanga kui ka Vihalemma–Irdi kirjavahetused. Viimane on juba varem Tunas avaldatud.[6] Artikli pealkiri oli inspireeritud noorpõlvesõprade hilisematest hüüdnimedest ja Sanga luuletusest „Ärkliarmeelased“ (1935), mis oli seotud just selle sõpruskonnaga, kuhu kolm sõpra kuulusid.
Sanga ja Vihalemma kirjavahetus algas 1965. ja lõppes 1969. aastal, kui Sang suri. Ehkki kirjavahetus ei kestnud kaua, oli see küllaltki sisukas. Palju tehti juttu kummagi töödest, nii tõlgetest kui ka originaalloomingust. Seetõttu on suur osa kirjavahetusest pühendatud rootsi luuletaja Nils Ferlini (1898–1961) luuletustele, mida Vihalemm tõlkis ja mille avaldamist Sang püüdis Tallinnas vahendada. Paraku luulekogu Eestis siiski ei ilmunud, olgugi et leping oli sõlmitud ja Vihalemm oli kirjastusele saatnud valmis teksti. Formaalseks põhjuseks oli toimetaja Arnold Raveli hinnang, et Ferlini luule puhul on tegemist vemmalvärssidega, mida ei tasu avaldada. Tegelik põhjus oli pigem tolleks ajaks halvenenud välispoliitiline olukord. Ferlini luulekogu ilmus Vihalemma tõlkes hiljem Rootsis.[7]
Kuna Sang ja Vihalemm olid mõlemad nii luuletajad kui ka tõlkijad, oli neil palju ühist. Vihalemm oli lisaks veel kunstnik, kes illustreeris paljusid Välis-Eestis ilmunud raamatuid ja lõi kunstiteoseid, mis näitustel silma paistsid. Arno Vihalemmalt on ilmunud luulekogud „Kaja kivi südames“ (1954), „Marionetid“ (1958), „Consolationes“ (1961), „Ühe Pärnust pärit poeedi palgepooli“[8] (1965), „Tsoo-loogia ehk ingel lindudega“ (1966), „Ühe keelega kannel“ (1979), „Viis on viis“ (1986) ning Eestis ilmusid hiljem valikkogu „Lugemik“ (1991) ja Joel Sanga koostatud „Kogutud luule“ (2011). Oma luuleraamatuid illustreeris ta ise ning lõi palju graafikat ja maale. Teda võib pidada rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikuks. Vihalemma graafikast olgu siinkohal nimetatud näiteks „Södermandlandes vastu kevadet“ (1945), „Askees“ (1954), „Pettunud emalõvi“ (1960), „Ingel lindudega“ (1966).
August Sang oli luuletaja ja tõlkija. Temalt on ilmunud luulekogumikud „Üks noormees otsib õnne“ (1936), „Müürid“ (1939), „Võileib suudlusega“ (1963), „Sada laulu“ (valikkogu, 1965), „Luuletused“ (valikkogu, 1970), „Väike luuleraamat“ (valikkogu, 1971), „Laulud“ (valikkogu, 1977), „Emajõe unisel veerel“ (valikkogu, 2003) ning tõlkeluule valimikud „Laenatud laulud“ I ja II (1973, 1974). Lisaks neile on Sanga luuletusi ilmunud arvukates eesti luulekogumikes. Olulise osa tema tööst moodustas tõlkimine: ta on tõlkinud rohkem kui kümnest keelest, peamiselt saksa, prantsuse, vene ja tšehhi keelest. Kahtlemata oli Sang üks meie parimaid luuletõlkijaid. Paljud tema luuletused on ka viisistatud ja lauludena levinud. Näiteks on neid viisistanud Gustav Ernesaks („Üle lume lagunemisest“, „Üks puri on sinisel lahel“), Valter Ojakäär („Kauneim aegadest on…“), Ülo Vinter („Päike aknast sisse piilub“), Olav Ehala („Laul surnud linnust“) jt.
Hoolimata raudsest eesriidest õnnestus sõpradel sõjajärgsel ajal ka isiklikult kokku saada. Sang sai käia Rootsis Vihalemmal külas 1967. aastal. Vihalemm käis Eestis kahel korral: 1969. ja 1974. aastal. Kahjuks jäi 1969. aasta külastus viimaseks, mil kolm ärkliarmeelast kohtusid. Sang lahkus elavate hulgast samal aastal. Kui 1969. aasta külaskäik jättis Vihalemmale positiivse mulje, lõppes järgmine kodumaa-külastus 1974. aastal brutaalse läbiotsimisega Tallinna tollis, mille peale Vihalemm kindlalt teatas, et enam ta Eestisse ei tule.
Mõlema mehe personaalarhiivid asuvad perekonna soovil Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolises Arhiivis. Tänu sellele oligi võimalik kokku panna erinevatest fondidest pärit originaalkirjad ja taastada kirjavahetuse algne järjekord, mis võimaldab lugeda seda dialoogina.
Autorite kirjaviis on muutmata. Küll on artiklile ette nähtud mahupiirangute tõttu tehtud kirjadest mõningaid väljajätteid. Originaalidega on võimalik tutvuda Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolises Arhiivis.[9]
Kaks sõpra on mõlemad jätnud meie kultuurilukku sügava jälje, millest saab kindlasti tulevikuski õppida ja innustust leida.
Tänan südamest Arno Vihalemma nooremat poega Peeter Vihalemma ja August Sanga tütrelapsi Peter Panovi ja Kristina Paid.
Südamlikumaist südamlikuim aitäh! (nii on ju lihtne öelda, kuid teinekord katab tundetoon ka tõesti öeldu sõnamulina) sulle su „Saja laulu“[10] eest! Mulle oli see päev, kui sain su ilusa raamatu, igatahes igati tõesti märkimisväärne: Kõigepäält – posti teadaanne, et üks tähtsaadetis on saabunud Tallinnast(!): mida kurat see siis tähendab? Minu kirjavahetus kodumaaga on ju senini piirdunud ainult Pärnuga ja Tartuga, kus mu pojad[11] peavad oma eluvõitlust [- – -] kui ma nüüd sain su „Sada laulu“, siis alles nägin ma, kui „endine“ sa veel ikkagi oled! Mul oli ju lausa rõõm selles lugeda „ühe nooremehe“ värsse, palju on ju neist sellised, millistel minule on otse afektiivne väärtus – ma mõtlen toda kadunud Pärnu nahksilda, pikki promenaade, sinu esimesi „luuletaja tundmusi“ just siis kui Semper[12] mind mu „ühiskonnakriitiliste“ Peldikute pärast oli seenele saatnud jne. Kõike seda head, mida noorus pakub – tunglemist tunglemise pärast. Meie „Pärnu boheemi“ ja ka Tartu päevade esimesi algeid.[13] „Kuidas see kõik oli ja mis nalja sai“ jne, enne kui Kersti sind oma hõlma tõmbas.[14] Meie olime ikkagi kaks väga head sõpra kirjandusliku indlemise pinnal – igaüks muidugi omamoodi. Sina olid mitmeti targem ja mul on tänaseni su õpetused meeles (tagajärg, et olen saanud „vihameheks“ ühe sünge luulelise tormlejaga jne) – kõigest sellest vestis mulle veelkord su „Sadakond“. Aga milleks kuradiks sa pidid selle ilusa riimileiu „Eerika – Ameerika“ ümbervahetama praeguse vanatarga versiooni vastu Niinas? Näh – paber sai otsa, „rääkida“ oleks veel paljustki! Kui võid ja viitsid, siis teata endast edaspidigi. Ole tervitatud ja tänatud – sedasama ka Kerstile!
Teie A. Viha
P.S. Kas too V. Tolli[15] on endise Kalakuninga Tolli (Pärnus) tütar? Kaas oli aus ja meenutas mulle mõnevõrra neidsamu „ülestõstetud käsi“, milledega mina omal ajal tahtsin su Õnneotsijat õnnistada. Palun tervita ka kolleeg Otti![16]
Sain Sinu viimase raamatu[17] ja see tuletas mulle meelde, et ma juba aasta aega hoogu võtan, et sulle vastata ja et sa nii pika vastamise pärast jumal teab mis võid mõtelda. Tegelikult on asi, nagu tavaliselt ikka, hoopis lihtne. Mul on võimatu vastumeelsus igasuguse kirjatöö vastu, mis sulle ju arusaadav peaks olema, kuna ma ju sellesinatse tööga oma igapäevast leiba pean teenima. Kui palju kordi olen ma selili lamanud ja mõtelnud, mis kõik ma sulle kirjutan, ja kui mul oleks telepaatilisi võimeid või sekretär, kes mu mõtted kirja paneks, siis oleks see kontaktivõtt juba ammugi toimunud. Aga paraku pole mul kumbagi, vaid ainult tool kirjutuslaua taga, millele ma viha ja põlgusega vaatan, ja nii ongi kõik seni jäänud sinnapaika. See skriptofoobia (kas on niisugust terminit?) on vist üks leebeid vaimuhaiguse liike, mis mind aga eriti ei häiri, sest meie arutul ajal käivad ohtlikumadki hullud tarkade pähe ringi. Niisiis – seekord said südametunnistuse piinad siiski ülevõimu ja siin ma nüüd istun ja kirjutan. Ma ei kavatsegi kirjutada pikka kirja, mis ju pärast nii pikka lahusolu oleks loomulik – pikka kirja ette võttes võiks jälle juhtuda, et asi pooleli jääb. Kirjutan lihtsalt, et otsa lahti teha ja mul oleks kangesti hea meel, kui sa mahti leiaksid mõne rea vastu kritseldada. Kõige parem oleks muidugi, kui meie maade vahel oleks regulaarne ja libedasti funktsioneeriv ühendus, nii et võiks kodunt välja jalutada, sõita laeval või lennukil Rootsimaale (nii nagu ma praegu saan Tartu või Riiga minna), kohale jõudes pudel lauale panna ja suu puhtaks rääkida. Siiamaani on ühendus küll kohmakavõitu ja mul pole talenti igasuguste sellega seotud formaalsustega jahtimiseks, aga ma loodan siiski, et ka see veel kunagi teoks võib saada. Seniks aga jääb ainus kontaktivõimalus kirja teel – ilma silma nägemata ja käe andmata. Kui sul aga äkki oleks telefon kodus ja mul selle number teada, siis võiksin vahel toru võtta ja vähemalt sinu häält kuulda – vähemalt telefoniga rääkimise lõbu on meie kandis odavam kui teie pool.
Sinu raamatu lugesin ma lõbuga läbi, kuigi mul vahetevahel oli tunne, et seal ka mind õrnalt tögatakse. Kahjuks ei ole mul sulle midagi oma produktsioonist vastu läkitada, sest ma ei ole juba hea hulk aastaid midagi „algupäralist“ kirjutanud. Panen sulle üheaegselt selle kirjaga igaks juhuks vaimutoiduks posti mõned tänavu ilmunud minu tõlgitud raamatud. Isegi kui sul need juba olemas on (sest ma usun, et su ihuvõsud sind kodumaa kirjandusega varustavad) – ikkagi annab tõlkija autogramm neile hinda juurde – raamatud on meil ju häbiväärselt odavad (ja seetõttu ka paraku mitte eriti nägusad). Saadaksin sulle ka Kersti viimase, suvel ilmunud luuletuskogu,[18] aga paraku ei ole Kersti praegu Tallinnas ega saa kätt alla panna. Nii et jäägu see tulema järgmise postiga. Muide, kas sul on olemas Paul-Eerik Rummo viimane kogu („Lumevalgus… lumepimedus“)? See on minu arust parim, mis eesti keeles viimasel ajal on kirjutatud, kaasaarvatud ka meretagune luule. Olen seda korduvalt lugenud, aga võtan aegajalt ikka jälle uuesti kätte. Võib-olla kõige süngem, mis eesti keeles kunagi on kirjutatud, aga mõjub virgutavalt nagu vitamiinisüst. Autor on nii neetult noor, aga kirjutab nii hästi, et isegi kade ei mõista olla.
Rõõmu ja rahu ja kalleid jõulu pühi.
Sang
14. dets. 1966
Suur aitäh et sa viimaks ikka kirjutasid! Oli tore su „vabandamisi“ lugeda, aga omas raamatus ma sind küll (sellepärast?) töganud ei ole. Hästi siiski et ta mulle kätte tuli, sest seesinane „kultuuriline suhtlemine“ on ju kippunud nii neetult ühekülgseks jääma – vähemalt ajuti ja väga müstiliselt – just postiolude tõttu. Tahaksime loota – ja üks minu uueaasta soove just tänasel tähtsal päeval ongi see – et niihästi posti- kui ka „personaalne“-ühendus oleks edaspidi „libedasti funktsioneeriv“ (sinu sõnad ja samad soovid!) ning igatepidi muhe ning mõnus. Kasvõi ilma pudelita, sest mina tõotasin alles eile õhtul joomise maha jätta!
Palju tänu ka raamatute eest! Palun tervita ja täna ka Kerstit mind meelespidamast! Tema värsiraamat küll mul juba oligi varemalt (värske ja voolav ning maa ja mulla ja veidi puravikkude lähedane igatepidi, „noorte-poeetide“ peale aga justkui veidi vingus?), kuid eks „käsi sees“ ole ju igatepidi ausam ja armsam. Paul-Eerik Rummo viimane[19] (või Vetemaa esimene?[20]) on mul ka olemas. Sain selle alles hiljuti ja ma ei ole teda senini suutnud väga süvenenult lugeda, kuid see kõik, mis temal üle keeb, see tunnistab küll suurest andest. Selles mõttes olen sinuga täitsa ühel nõul. Ja seda oli ju juba „kašeti“[21] puhul „aimata & arvata, karta & loota“. „Arengukäik“ on siiski olnud üllatavalt kiire. Sain hiljuti ka Alveri[22] ja Vaarandi[23] ja nende, eriti viimase, puhul olin samuti meeldivalt üllatunud – eesti raamat hakkab vägisi kauniks muutuma! Noh – see Tolli Viive on vist ka Pärnu plika…
Kaunis või mittekaunis – sinu tõlkeraamatuid mul küll ei olnud, aitäh veel üks kord! – kui lugesin „Protsessi“,[24] siis turkas mulle pähe, et selle mahuka teose „kokkulitsumine“ trükitehniliselt (olen Kafkat ju lugenud rootsi keeles ja kas me mõlemad ei „tudeerinud“ teda ka juba „Pärnu päivil“ saksa keeleski?) tuleb õieti sisule kasuks! Selline suruõhu & madalrõhu mulje, mis sellega saavutatakse juba visuaalselt! Mulle ei ole Protsess varemalt (teistes keeltes lugedes) nii masendavat muljet jätnud. Sul on see küll ikka pagana hästi tõlgitud/kirjutatud ka! Au ning kiitus! Imelik – kõik raamatud on ilmunud 1966 – ega nad ometi ei saa kõik selle a sees tõlgitud olla? Üksi Kafka juba… jne. Olen ka Weissi[25] lugenud – olin väga meelitatud su dedikatsioonist! – aga ei jõua enam oma „muljeid“ kirja panna, sest „homme on jälle töö-päev“ jne ning täna juba kell ½2 öösel. Töötan praegu ühe vana (13. sajand) kloostri kiriku restaureerimisel konservaatori käealusena, s.t. klopin krohvi ning lupjan seina jne. Ja härra konservaator on väga kuri, kui ma uniste silmadega tööle ilmun – siis arvab ta, et ma olen jälle joonud jne. Tema on ise karsklane, mida küll mina ka uuel aastal kavatsen olla, som sagt var.[26]
Kuid sa helista mulle teinekord küll, kui see teil odav on. See oleks tore sinuga sel moel otsest kontakti saada, s.t. küsimiste & kostmiste metoodi tarvitada. Kirjutamine on ju ikkagi „ühekülgne“, olgugi et tavalist kirja võib ka mõlemale küljele kirjutada…
[- – -]
Parimat!
Ja hääd uut aastat sulle ja su perele!
Arno
Ystad, 1. 1. 67
Suur aitäh sulle „Fausti“[27] eest! Ja õnnitlen selle suure töö lõpule viimise puhul! Raamat on vägev ning tõlge aus – töö austab tegijat. Ja rõõmustas kingisaajat!
Ühtlasi vabanda, et kõik need südamest tulevad kiidu- ja tänusõnad alles täna paberile panen. Mõtlesin seda küll juba varemalt teha (pääle tekstide (3)[28] võrdlemist), kuid siis kuulsin vanalt „Võrumaa Lõvilt“[29], et sa oled hoopis Krimmimaal või Kafkaasias kevadet vastu võtmas – sinna on pikk tee ja mine-tea see tähtis kiri ei jõuagi kohale? Nii jäingi ootama su „naasmist“ (või „naasumist“ – see on ka üks kuradi sõna-sünnitis, mulle tundub et ta sobiks kõige paremini poissmeestele tähendama(ks) „naisevõtmist“, mitte aga oma naise-juurde-tagasi (s.t. koju-pöördumist“). Varemalt olin rumal küll, et ootasin sinult telefonikõnet! [- – -] Alles hiljem taipasin, et sa seda helistamise võimalust mainisid ainult nii üldisemalt-võttes, s.t. et „kui oleks võimalik“ ehk teiste sõnadega kui ma Ystadi asemel elaksin näiteks Kolga-Jaanis jne, et siis saaks kontakti ilma kirjutamisevaeva nägemata.
Sellesinatse kontakti (uuendamise) suhtes mõtlesingi, et räägiks sinuga siis juba telefoniteel, et kuidas on jne, kui tuleksid korraks siia kanti vanu tuttavaid kaema? Meil on sellest va Lõviga mitmel korral juttu olnud ja nagu nüüd olen kuulnud on sellest üht-teist ka juba teie kirjavahetusse paotunud. Ametlikuks „kutsujaks“ oleksin muidugi mina kui sinu vana koolivend ja Pärnu-boheemi viimane mohikaanlane, vana Aastalaada-Tiiger – nii nagu Võrumaa loomadekuningas mind armulikult on tituleerinud. Tema ise ei ole Rootsi alamgi, ainult välismaalasest majaomanik Lundi linnas. Minul on jälle siin Ystadis üks linnavalitsuse enda (!) ehitatud ateljee ühes kõrvalkambriga. Lundi ja Ystadi vahet on ainult 1 tund rongisõitu – nii oleks sul siin Lõuna-Rootsis peavari igatepidi vihmakindel. Ja kostiga saame ka hakkama. Ainult viin on siin maal kallis, mis tähendab ka armas; vähemalt siin Ystadis. Kuid sellest raskusest saab ka üle, kui odavamat suupistet ehk „kõrvalist“ tarvitada – ja miks peaksimegi kõrvalistele (asjadele) nii suurt tähelepanu osutama? Et sa saaksid ka Stockholmi kandis ringi vaadata, selle eest on ka hoolitsetud maakuulamise korras. Nii et anna teada oma seisukoht ses reisu asjas! Jaataval puhul teen sulle ühe n.ö. „ametliku“ kutsekirja. Kas 1 kuu sobib? 6 nädalit oleks ehk parem? Paberite hankimine võtvat umbes 6 kuud aega, nii et kogu lugu võiks hilissügisel arvesse tulla. Kuid siis on ju ka igatepidi hooaeg, mis puutub kultuuriellu jne. Praegu, s.t. suveks (võimalust mööda augusti aluks) ootan ma oma vanemat poega Reinu Tartust siia. Kui asi läbi läheb.
Nõnda et – teata mis sa arvad! [- – -]
Tõsiste tervitustega ja tervita!
Arno
Kas Sinu aeg ka nii ruttu lendab kui minu oma? Alles see oli, kui ma Sulle kirjutasin ja kirja vastu sain. Siis oli sügis ja nüüd on kena kevad jälle käes ja mu vastus ikka kirjutamata, kuigi mul oli kindel mõte hästi ruttu vastata. Ainult mõned kergel käel antud lubadused, mille tähtajad juba täis olid saamas, kavatsesin ma enne seda välja lunastada, et siis jumalikus vabaduses epistolaarsele tegevusele anduda. Aga need lubadused jäidki täitmata. Lükkasin nende täitmise järjest edasi, oodates head ilma, soodsat meeleolu, vaimu pealetulekut, et seda, mis tavaliselt nädal aega pusimist nõuab, ühe õhtu- või hommikupoolikuga ära teha. Aga vaim, sinder, jäi muidugi tulemata ja lõpuks raiusin ma Gordioni sõlme uljalt läbi ja tõmbasin need täitmata punktid oma tegevuskavast lihtsalt maha. Hakkas kohe hoopis kergem. Kui ainult keegi ütleks, milleks mul üldse tarvis oli vahepeal vaevelda ja südant valutada ja hea hulk aega viljatult kaduvikku saata. Aga ju siis sedagi millekski tarvis läks.
Niisuguste uljaste otsuste tegemiseks on tarvis elu pidevat voolu kuidagi katkestada. Eriti sellest saadik, kui ma Tallinnas elan, olen ma tundma hakanud, et meie sügis, talv ja kevad kokku moodustavad ainult ühe pika, sombuse kaheksakuulise sügise. Korstnate suitsud, autode heitegaasid, kõik see tsivilisatsiooni õnnistus, mis tuhandeist torudest alalõpmata taeva poole tõuseb, moodustab eriti uduste ilmadega niisuguse püdela segu, et selles enam üldse hingata ei saa. Sügisel on see suvel kogutud jõuvarude tõttu veel kuidagi talutav, aga kevadel ei aita muu kui paaniliselt põgeneda. Pelgupaigaks on mulle olnud viimastel kevadetel Krimm. Sel kitsal rannaribal mere ja mägede vahel leidub veel neid asju, mis tänapäeval on kõige defitsiitsemad – värsket õhku ja selget taevast. Ja sealt jälle Tallinna tossu sisse tagasi tulles on ikkagi hoopis teisem tunne, sest varsti tuleb suvi ja siis saab jälle mööda maad ringi kolada.
Kangro kirjast sain ma teada, et te olite kaalunud mõtet, mind kahasse endale külla kutsuda. Kui niisugune asi teoks saaks, oleks mul selle üle muidugi hea meel. Kuna ma ei ole ei filmimees, sportlane, diplomaat ega teadlane, kellel on suhteliselt lahedamad reisimisvõimalused, siis oleks niisugune kutsega külaskäik (peale turismimatkade, mis mind eriti ei ahvatle) ainuke reaalne ja suhteliselt hõlpsasti teostatav võimalus teie elu ja oluga tutvuda ja vanu sõpru oma silmaga üle vaadata. Olen mõnigikord endamisi mõelnud ka sellest, et Sind endale külla kutsuda, aga pole usaldanud seda küsimust üles tõsta mitmesuguste diskreetsete asjaolude tõttu. Sest Sul on ju seal vist uus perekond[30], samuti ei ole teie avalik arvamus taoliste külaskäikude suhtes vist kuigi heatahtlik ja kes teab missugused muud minule teadmatud asjaolud ja kaalutlused. Aga kui see siiski peaks olema teostatav (ja asja tehniline külg on teil hoopis lihtsam lahendada), siis võta teatavaks, et Sa minu pool oleksid igal ajal armas ja oodatud külaline. Ja Sul oleks siin kindlasti rohkem vaadata kui minul seal, sest minule on teie pool huvitavad eelkõige inimesed ja alles teises järjekorras Rootsi heaoluriik, Sinule aga pakuks kõik võrdset huvi. Palju on muidugi aastate jooksul muutunud, aga on ka mõndagi, mis ei muutu, muutuda ei saa. Näiteks Pärnusse minnes võib kergesti juhtuda, et laev „Mari“ parajasti kodusadamas peatub, aga kui mööda jõge üles sõita, siis võib varsti jõuda ka aladele, mis on isegi roiskvetest reostamata.
Ole terve ja olgu Sul ilus suvi!
Sang.
Tallinnas,
16. 5. 67.
Sinu kiri, kus Sa kirjeldasid oma muljeid meie telefonikõnest, tegi mulle palju nalja. Olen vahetevahel oma häält kuulnud magnetofonilindilt ja igakord imestanud: kas see seal, pooleldi palvevend, pooleldi lasteaednik, olen ikka tõesti mina? Saan seepärast Sinu kohkumisest väga hästi aru. Ka minuga oli sama lugu, sest algul ma ei tundnud Sind hääle järgi üldse ära. Kuid rohkem kui Sinu muutunud hääl pani mind imestama see, et üle nii pika aja kokku saades, kuigi ainult traadi teel, tahad rääkida ainult kõige olulisemast ja kramplikult seda olulist otsides tekivad jutus pausid ja kogeled ainult nipet-näpet. Lootkem, et me leiame võimalust ka loomuliku tooni tabamiseks, kui minu külaskäik teoks saab. Sinu kutse lasksin ma igatahes käiku, õiendasin õnnelikult kõik formaalsused ja nüüd jääb ainult rahumeeles oodata. Päris kindel see asi ei ole, sest soovijate rohkuse ja valuutafondide piiratuse tõttu lastakse viimasel ajal sõpradele ja tuttavatele külla ainult osa soovijaid, aga eks me näe. Avalduse andsin sisse 15. juunil. Umbes kahe kuu jooksul peaks selguma, kas see rahuldatakse, ja teist niipalju võtab Moskvast viisa saamine.
Vahepeal püüan meie lühikeselt suvelt võtta, mis sealt võtta annab. Sellega paistab küll raskusi olevat, sest millegipärast muutuvad mu isekoostatud töökavad aina ebareaalsemaks ja igast talvest kandub üle tegemata jäänuid tööde rodu. Hea hulga võib neist küll lõpuks südamerahuga maha tõmmata ja katki ei ole midagi. Aga on ka neid, mille eest kuskile ei pääse, ja et nad kivikoormana kogu suve kaasa ei lohiseks, tuleb need kasvõi hambad risti ära teha. Sihukesi möödapääsmatuid kohustusi jatkub mul juuli lõpuni, nii et päris priiks jääb mul ainult suve viimane ots. See viib mind lausa meeleheitele, eriti kui ma mõtlen, kui tublid on teised. Näiteks Kangro, kes olevat 20 aasta jooksul saatnud umbes 20 000 kirja, pluss toimetajatöö ja lugematu hulk algupäraseid teoseid. Varasemail aegadel tegin ma niisuguste kurvastavate kõrvutuste puhul suuri otsuseid ennast parandada ja uut elu alustada, aga kuna neist headest kavatsustest kunagi midagi välja ei ole tulnud, ei jää nüüd enam sedagi lootust. Ole terve ja suvita hästi.
August.
10. juuli 67
Sinu suvisest kirjast on juba tükk aega tagasi ja nüüd peaks selguma hakkama, kuidas sesse sõidusoovisse suhtutakse. Küllap vastus võtab ehk rohkemgi aega kui 2 kuud. Loodan et sul oli ilus august – see peaks juba nime tõttu nii olema… Ka minul oli tööd ja tegemist poole augustini, muidugi „varastasin“ ma pisut keskpäevaseid tunde enda tagant ka varemalt, mis on ju loomulik suvituslinnas elades. Ja siis kui veel maadlesin ühe suure laevapildiga „Ystad-Polen“ (suur liinilaev kukkus küll hästi välja, kuid need lained, need veiklevad merelained, kippusid vägisi heinakaarte moodi olema!), tuli mulle mu vanem poeg Tartust külla! Ta andis mulle head nõu ja siis sõitsime koos kalale. Nõndamoodi oli minul sel hilissuvisel kalastusretkel hoopis seniolematuid elamusi…. Poeg sõitis nüüd 19-dal tagasi. Ega me kogu aeg kala ka ei püüdnud – noorel inimesel ühte ja teist muudki vaadata. Vantsisin temaga isegi mitu head päeva Stockholmis ringi ja selle linna vastu ei ole minul, vanal inimesel, erilist huvi – ragin ning kärin ja liiklus ajab hirmu pääle ning hinge kananahka. Ei – sel kes kunagi agulis sündinud – ah need ilusad taga-rääma „rohelised“ tänavad! – ja hiljem isegi Tartut suurlinnaks pidanud (Tallinn oli juba hoopis Soodom & Komorra) ei ole siin Rootsimaal siiski paremat paika kui Ystad! Kui tuled siis veendud isegi.
Teata siis kui midagi lähemalt teada oled saanud! Jaataval korral tuleb ju mullegi siinsetelt võimudelt üks formular, kuid see võib ka hiljem tulla kui otsus sinule.
Parimat! ja tervita!
Arno
Ei ole sulle suvest saadik kirjutanud, aga ei ole ka midagi erilist olnudki, millest tingimata meldida tuleks. Minu küllasõidu küsimuses ei ole ikka veel selgust. Et otsuse saamine viibis, palusin ma oma ülemusi Kirjanike Liidust mõni sõna minu kasuks lausuda ja selgitada, et küllakutsuja pole mitte mõni teab-kes, vaid ikkagi lugupeetud inimene, ja küllamineja samuti, ja et kui nad kokku saavad, siis mitte selleks, et olustikulistel teemadel ohelda, vaid nad võtavad kindlasti vaatluse alla kogu inimsugu huvitavad probleemid, nagu näiteks elu mõtte küsimuse jne. ja et oleks ikkagi suur asi, kui niisugused tähtsad probleemid inimkonna üldiseks rõõmuks viimaks ometi rahuldava lahenduse leiaksid. Selle peale öeldi mulle, et mu minekuavaldus varsti läbi vaadatakse ja mulle sellest teatatakse. Seda teadet ma nüüd siis ootangi, sest „varsti“ on küllalt veniv mõiste. Aga ära karda: küll ma Sulle teatan, kui asi niikaugel on, et Sa jõuaksid mu tuleku auks silmad ära pesta ja kohvi tulele panna.
Suvi läks mul rahulikult, liigagi rahulikult, sest ma olin rohkem paigal kui mulle endalegi meeldis. Ühelt poolt olid selle põhjuseks need seitse väikest asja, mida ma lootsin seitsme päevaga kaelast ära saada, aga tegelikult seitse korda seitsmega ei jõudnud. Lausa häbi on elada plaanimajanduse riigis, kui sa ise oma plaane täidetud ei saa. Ühe osa oma suvise vaeva viljast panin Sulle paari päeva eest posti. See on väike raamat ja sellestki ainult väike osa minu töö, aga aega läks sellegagi. Rida teisi tegemisi on aga ikka veel poole peal. Teiseks teguriks, mis mind nii paikseks tegi, oli tänavune erakordselt kuiv ja kuum suvi, mis viluvarju ja vee äärde paigale sundis. Ja kolmandaks sidus mind mõnevõrra ka see, et Kersti võttis osa noorema tütre[31] perekonnamuredest, mis lahenesid õnnelikult augustikuus, kui ma Peetri nimelise poisikese kõrvale sain endale teise lapselapse, keda Kristiinaks kutsutakse.
Aga ega tõttöelda ei ole halb ka Peedul paigal olla ja külalisi vastu võtta. Nii näiteks tuli Mati Unt, kes on meil üsna sagedane külaline, ükskord sinu noorema võsuga[32]. Poiss on väliselt hästi sinu moodi, kenasti tõsine ja liigutavalt otsejooneline. Sinu huumorit ei paista tal küll olevat, aga võib-olla hoiab ta seda lihtsalt tagasi, et vanema inimese ees soliidsemat muljet jätta. Noormehed kaebasid tänapäeva noorsoo pealiskaudsuse üle – siis, kui nemad olid noored (see tähendab – veel nooremad), olla asi parem olnud. Mäletan, et samas eas tegime ka meie samasuguse tähelepaneku ja sedasama kinnitavad ka meist targemad ja auväärsemad mehed, alates Tammsaare Indrekust, kes leidis, et Vargamäel ilusamad ajad möödas on, kuni Ovidiuseni, kelle „Quattuor aetates’t“ me vana Oina ladinakeele tundides vuristasime. Ovidiuse järgi oli maailma ajaloos neli järku – kuldne, hõbedane, vaskne ja raudne, ikka uus eelmisest hullem. Viimane, raudajajärk, oli Ovidiuse arvates juba hästi kole. Huvitav, kui palju neid ajajärke möödunud kahetuhande aasta jooksul lisandunud peaks olema? Küllap hea hulk, sest ega muidu keemia uusi aineid välja ei mõtleks, kui tal senistest puudus kätte ei oleks tulnud. Ja kuigi uus aeg, mis meil parajasti käes on, näib niisugune, et hullem enam olla ei saagi, mõistab tulevik teda siiski üle trumbata. See avab niisuguse arengu väljavaate, et lihtinimesel pea hakkab ringi käima.
Sul on muidugi kergem, sa oled filosoof ja püüad kalu, ja kui need ükskord roiskvete käes lõplikult välja surevad, küllap siis leidub mõni teine hobbi. Ela hästi!
Sang.
9. 10. 67.
Tallinn.
Aitäh „Lillede“[33] eest! See äratas ju huvitavaid mõtteid, kuid sest kõigest edaspidisel kohtumisel. Nüüd on siis asi niikaugel, et 31. oktoobril vastasin ühele Rootsi küsimuslehele sinu sõiduviisumi asjus, mis ju näitab et „teie poolt“ peaks kõik korras olema. Kui arvestada mingi asjaõienduse „keskmisega“, siis võiks arvata et 3–4 nädala pärast (ehk täpsemalt 25 päeva p.) sellest daatumist arvates võiksid sa Stock-
holmis olla. Nii juhtus see nimelt Reinuga suvel. Ei tahaks ju uskuda et siitpoolt mingeid takistusi on. Liiategi mainisin ma et oled maailma võimsaim tõlkija ja et üheks sinu reisieesmärgiks on rootsi kirjandusega tutvunemine jne… Tava kohaselt teatatakse mulle arvatavasti ka et jaatav vastus passi viseerimiseks on sel ja sel päeval Moskvasse Rootsi saatkonda kaabeldatud; kuid selline teade võib mitu päeva hilineda, nii et siis sellest sulle veel kirjutama hakata jääks hiljaks. Oleks soovitav et sa kas helistad mulle Ystadi (või saadad telegrammi), kui su reisuplaan juba niivõrt konkreetne on, kunas ja kus sind just Stockholmis võib oodata. (Kui seda plaani nüüd nii täpselt teada saab.) Sel juhul organiseeriksin ma siit mõne pealinna sõbra või tuttava sind edasi abistama. Või – teine „kiirem“ alternatiiv – jäta see esialgne muretsemine ära, ja helistamine alles Stockholmist teha! Lase ennast sääl jaama sõidutada, pane kohver „kappi“ ja vaata pisut ringi– jaamahoone on telefoniautomaate täis, löö muudkui 0411 (Ystad) ja siis 10206 ja eks siis peame nõu edasi. Stockholmist võta edasi-tagasi („Tur och retur“) pilet Ystadi üle Malmö, kuhu ma siis püüan sulle vastu sõita. Selline „retur“ pilet kehtib kuu aega. Viisa 6 nädalat. Olen/oleme arvestanud ju nii et sa tuled esmalt siia „alla“ ja koduned siin pisut ja et tagasiteel vaatad sa Stockholmis ringi jne. Sel juhul – olenedes su siiasaabumise ajast, võiksid ehk nõutada/muretseda ka nn „Semester-pileti“, mis koguni kehtib 3 kuud, kuid detsembris mitte kaugemale kui 14-dani. Semesterpilet T & Retur on 15% odavam; tavaline T & R Stockholm–Ystad on nr 136.– (Kui nüüd vahepääl jälle ei tõsteta jne)
Ma ei tea ju kas sa kavatsed sõita vett või õhku pidi – veeteed (või raudteed?) kasutades peaksid siis vast hankima läbisõidu viisumi Soomest, või kuidas?, kuna too otselaev Leningrad–Helsingi–Stockholm (London) talvisel ajal ainult ühe tuuri kuus teeb, kui sedagi jne. Üks võimalus oleks ju ka põrutada otse üle Pohlamaa, kuna Szczecin’i (s.t. Stettini) ja Ystadi (!) vahel on igapäevane laevaühendus. [- – -] Ah kurat – ei!, vabanda – see plaan siiski ei lähe! sest reis tuleks kõver nagu look! Mis teha kui inimesel geograafiast nii ähmased ettekujutused on – leidsin just praegu ka ühe kaardiräbala ja sellelt nägin et olin ennast ja sind asjata pohlakeele nimedega vaevanud. Nii et – küllap sa siis tuled ikka tuntud teed pidi!
Parimat ja tervita!
Arno
Head uut aastat!
Eks ma olen püüdnud sinuga paar korda telefonikontakti saada, kuid see ei ole õnnestunud. Siis mõtlesin et kirjutan ühe pika ja valgustatud kirja, kus kõik see oleks ära öeldud mis meil veel rääkimata jäi – ja seda on ju alati palju, „suurim jutt jääb jutlematuks“ jne. See „kiri“ oli mul isegi valmis, lause lauselt ilusasti reas – ühel kenal õhtul voodis lebades. Kuid niipea kui säält tõusin ja ateljeesse astusin, et veel üht peekrikest „bästa droppar’i“ ehk „parimaid troppe“ võtta, auras see kõik olematuks otsekui fatamorgaana, kõik need seedrid ning palmipuud… Teen sellepärast täna ainult ühe lihtsa kahjatsemise kirja, et saaksid selle enne oma ärasõitu, mis nagu kuulsin pidi 10-dal olema. Näh – eks mul ole nüüd takkajärgi hirmus kahju, kallis sõber, et ma olin pimedusega ehk juhmusega löödud ja ei tulnud sellele, kuidas sinu viibimist Ystadis talutavamaks teha. Ma mõtlen just sinu varajast tõusmist hommikuti kontra minu hilisega. Ometi oli ju sinu toas keeduplaat olemas! Ei oleks olnud midagi lihtsamat kui et sa sääl omale ärgates oleksid võinud pisut teed või kohvi keeta, või kasvõi putru, pluss mõni võileib jne. Muidugi oleksid sa sedasama võinud ju ka minu „pentrys“[34] teha, võti sul ju oli. Mina oleksin ju rahulikult võinud edasi põõnata. Nüüd aga tulid sa alles, neetud häbelik nagu sa oled, kella 9 ajal minu poole, et mitte härrat unest äratada jne. Noh – see oli kõik väga lollisti ja ma hakkasin alles takkajärgi mõistma, et nii ei võinud sa ennast kodus tunda! Vabanda minu mõtlematust selles osas, kuid sul endal oleks võinud ju ka rohkem „initsiatiivi“ olla… Loodan et su Göteborgi ja Stockholmi päevad olid muljeterikkad. Kuid see „suurelinna elu“ on üks kuradima sekeldus alati ja ega sul vist kerge ei ole olnud. Mis meie juttudesse („omavahelistesse“) puutub, siis jäägu nii nagu oli räägitud. Ma tuletasin sulle siiski meelde, et sa tõotasid Orasele kirjutada ja teda informeerida tema tõlgete osas, s.t. et need on kõik ilusasti alal ja tallel jne. Vabanda mu ninatarkust et ma sind selles osas „õpetama“ tulen, kuid võiks ju arvata et selline kavatsus ka tahtmatult ära ununeb jne. Mõnes mõttes oleks selline kiri sul siiski parem siit saata kui Tallinnast.
Minu elust olgu sul niipalju uut teadmiseks et ma nüüd mängin väikestele värvukestele „Loojat“ täies mastaabis. Kui sa ehk mäletad, siis oli mul vist juba jõulu ajalgi üks selline toidulaadik lindude jaoks rõdu-lasilale naelutatud. Kuid nüüd on kõik ilusas valges härmas ning linde musttuhat. Kõik loodavad Looja, s.t. minu peale, ja ootavad mind hommikuti igatsusega. Mul on siin päämiselt 4 sorti: 1) metsvint (r. k. bofink), 2) varblane (r. k. sparv), 3) tihane ehk Rasva Ants (r. k. talgaxe) ja 4) musträstas (r. k. koltrast). Kõigerohkem on vinte ja varblasi. See lindude lugu teeb mulle väga suurt lõbu, kuigi nad mu rõdu ropult ära roojastavad ning lausa täis situvad. Kuid on nii kuradima tore vaadata, kuidas nad omavahel kaklevad! Eriti vindid, omavahel ja varblaste vastu jne. Nii et võiks Juhan Liivi travesteerides ütelda:
Ah et nii palju kurjust
on laululindudes,
et kõigerohkem headust
on kasvõi varblastes!
Kui aga musträstad rõdule ilmuvad, siis lasevad kõik teised jalga, ainult tihane tuleb aegajalt ja varastab räästa noka eest või seljatagant seemneiva ning siis säuh! jälle naabri aeda õunapuu otsa! Elu on võitlus… „Kust ta saab, mis ta sööb, kas ta nälga kooleb? – Tema loodab Looja peale, hüppab/kakleb siin, oksa peal, rõõmsalt tõstab heale – –
Ole siis tervistega, tervita koduseid ja tuttavaid (Rummolt tuli üks „näärikaart“, nii et teda tingimata!!!) ja saa kenasti koju!
Arno
Olen juba mitu nädalat kodumaal tagasi, kuid alles täna võtan sule kätte, et Sulle mõne rea kirjutada. Vahepealne aeg kulus reisiväsimust välja puhates. Rootsis olles arvasin küll, et see aeg on tõeline laisapõli, kus ei ole vaja isegi tehaolevaist töödest mõteldagi (aga just sellele mõtlemisele ja hoovõtmisele kulubki inimesel suurem osa elust) – nüüd aga selgus, et niisugune absoluutne puhkus on just kõige väsitavam.
Ferlini asjas on selgus enam-vähem käes. Et nüüd asjale käiku anda, tuleks Sul kirjutada omapoolne avaldus, mis võiks olla umbes niisugune:
Kirjastus „Eesti Raamat“ Direktorile.
Teen ettepaneku võtta kirjastuse plaani valimik Nils Ferlini luulest, mida ma olen valmis tõlkima. Valimiku maht – 2000 värsirida, esitamise tähtaeg – 1. jaan. 1970. a. [või mõni teine sulle sobiv tärmin]. Minu aadress: A. Vihalemm, L:a Östergatan 29, Ystad, Sverige. Tõlke honorari olen nõus vastu võtma Tallinnas nõukogude valuutas [seda märkust on vaja selguse huvides, sest muidu võiks tekkida kahtlus, kas sa ei taha honorari saada rootsi rahas, mida kirjastusel, vähemalt praegu, ei ole võimalik maksta.] [- – -]
Põhimõtteline nõusolek vastavatelt asjameestelt on hangitud. Seda avaldust on tarvis selleks, et kirjastusel oleks vormiline alus Sulle lepingut välja saata. See võiks saabuda umbes kuu aja jooksul pärast seda, kui Sinu avaldus kirjastusse on jõudnud. [- – -] Lepingu sõlmimine on vajalik selleks, et Sa ilmaaegu tööd ei teeks – kirjastusse võivad tulla uued inimesed uute plaanidega, leping on aga dokument, mis neid seob, sest kirjastusel ei ole õigust sõlmitud lepingut üles ütelda, küll aga autoril, kui ta millegipärast peaks meelt muutma.
Oma elust kunagi edaspidi – praegu ei olegi tõttöelda millestki meldida. Seniks aga veelkord suur aitäh kõige eest ja tervita oma tütart ja muidugi Rolfi ja Adat. Kõike head!
Sang.
30. jaan 1968.
Aitäh kirja ja raamatupaki eest! Eks ma ikka oodanud juba ammugi sõnumikku, aga arvasin isegi et küllap oled väsinud. Ja nüüd olen ise samuti väsinud olnud – kevadine õhk! – või võib-olla ka väikselt laisk kirjatööde pääle. Mõned Ferlini värsid on siiski (esialgses versiooni) vahepääl maakeelde ümber pandud. Ja täna kirjutan siis ka kirjastusele tolle avalduse ära – laseme asja käiku, mis sääls’ ikka… Muidu – elati kui mullugi kui oja taga oldi jne. Teinekord valutab kõht, teinekord jälle hammas, seda õiget rõõmuaega on meile väga vähe määratud „ses olukorras, mis meile on määratud“. See viimane vaba tsitaat pärineb va Somerset-Mõuhkamilt[35], keda viimasel ajal millegipärast jälle olen lugema ja ülelugema hakanud võib-olla sellepärast, et tal väga palju igasugu imelikke olukordi ette tuleb. Väga väärt „II järgu literatöör“ nagu ta ise ennast nimetas. Mis sina temast kah arvad?, vanasti teda vist ikka tõlgiti ka? Sinu saadetist olen kah ikka sirvinud, nii ühest kui teisest otsast – kuid kuna need on „omad“, siis pole nende lugemisega nagu kiiret, raamatukogust laenatutega (ja inimlik ahnus sunnib alati ka hea kimbu haarama!) on aga alati kiirem, kuna tähtaeg alati pea kohal ripub jne. Kuid niipalju olgu sulle usaldatud, et su prantsuse keel peab ju väga hea olema, kuna ketrad „värsskomoodiat“ mis vurinal! Pääle selle maalin ma nüüd jälle, või vähemalt „katsetan sel alal“ jne, kui ma mitte kaeraputru ei pea keetma (teen seda nüüd lõuna ajal). Jne. Nii see elu läheb.
Parimat! Ja tervita!
Viha
P.S. Minu poeg, kes ütles end Tallinnas viibides ka sind visiteerimas käinud, saatis mulle sinu poja[36] luuletusi, kustki noorteajalehest väljalõigatuina. Ei noh – tubli poiss, täitsa tubli oma vanusega arvestades! „Kaljudest“ on tal paaril korral juttu, see üllatas mind mõnevõrra ja muidugi ainult nii muu-seas, kuna – nagu sa tead – mul just paraviisi üks „Kaljude“[37] värk illustreerimiseks käsil on muukida.
Siis veel uudist: 1) Sain (kah) 22. 2 vanaisaks! Tütarlaps.[38] Nime veel ei tea. 2) Rolfil oli eile sünnipäev. Alustasime pühitsemist juba üleeile. Elasime üle.
AV
Noh – elu veereb kui hernes! – ammukest ikka oli talv ja külm, kuid nüüd on juba kesksuvi ja suur soe, nii et tuleb palehigis isegi puhkust võtta, rääkimata leiva teenimisest.
Kuulsin et oled kevadel lõuna pool olnud, kui arvan et peaksid praegu jälle kaunil kodumaal tagasi olema, seda enam et olen vahepääl ka su häält kuulnud, samuti Kersti oma (keda ma küll ära ei tunnud) ja teisigi nooremaid ja vanemaid, millest mul väga hea ja tore tuju tekkis, otsekui oleks väikse pudeli viina ära joonud (Bänn[39], sinder, on ju viimasel ajal täiskarsklane).
Kuid mul on selle kirjaga ka üks „tõsisem põhjus“. Nimelt – ma saatsin ju (umbes veebruari lõpus või nii) „Eesti Raamatule“, Pärnu mnt. 10 sellesinatse austava kirja Ferlini asjus, kuid ei ole säältpoolt mitte midagi kuulnud. Ma mõtlen et kui nüüd asutus või selle direktor oleks tulnud eitavale seisukohale, siis oleks nad ju ikkagi mulle sellest teatama pidanud – nii-öelda viisaka asjaajamise mõttes jne. Kuid võib ju ka oletada et mu kiri ei jõudnudki pärale! Vahel juhtub nii ka. Palun ole hea ja katsu ka „mitteametlikult“ seda asja järgi pärida, nii et ma saaksin selgema pildi kui mul praegu on! Tänan juba ette!
Olen neid Ferliine siin vahepääl tükki 20 või enam juurde tõlkinud, panen sulle paar proovi kaasa. Loodan et seda ei peeta keelatud kirjanduseks…
Parimat ja tervita!
Viha
Puhka rahus!
Mul mullas jahedas rahu saab rind
ja Josafaadi-org ei hirmuta mind.
Ei hirmuta mind. Aga tina täis
on mul viimasel teel iga ninatäis.
Võib-olla ajan sõradki vastu.
Mis ongi sul, Surm, selle vastu?
Seanss
Uppunud ilmade sülest
täis pardani muda ja verd
tasa hingepinnale üles
kerkib laev kesk Sargassomerd.
Mis laev see küll on? Sul tundub
ju kuidagi tuttav see jamps.
Sa vahid ja vahid… Nüüd vajus ta.
Nüüd äralõppes seanss.
Siis naerad sa – natuke nõutult –
ja tõused ning kohendad frakki.
Ja siis lähme me, igaüks hinges
kandes balsameeritud vrakki.
[- – -]
Ära pahanda, et nii kaua kirjutanud ei ole, aga aeg kaob nii märkamatult, et arugi ei saa kui juba jälle nädal või kuu möödas on. Ka tahtsin ma vastamisega seni oodata, kui lepingu asjad ühel pool on. Nüüd peaks olema leping Sulle välja saadetud, aga kahjuks mitte niisugune nagu mina oleksin soovinud.
Kui ma seda asja ajama hakkasin, arvasin ma, et teen targasti, kui vastavas instantsis ise põhimõttelise nõusoleku hangin, sest kirjastuse paljuastmelises aparaadis oleks see tohutut aega nõudnud. Selle nõusoleku saingi ma paari päevaga ja kirjastuses ei saadud muud vastuväidet tuua kui see, et neil on vaja ka Sinu isiklikku avaldust, mille sa siis saatsidki. Sellest peale oleks kõik pidanud minema kui lepse reega, aga ometi osati sellega veel tükk aega venitada, kuigi ma neile korduvalt käisin kiiret tegemas. Kui ma siis juuni lõpul, pärast paarinädalalist äraolekut, käisin järele küsimas, öeldi, et asi on korras ja ka leping juba teel. Lepinguga tutvudes selgus aga, et asi siiski korras ei ole, nimelt honorari suuruse osas. Mulle lubati, et Sulle määratakse inimlik honorar, aga ühes kõrgemas instantsis on see viimasel minutil ära muudetud ja pandud minimaalne honorar, nagu talitatakse siis, kui makstakse nende asjade eest, mis emigratsioonis on ilmunud ja meil uuesti avaldatakse. Sel puhul makstakse seaduslikust alammäärast (värsitõlke puhul 40 kopikat rida) teise trüki tariifide järgi, s.o. 40% või 60% alghonorarist. Seega ei ole asi juba juriidiliselt korras, sest uute tõlgete eest ei saa maksta alla 40 kopika reast, rääkimata sellest, et minu ja Sinu soov oleks korralikku honorari saada ja mitte alammäära. Oleksin seda asja kohe klaarima hakanud, aga kahjuks on targemad mehed kõik suvepuhkusel ja nende asetäitjad ei otsusta omapead midagi. Nii et tuleb see asi sügiseks lükata. Jäta seepärast see leping esialgu oma lauasahtlisse seisma. Kui vastavad asjamehed tagasi jõuavad, kuulan nende käest järele ja teatan Sulle, mis ette võtta.
Enda elust ei ole midagi meldida. Talvel olin põdur – mitte nii haige, et vaja oleks voodis olla, ja mitte nii terve, et rõõmuga midagi teha. Aprillikuul olin Krimmis kosumas ja sestsaadik on asi parem. Otsustasin sel suvel tšehhi keelega tegelema hakata ja uurin nüüd hoolega sealset ajakirjandust. Muidugi läheb see minu aastates vaevaliselt ja meenutab mulle kangesti kirikuehitamist eesti muinasjuttudes – mis jumalasulased päeval palehigis valmis said, selle kiskus kurat öö jooksul jälle maha. Aga ma ei jäta jonni, ja mingi hobbi peab ju inimesel olema.
Ela siis hästi ja oota minu järgmist kirja!
Tervikseid Kerstilt.
Sang.
14. juuli 1968
Aitäh sisuka kirja eest, millest nüüd juba paar kuud saab. Vahepääl on suvi üle elatud ja ära peetud, kalad püütud ja kurgid soolatud. Eks nüüd tuleb jälle „vaimlist tegevust“ arendama hakata jne, sest kõik mu suured lõuendid on alles maalimata ja väikesed luuletusedx) luuletamata. Tähtsast tõlketööst ei taha mitte rääkidagi, kuigi just sellest sulle kirjutama pean.
Näh – eks ma saanud jah mõni nädal enne sinu kirja sellesinatse lepingu à 24 kopikat, millise summa üle ma esialgu väga imestasin, et miks just 24, oleks võinud ju vähemalt 25 olla! Selge diskrimineerimine või diskvalifitseerimine – ühesõnaga „diskamine“, mis siin Rootsis ka nõudepesemist tähendab ja millist tööd siin tavaliselt (restoraniköökides) välismaalased teevad, odav ja ropp töö. Nii et ma mõtlesin alul küll, et jätan need blanketid omale mälestuseks seisma või saadan hoopis tühjalt tagasi. Siis aga hakkasin arvama, et see oleks ka selge häbematus minu poolt ja eriti sinu suhtes, kuna sina ju seda värki sääl vahendasid. Päälegi – ettepanek tuli ju minu poolt ja mine tea mis hiina-viisakus kirjastust sundis positiivselt reageerima selleasemel et otse ära ütelda et ei, meie ei ole Ferlinist üldse huvitatud, ei tea ega tunne ka mis mees ta üldse oligi jne – et siis peaksin mina ka sama viisakas vastu olema ja kuna ma omas avalduses honorarist sõnagi ei maininud, polnud mul ju ka justkui õigust lepingu puhul selle üle nurisema hakata. jne. Ja leping on leping – teinekord juhtub nii et teda ei saagi täita, ka siis kui honorar tagant sunniks… Nõnda et ma kirjutasin siiski alla ja saatsin nõuetavad eksemplarid 15. 7. ära. Sinu kiri on dateeritud 14. 7., sellega sain ma siis honorari „ebaseaduslikkusest“ alles hiljem teada.
Ma arvan et kogu selle värgi pärast ei maksaks sul muretseda. Meile on ju „vastutuldud“, niihästi minule kui sinule. See leping ei taga veel käsikirja vastuvõtmist ja ma olen kahtlema hakanud kuivõrt vastuvõetav (s.t. oluline) teil Ferlin üldse ongi. Sel juhul (s.t. vastuvõtmatuse puhul) oleks ju tõlkija kaotus pisukese honorari määra juures kõige väiksem, temaga oleks kõige humaansemalt ümber käidud! Mille üle ainult rõõmu võib tunda, selle mõteldes kui kurb siis kõik oleks olnud, kui suur patakas oleks suu eest mööda läinud… Ei noh – eks ma tõlgin ikka Ferlini edasi, juba huvi pärast asja vastu. Käsikirja esitan arvatavasti ikka ka (1. 12. 69), kuid siis peaksin küll ka „ebaseaduslikkusele“ tähelepanu juhtima, sest seaduse rikkuja ei taha ma olla – muidu tuleb veel selline nali et kodumaale tagasi tulles võivad kallid kirjameestest kolleegid mulle ette heita, et ma olen teinud ebakollegiaalset dumpingut jne. Nii et – esitan käsikirja, kuid ütlen lepingu üles!
Teine võimalus oleks ju, et laseks raamatu enne siin turule ja esitaks siis juba „trükitud manuse“ – seega saaks honorar seaduspäraseks, kuid see plaan on vist ebareaalne….
Niipalju sellest. Kuidas „muidu“ on läinud kah? Rouva Raili[40] teatel olete („vastastikku“) külas käinud. Minul läks suvi – nagu tähendatud – „niisama ludinal“. Ka praegu ei midagi erilist, kui vast see mahaarvata et harjutan jälle abielumehe ametit, sest Elsa[41] on ju siin nüüd. Ott K.[42] paistab olevat rahvaluulet kogunud, ta kenast muinasjutu raamatust on kõlad siiagi ulatunud – –
Parimat! Tervita Kerstit ja tuttavaid Viha poolt!
Arno
x) Kinder-liider-laulud
Aitäh Goethe-raamatu[43] eest, mis mul ju ammugi mu magamiskoopas voodiriiulil lebab. Loen teda tihtipääle ja vahetevahel ja siis mõtlen ikka et pean tõlkijale ühe tänukirja läkitama, kuid inimene mõtleb küll, kuid kurat teab kes juhib? – kord on liha nõder, kord silm udune, kord pasta-pliiats ära kuivanud jne. Aga ole nüüd siiski tänatud ükskord ometigi!
Olen seda raamatut jah üsna nii „tilgakaupa sisse võtnud“, sest „vana luule on ju nagu hea vein – seda peab maitsema“ jne – (või oli see nüüd sedasi et hea luule on nagu vana vein? – selletõttu puudub mul nagu õige „ülevaade“ ja ma ei saa muljeid otseselt „retsenseerima“ hakata. Liiategi ei julge ma seda teha, sest eks kirjutanud juba Goethe isegi, et „Lööge maha see koer! Ta on retsensent!“ Ja mis mina nüüd Goethest teangi! Ainult et see retsensendi-lugu[44] paistab küll ta õiglane soov ja tahtmine olnud olevat, sest seda on ka Under[45] sisuliselt umbes sama õieti ümber pannud: „Lööge surnuks too koer…“ „Maha see…“[46] kõlab minu kõrvus õiglasemalt ja ka inimlikumalt (humanistlikumalt ja Goethe oli ometi suur humanist!), täh. kõlab sellega ka Goethe vaimus keeleliselt õigemalt) – sest kuigi „mahalöömine“ on tähenduslikult sama mis „surnukslöömine“, ei ole „mahalöömise“ nõue ometi veel nii kategooriline (nii sõna-sisu tühjaks ammendav) kui otsekohene „surnuks löömine“. Sest maha löömise juures võib ikkagi veel juhtuda, et kuigi koer sai sellise kabeli-matsu, et ta maha jäi, võib ta ikkagi veel hiljem toibuda ja sellest rõõmu tunda, et hing sisse jäi jne. Nii et minu arvates on juba ainult selle üherealise võrdleva tekstinäite varal sinu tõlge parem kui Underi oma! Rohkem Goethe vaimus – nii meelelt kui keelelt jne. [- – -]
Et kujundaja on sehkendanud paani asemel fan’i – mis on rootsikeelne sõna ja tähendab vanakuradit – vana kuid alati moodne – kaanele lillekeste keskele flööti puhuma, on ses seoses muidugi tervitatav. Klassika elustamine… (Muide: Lugesin hiljuti Bulgakovi „Meistrit“[47] – tore ja lõbus raamat! – ja ei saanud säälgi Goethest – ka Sanga tõlkes! – mööda käia. Klassika elustamine säälgi.)
Endast ei ole mul sulle suuremat vesta. Polegi nagu midagi erilist juhtunud sest saadik kui sina siit läbi käisid, kõik on endist viisi. Ainult et suurema osa läinud aastast ja praegugi veel (ning loodan et kas edaspidi) olen olnud jälle naisemees. Et sa seda kõike usuks, siis lisan sulle siin ühe foto – loodan et tunned ateljee ära – mis on võetud käesoleval aastal, kui üks kodumaine kolleega siit läbi käis. Ma olen sulle ju ühe foto võlgu, sest – kuigi meil siin Ystadis ju plaadistamist ei olnud – sain ühe sinu muheda näopildi Helga Nõult[48] Uppsalas.
Ferliniga on ka asi üsna soigus olnud. Eks ta ole mu oma viga – tõlketöö puhul ei tohi inspiratsiooni niipalju sissevõtta kui originaali puhul. Tõotan nüüd et hakkan mõõtu pidama ja tarvitan hõbepeekri asemel väiksemat tavalisest klaasist mõõtu. Elsa on need juba muretsenud. Ise muretsesin omale ka kirjutusmasina hiljuti. Sellel on isegi needsinatsed sinu kiidetud (ja ka su nimekaim Kitzbergi poolt hinnatud) õ-tähed. Ja ka kõik teised vajalikud, väljaarvatud suur Ü. Vahemärkide osas on asi haledam – poolpeetud, nagu ta on – ei ole temal enam hüüdmise ehk õhkamise märki („Kilkamise-märk, aga mitte / mõni punkt või koma!“ P. Viiding[49], ainetel), samuti ka mitte küsimise märki. Õhkamise märgi saan küll ühest punktist ja (tagasilöögiga) ühest vertikaaljoonest (‘) kokku kombineerida, kuid küsimise märk teeb mulle muret. Olen mõtelnud, et kui prooviks selle asemel tarvitada kas näiteks paragrahvi (§) või dollarit ($ – see masin on üks „Royal“) – järjekindlalt, s.t. „autori kirjaviis muutmata“ jne. Sest konks on konks – olgugi teisepidi, kuid ikkagi konks. Ja selliseid konkse, küsimisi, tarvitas Ferlin palju, sest ta ei olnud veel nii moodne mees, et talle kõik nii selge oleks olnud, et ta oleks ilma küsimärke tarvitamata luuletada võinud. Kuna ta aga ka armastas publikut šokeerida, siis ei teeks vast pahagi, kui küsimise märgi asemel alati dollar sisse põrutada…
Parimat!
Tervita!
Vana Viha
P.S. 10. märtsi hommikul
Sain just äsja poeg Peetrilt kirja, kus ka seisis, et ta on sind külastanud ja et sa olevat väga kõhnaks jäänud, kuid su „enesetunne paistnud olevat hea ja vaim väle“. See rõõmustas mind väga, sest eks siin liikunud ju juba igasugu jutte, millest ei teadnud mida arvata – et sa haiglast kodus oled, seda siiski teadsin… Ega siis nüüd pole muud midagi, kui lähme aga kevadikule vastu, siin Ystadis paistab päike vähemalt igal hommikul hullu jõuga ja isegi kuldnokke on naabri aias näha olnud. Küllap see nii ka Eestis on.
Parimat! Parimat!
Arno
Olen vahel tagasi mõelnud sellele õhtule (see oli paar päeva enne minu ärasõitu Ystadist), kui Sa otsustasid kodumaale terviseid saata ja lühikese ajaga kirjutasid kolme Reetsi[50]-separaadi kaanele kolm pikka läkitust – Kitsele[51], Laarmannile[52] ja Valsinerile[53], iga läkitus üksainuke lause, mis alles siis lõppes, kui paberi alumine äär vastu tuli. Tõsi küll, kaks neist tõmbasid Sa järgmisel hommikul liialdatud enesekriitika hoos puruks, aga Kitse oma jäi siiski alles ja on ka pärale viidud. Niisuguse sulenobeduse pärast olen ma sinu peale tõesti kade, sest mina lükkan oma epistolaarsed ettevõtmised alati homse peale, see aga ei jõua teatavasti kunagi kätte, kui mitte erakordsed asjaolud olukorda ei muuda.
Kõigepealt meie ühisüritusest. Sügisel, kui ma mõtlesin seda äpardunud lepingu asja klaarima hakata, sain ma kirjastusest teada, et sa neile lepingu siiski allakirjutatult tagasi oled saatnud. Mis siis ikka – võib ka nii. Sel moodusel on see hea külg, et kirjastus nüüd sinu Ferlini-tõlked oma plaani on võtnud ja neile koha reserveerinud. Mis puutub honorari suurusesse, siis seletati mulle teadjalt poolt, et seda saaks küll 24 kopikalt viia 40-ni, s.o. seaduses ettenähtud alammäärani, kas aga ja kuipalju üle selle, ei ole selge, ja et targem oleks selle üle praegu mitte piike murda, sest kui sa peaksid Eestisse tagasi tulema, siis muutub see kurss korraga teiseks ja tõenäoliselt ei olda siis vastu sulle optimaalse või maksimaalse honorari maksmisele. Ma kirjutan: tõenäoliselt, sest ajad ja asjad võivad ju vahepeal muutuda.
Arvan nii, et kõige õigem on sul tasapisi Ferlini kallal edasi töötada (kuna ta on sulle armas autor, siis peaks see töö sulle ka teatavat lõbu pakkuma), aga ära anda ei maksa sul käsikirja enne kui sa ise Eestisse tuled. Lepingu tähtaeg, kui ma ei eksi, oli 31. dets. 1969, aga kui Sa sel ajal veel tulekuvalmis ei ole, võid sa saata kirjastusele sedeli, et sa palud tähtaega nii- ja niikauaks pikendada – see toimub automaatselt. Kui Sa siis kord kodumaale tuled, oleks sul selle käsikirja varal võimalik saada mingit põhikapitali enda elujärje sisseseadmiseks. Kui Sa aga peaksid otsustama mitte tulla, jääb Sulle võimalus kodumaal Ferlini avaldada, sest väljaspool Eestit on kirjastamisvõimalused selleks ajaks kindlasti veel kitsamad kui praegu.
Mul on kahju, et ma seda lepingu asja ei suutnud paremini ära korraldada, aga mis parata – see oleneb juba meie kultuurielu struktuurist, millest Sa selge pildi saaksid ainult siis, kui Sa ise siin elaksid. Meil kulutatakse kultuurile tohutuid summasid ja naiivne inimene võiks arvata, et kui kultuurile näiteks kümme korda rohkem kulub kui kodanlikul ajal, siis peaks see avalduma ka kirjandus- ja kunstiteoste samavõrra suuremas arvus ja kõrgemas tasemes, aga nii lihtne see asi ei ole. Kultuurielu organiseerimiseks on rohkeastmeline aparaat. Mida rohkem on sel aparaadil lülisid, seda rohkem võtab aega teose jõudmine autorilt tarbijani. Ikka on kuskil vahel mõni lüli, kes küsib – kas see on tarvilik, kas see on õige, kas see on küllalt kõrgeväärtuslik jne. Kui aga niisugune küsimus kuskil on kerkinud, siis läheb teos tagasi alamaisse instantsidesse ja tants algab otsast peale. Võiks teoretiseerida, et ideaalne on aparaat, kus on lülisid nii palju, et enam üldse midagi ei ilmu, aga õnneks ei õnnestunud niisugust täiust saavutada. Kui Eestis on kunsti ja kirjanduse alal suhteliselt lahedam olukord kui mujal Liidus, siis ainult seepärast, et meil rahva väiksuse tõttu on vähem otsustavaid instantse. Aga leidub ka tegelasi, kes just seda meie tõsiseks puuduseks peavad.
Ja nüüd mõni sõna sellest, miks mu kiri ikkagi nii hilja tuleb. Siin on süüd ka minu tervislikul olukorral. Pärast Rootsist tagasitulekut olin ma surmani väsinud. Arvasin algul, et see on uute muljete rohkusest, aga aeg läks, kuid väsimus jäi ikka samaks või muutus isegi suuremaks. Püüdsin selle vastu võidelda nii, et ma palju ringi liigun, aga seegi ei aidanud. Hilissügisel, Ida-Saksamaal viibides läks asi koguni nii hulluks, et ma tagasi tulles otsustasin siiski arsti poole pöörduda. Arst saatis mind haiglasse operatsioonile ja seal selgus, et mul on sooltevähk, mis mulle muide üllatus ei olnud, sest ka mu isa suri vähki. Minu väärtuslikku isikut tõotavad arstid küll ühiskonnale säilitada, näis, kuidas see neil õnnestub. Mulle süstiti ja süstitakse ka edaspidi mingit hästi kanget ja kuulsat rohtu, mis on nii võimas mürk, et ta ka maksad ja neerud, mis mul on veel terved, untsu võib ajada. Aga enne kui ta nendeni jõuab, õiendab ta arveid vähirakkudega, mis nagu kõik priisöödikud, on teistest, kasulikku tööd tegevatest rakkudest tundlikumad. Nii vähemalt mulle räägiti. Tõepoolest on mu enesetunne peale operatsiooni hoopis parem kui enne seda. Eks näis, kas see ka edaspidi nii jääb. Mul ei oleks muidugi midagi selle vastu.
Haige-olemisel on ka omad head küljed. Kõik poputavad, on sinu vastu sõbralikud. Haiglas oli küll Hong-Kongi gripi tõttu karantiin, aga siiski mõistsid mitmed inimesed minu palatisse sisse tungida ja mulle meeldivat vaheldust tuua. Kui ma juba kodus olin, käis mind vaatamas ka sinu noorem võsu. Arvatavasti on ta Sind külaskäigust juba informeerinud. Tore poiss, keda rõõm on näha. Ja üldse on noortest rõõmu. Pärast stagnatsiooniaastaid on meil võrsunud hästi andekas ja aktiivne uus põlvkond, missugune meil viimati võis olla sajandi algul enne viiendat aastat. Edasisi paralleele ei taha ma tõmmata. Ka minu pesamuna Joel hakkab tiibu sirutama – astus sügisel ülikooli matemaatikateaduskonda, aga nokitseb vargsi ka värsse teha. See on muidugi paha, aga ma loodan, et see harrastus üle läheb ja terve mõistus võitu saab.
Ela hästi ja kirjuta mulle. Tõotan sulle, et edaspidi kiiremini vastan. Ja tervita ka oma abikaasat – kui ma ei eksi, on ta praegu Sinu juures – nii minu kui Kersti poolt.
August
16. 3. 69 Tallinnas.
NB. Vahetasin korterit, minu aadress on nüüd Harju 1-12.
Sain kätte sinu viimase kirja ja lugesin suure lõbuga. Saan sellest aru nii, et sa tahad mulle, haigele inimesele, head meelt teha, ja kiidad seepärast minu tõlkeid, millest ma ise kuigi heal arvamisel ei ole, sest viimase haiguseaasta madalseisus ei saanud ma nendega nii palju töötada kui oleksin tahtnud ja kui oleks vaja olnud. Aga kiitus, isegi teenimatu, on ikkagi meelitav, nii et aitäh! Pealegi teed sa seda ülielegantselt, ühe rea põhjal. Sinu kirja tõukel hakkasin ka mina selle rea üle mõtisklema ja avastasin seal uusi tagamaid ja rakendusvõimalusi. Sul on õigus – „löö maha!“ on tõesti humanistlikum kui see absoluutne „löö surnuks!“ Oma haigusele mõeldes võiksin öelda, et ka tõbi mind ainult „maha lõi“. Olen nimelt sellest mahalöömisest toibunud ja tunnen ennast praegu paremini kui paljude aastate jooksul. Muidugi võib see olla ajutine ja võivad järgneda tagasilöögid, mille puhul sobiks meenutada lugu täistehtud linnust ja lõppmoraali – ära ikka hüppa, kui sa juba täis oled tehtud! – aga isegi sel puhul olen ma rõõmus, et mulle need päevad kingiti. Ja inimloomusele omase optimismi tõukel loodan ma esialgu siiski päriselt positiivset lahendust. Praegu, seda kirja kirjutades, olen ma küll jälle haiglas, aga ainult selleks, et mulle järjekordselt maailma kõige paremat vähirohtu saadaks süstida.
Minu eelmine kiri ei olnud sulle vist veel kätte jõudnud, kui sa mulle kirja saatsid, sest ma ei leidnud sealt sinu arvamist selle kohta, mis sina arvad minu arvestustest ja ettepanekutest Ferlini asjus. Muidugi võib aeg, mis kõik asjad arutab, meie arvestused ka sassi ajada ja segi lüüa, aga praegu on mul tunne, et aeg töötab igasugu inimlikkude kontaktide kasuks. Vahepeal, Tšehhi sündmuste[54] ajal, näis see küll ajutiselt vastupidi olevat, aga nüüd, kus vastuolud Hiinaga üles on kerkinud ja nähtavasti pikemaks ajaks päevakorda jäävad, tundub mulle loogiline, et sedamööda, kuidas idapiiril pinevus kasvab, läänepiiril seda leevendada püütakse. Muidugi, kui niisugune tendents peaks esinema, ei ilmne see päevapealt. Näiteks minu koostatud pagulasantoloogia, mille ma järjekordselt sisse andsin (seekord pealkirjaga „Kaheksa poeeti“[55] – need kaheksa on Kangro, sina, Ristikivi, Lepik, Laaban, Kolk, Grünthal ja Ivask), see antoloogia soovitati lükata sügiseks. Eks näis kuidas siis on. Mul on selle asja pärast juba päris piinlik: Rootsis käies kuulutasin, et teen ja tuleb, nüüd aga on juba poolteist aastat möödas. Aga nii nad on, need jumala veskid…
Kevadine päike, mis sinu andmetel ka Ystadis üsna armsasti paistab, kiikab mulle otse lagipähe ja suu tunneb suitsunälga, aga seda saab rahuldada ainult peldikus, nii et sedapuhku jumalaga
August.
27. 3. 69.
Sain nädalapäevad tagasi su kirja. Aitäh! Paistab nii et meie kirjad on veidi ristakuti läinud, sest ka mina olin sulle mõned päevad enne sinu kirja saamist kirjutanud, mille sa arvatavasti nüüd oled kätte saanud. Mul oli väga hea meel su kirjast! See lause tundub võib-olla üsna imelik – sa teatad selles kirjas ju oma haigusest – kuid kui arvestada et meie siin sellest ennegi olime kuulnud, kuid siiski mõnevõrra „teadmatuses“ viibisime, oli ju tore lugeda su oma sirgetest ning selgetest ridadest, et asi polegi nii hull kui ta hall näis. Küllap sa klaarid selle värgi veel ära! Usu mind, vana vähjapüüdjat, mul on selline tunne.
Ferlini osas teen ma siis küll sinu nõuande järele, nii on tõesti kõige õigem. Küsitav on ka, kas ma saangi tööga tähtajaks valmis, pikaldane nagu ma olen. Ja laisk. Ei noh laisk selles mõttes, et olen tõlkijana ikkagi asjaarmastaja, muud on ju ka teha kui kirjutada, olgugi et mul nüüd kirjutamise masin on. (Sellest ma vist kirjutasin. Kindlasti.) Viimasel ajal, näiteks, olen juba mitu päeva oma vanu töid pasparteerinud jne nii et parema käe nimetissõrm on papi lõikamise noa hoidmisest üsna valus – aga noh: kunst nõuab ohvreid! Vaatamata sellele valusale nimetissõrmele tuleb teinekord ikkagi ka sulge käes hoida, et oma pisikest raasukest meie ühisesse kultuuri varamusse, -manasse[56] või -tulimulda[57] kanda, mõni reetsentsijoon teha jne. Igakord kui taolise asjaga olen hakkama saanud, tõotan endale et „olgu see viimane kord“, kuid ajapiku kerkib jälle uus tont seinale. Nagu praegugi – lubasin Grabbile[58], et kirjutan midagi Ott K. Jutulõnga[59] ja Peegli „õpetlikkude“[60] kohta ja selle asjaga ei tohiks nüüd enam viivitada – armas emakeel avita! Ja Bänngi[61] räägib et kas tead Eestis on üks väärt raamat ilmunud meie raamatukunstist läbi aegade[62] jne, et mis sa arvad kas mainime asja ära jne? Huvitav et viimasel ajal on siin moodi läinud „kodumaiste asjade arutelu“, viimases Manas oli ju rohkem juttu uuemast eestikeelsest luulekirjandusest Läänemere idakaldalt kui Idamere läänekaldalt jne. Ja miks ka mitte – need raamatud on ju kõik siin lubatud ning kättesaadavad.
Tead – saatsin sulle mõni päev tagasi oma töö proovina Ranniti „Kaljud“[63]. Mul oli vist see töö siis juba käsil, kui sina siin käisid? Saatsin sulle esialgu (katseks) ühe „tavalise“ eksemplari, näis kas tuleb kätte? Muidu on ju sinu jaoks ka üks bibliofiilne number kõrvale pandud, kuid seda ma ei söandanud praegu (esimesena) just saata. Polnud ju ka veel autorisignatuuri jne. Muidu on ju see „bibliofiilne“ ikkagi ju minu töö seisukohast parem – s.t. pildid kenamad ja kõik.
Paljude hääde tervistega teile meie poolt! (Ka Anna[64] on just praegu siin kevadpühi ootamas.)
Parimat!
Arno
P.S. 2. 4. 69
Kirjutan selle Ps-Ps’i postkontoris, kuhu sinu rekommendeeritut tooma tulin. Mul oli selline aimdus, et see kiri Tallinnast on võib-olla sinult ja sellepärast ei kleepind ma oma eileõhtust kirjatööd kinni. Õnneks. Nii võin sulle teatada, et su kiri on käes ja tore et sinul ka minu oma käes on ja loodan et ka see kätte tuleb jne.
Ei ma tahtnud sind haiguse tõttu trööstida midagi, eks see olnud mu kohus tänu teha juba ammugi, ainult et jäi – just su haiguse tõttu osaliselt – nii hirmus hiljaks. Arvasin et sind ei huvita enam miski. Noh – tore et see siiski teisitiseks osutus. Ega mul polegi palju enam lisada täna. Päike paistab ja tuul puhub, ilm on kevadiselt värskevõitu. Ma jään nüüd sinu vastust ootama jne.
Parimat veelkord!
Arno
„Kaljud“ sain nädalapäevad tagasi kätte, aitäh! Ega midagi, raamat on ilus. Meie siin niisugust teha ei saa. Mitte et jõude ei leiduks, aga üleliidulistes eeskirjades ei ole bibliofiilseid raamatuid ette nähtud ja seetõttu ei toodeta ka vastava kvaliteediga paberit jne. Ja kui kirjastus vahel teebki pingutuse bibliofiilsete raamatute väljaandmisse, siis tekib niisugune kurioosum: bibliofiilne väljaanne suures tiraažis (näit. Tuglase ja Liivi raamatud). Aga muidugi on ka teil oma hädad, käesoleval korral see, et nii hea kujunduse on saanud nii keskpärane autor. Teksti ja illustratsioonide vahekord peaks minu arust olema niisugune, et tekst on need kaljud, mida kunstnik oma lilledega kaunistab. Aga käesoleval korral on asi vastupidi: kaljud on sinult, tekst mõjub aga nagu vanatüdruku potililled. Võib-olla et ma auväärt mehele liiga teen, aga mis parata, kui ma nii näen ja tunnen ja autori oletatavate hingesügavusteni välja tungida ei suuda.
Enda elust erilist meldida ei ole. Olin vahepeal kümme päeva haiglas, rohtu saamas, ja nüüd kaheks kuuks jälle prii mees ja eraelus. Viimased süstid avaldasid siiski ka kõrvalmõju ja ma kõnnin praegu ringi, kollane nagu mõni hungveiping. Minu hiinakõlalise nimega on kollane nahavärv kenasti kooskõlas ja ma võin selle üle ainult rõõmu tunda, sest see on tuleviku värv. Ainult et ligemas tulevikus ei ole sellest veel praktilist kasu ette näha ja ma proovin arstide abiga tagasi valgeks minna.
Kuulsin Karl Adralt[65], Peeter olevat talle rääkinud, et sa laulupeo ajaks Eestisse külla sõidad. See oleks ju tore. Loodan, et sa osa ajast ka minu külaliseks saad olla, kui suure osa nimelt, oleneb sellest, mis viisil ja kui pikaks ajaks Sa tuled. Turistina tulles saad sa vähem aega siin olla ja ka see vähene läheb küllalt kulukaks. Odavam ja sisukam oleks tulla näit. Sõprusühingu[66] külalisena – Sõprusühingu inimesed sõidutaksid sind maad mööda ringi ja näitaksid kõike, mida nad näitamisväärseks peavad. Ainult et see on pingutavam, sest programmis võib olla ka niisuguste ettevõtete külastamisi, mis Sulle huvi ei paku, kuigi Sinu soove mõistagi arvesse võetakse. Kõige lahedam ja odavam on muidugi tulla omakseid ja sõpru külastama. Aga tule mis moel tahes, loodan Sind kindlasti ka enda külalisena näha.
Tervitusi nii minult kui Kerstilt nii Sulle kui ka proua Elsale, kui ta veel Sinu juures peaks viibima.
Sang
Tallinn,
27. 4. 69.
Aitäh lõbusa kirja eest mis täna tuli! Kollane on ju ka ikka ilus värv küll ja must on koguni „värvide kuninganna“ (seda ütles Manet[67], le peintre[68]), kuid muidugi on harjumus teine iseloom ja kui sa juba üle viiekümne aasta oled valge nahaga läbi ajanud, siis on sul täiesti õigus tahta ning nõuda – the human right![69] – seda ka edaspidi teha võivat. Ma loodan et see sul ka peatselt õnnestub. Kui sa vahepeal juba isegi tublisti valgemaks pole „ehmatanud“ – kuulsin eile Pännult[70], et sa oled saanud ühe väärt auhinna[71] ja kuna ma sind kui üht tagasihoidliku loomulaadiga meest tunnen, siis teeb mulle rõõmu sinu ehmatust ettekujutada– Südamlik õnnitlus selle puhul!
See kuulukõmu, mida sa minust kuulsid, oli ikka õige küll. Ankeet sõiduloa taotlemiseks on mul ilusasti kolmes eksemplaris ära täidetud ja vajaliku päevapildiga varustatult nädal aega tagasi saadetud poistele Tartu. Eks näis kas läheb läbi see taotlus kuu ajalist viisat saada ajavahemikus 15. 6. – 20. 7.[72] See oleks siis muidugi külastusreis ja ülesloetud on mul Tallinn, Tartu ja Pärnu. Sõidaksin otse üle Helsingi. Loomulikult astuksin ma ka sinu poole sisse ja mul oli endalgi kavatsus, et peatungi Tallinnas viibides teie pool paar päeva – nii et muudkui aitäh sulle lahke kutse eest! Kuid – praegu ei tea ju veel ei „aega ega tundi“… Ja laulupeo ajal[73] on teil vist isegi maja võõraid täis? Eks näis siis edaspidi. Ma ei ole oma plaanist siin veel kellegile rääkinud väljaarvatud üks naabrimees (siit 10 km), kes ka on ankeedi täitnud ja tahab laulupidulisena oma isa ja vendi külastada.
Üks „kaval plaan“ on mul ka selle reisiga ühenduses – ma tahaksin oma „honoraari“ välja võtta! See on mul õigupoolest küll üheks eelduseks, et reis üldse teostuda saabki. Nüüd ei tea ma aga kas „palgepoolte“[74] eest üldse midagi makstaksegi? Antoloogia puhul kirjutas küll Rummo[75], et „honoraarile peate ise Tallinna järgi tulema“, aga palju sellistegi „kordustrükkide“ eest? Igatahes peaks mul neid ridu kõik kokku ca 800 olema (vist). Palusingi Peetrit[76] et ta kuulaks pisi-tasa järele kuidas selle värgiga on, palju mul loota on et saaksin „jälle eesti viina juua / jälle Eestis elada“. Kirjutasin Peetrile et kui vaja pöördugu ta selles asjas selguse muretsemisel kasvõi sinu poole nõu ja näpunäidete saamiseks. Võib-olla ongi ta juba sind tülitanud?
See mis sa „Kaljude“ puhul kirjutad (tore et raamat kätte tuli, kuigi see polnud see õige bibliofiilia, vaid ka ikka suures tiraažis tehtud) läheb umbes ühte sellega mis sõber Arvo[77], sõber Valev[78] ja arvatavasti ka kõik teised sõbrad mulle minu trööstiks või pahandamiseks räägivad. Kuid siin kapitalistlikus maailmas ei ole ju niipalju valida; liiategi ei maksakski ükski kirjastus parema autori puhul pooltki sellest mis keskpärane autor ise… Mis puutub minu suhtumisse („printsipiaalselt“) raamatute illustreerimisse üldse, siis olen ma koguni „kitsarinnaline“ ega taha üleüldsegi mitte näha „kaljude ehtimist lõhnavate lilledega“ jne. Et raamat oleks hästi kujundatud on iseasi, et ta sellejuures veel peaks ilustatud olema see passib ainult erijuhtudel sesse pilti, tavaliselt on see aga ainult sõna mõju segamine! Sellel „tunnetuslikul taustal“ mõistad ehk mind paremini – „ülesande lahendamine“, kus mulle kesise teksti puhul veel hea võimalus jääb ebaõnnestumisel kõik süü autori kaela ajada… Ja kui õnnestub siis –, noh, siis on avvo veelgi suurem! Nagu Schubertil[79] kes, kui ma nüüd mitte ei eksi, lõi valdavama enamuse oma liederitest[80] ühe oma hea sõbra küllaltki kesistele tekstidele. Noh – ta „inspireerus“ küll rohkem sõprusest, kuid võib-olla ka mõnesugusest tänu-tundest, sest „paljukest sellele vaesele inimesele vaja läheb“ et tänulik olla.
Aga noh – jatkame sel teemal kui tulen.
V. Tolli on Tuglase „Muutliku vikerkaare“[81] küll väga soliidselt kujundanud. Täitsa „minu maitse“!
Parimat! Ja tervita!
Elsa tervitab kah.
Loodan et saad selle kirja siiski pikapääle kätte, olgugi et on suvine aeg ja „loodus kutsub“. Bernard nagu nimetas midagi kord Peedust ka jne, ise on ta sedapuhku ka juba oma „suviresidentsis“ Kattvik’is (Kassilaht)… Ja minul on ju siin Ystadis isegi suvitamist küllalt… Eks ma, narr, mõtlesin ju kah laulupidule sõita, kuid – narride-narr! –
ei aimanud ära et igasugused asjaajamised & paberite määrimised nii tohutult aega võtavad kui maiste (s.t. maapäälsete) reisidega tegemist on. Ainult taevariiki saab 3–4 päevaga (sest muidu hakkaks laip enne päralejõudmist haisema) ja kuu pääle minekuks pole ka propuskit vaja oodata. Või mine tea… Igatahes on nüüd selgunud et ma pean oma külastussõidu tublisti edasi lükkama. Ja võib-olla on see nii paremgi. Pole mingi lõbu suvel kuuma ajaga rongil higistada, oma „sumadane“ ühest kohast teise tassida jne. Rahvas ka kõik laiali jne. Päälegi võtvat & hakkavat latikas Emajõel väga hästi, võib-olla kõige pareminigi veel, augusti teisel poolel – rukkilõikuse ajal ja isegi septembris (niihästi alul kui teisel poolel) – mis oleks siis umbes, ühesõnaga üteldes: „uudseleiva küpsetamise ajal“. Nõnda nagu mu poeg (see vanem), kes ka on kange kalamees, mind on trööstida võtnud. Nii et ma tuleks siis – kui mind on vaetud ja mitte ei liiga kerge ega ka ülearu raske leitud olevat – hoopis septembris. Nii on vast kõige parem igatepidi – juulis ja eriti augustis on mul siin isegi tegemist omajagu. Poeg teatas ka et ta/nad on norinud sinu käest mingi paberi mille järele sa olevat tõotanud suurema poole oma Tallinna korterist minu käsutusse anda jne, ja veel mingist „tuusikust“ Kirjanike Liidult (?) jne – selle kõige eest sulle muidugi suur aitäh! Peeter on ju energiline ja ta soovist oma isaga kohata saan isegi mina aru. Et nüüd sellejuures veel sindki sedamoodi tülitada tuli, see mulle küll hästi ei meeldi – ma oleksin seda siis juba meelsamini isiklikult teinud! – kuid olgu ta nüüd kuidas tahes ja küllap sa juba andestad.
Heas lootuses, sind septembris kättpidi tervitada võida, soovin sulle ja Kerstile siinkohal kirjalikult PARIMAT! Elsa tervitab samuti. Ja mõnusat suve!
Arno
Olen praegu mingi pouslakiga voodis maas, seepärast ei saa pikemalt kirjutada. Saadan Sulle teate, et sind Liitu on lubatud, selle põhjal saad viisat nõutada. [- – -]Ligemail päevil kirjutan pikemalt.
Terv.
Sang.
Mõne päeva eest panin Sulle posti venekeelse teate (koos tõlkega), et Sulle Eesti-sõidu luba on antud ja et Sul nüüd on tarvis veel ainult viisad võtta (selle teate põhjal) ja siis võid välja sõita, millal soovid. Pikemalt Sulle seekord kirjutada ei saanud, sest olin parajasti kurja gripiga maas. Nüüd olen jälle terve nagu mees muistegi ja kirjutan mõned täiendavad read. Nagu Sa oma poegade kaudu arvatavasti tead, oli siin loa hankimisega mõningaid viivitusi, sest külla oli kutsutud Sind Tartusse ja Pärnusse, sissesõidulubasid antakse aga ainult Tallinnasse ja alles kohapeal ka teistesse punktidesse (see asi, kui ma ei eksi, on siin juba korda aetud). Seetõttu kirjutasin ma täiendava õienduse, et mina Sinu Eestis viibimise ajal annan Sulle peavarju koos kõige juuresolevaga. Sinu käsutuses saab olema omaette tuba, sellel ei ole küll nii hõbehäälset uksekella kui Sinu korteris Ystadis, aga muu hädapärane on olemas. Arvatavasti ei pruugi ma Sulle enam nimetada, et mida kauem Sa minu pool olla saaksid, seda meeldivam see mulle oleks. Aga neid üksikasju otsustame kohapeal. Nüüd oleks ainult tarvis, et Sa oma väljasõidu – või, täpsemalt öeldult: sissesõidu ajast ette teataksid (nagu mina aru saan, võib see üsna varsti toimuda, olenevalt Sinu äranägemisest) – saaksime siis Sul ilusti lillede ja pillidega vastas olla nagu kord ja komme nõuab. Oma elust-olust ja kõigest muust ma sedapuhku pikemalt kirjutama ei hakka – seda on hoopis hubasem teha suusõnal, kui Sa kohale jõuad. Tervita oma abikaasat (ta ju ikka on vist veel Rootsis?) ja peatse jällenägemiseni.
August.
Tallinn,
9. juulil 69
Sinu kirjad niihästi 2.-sest kui 9. juulist on mul jo ammugi käes ja aitäh sulle kõige asjaajamise & vaevanägemise eest pluss (+) olgugi et ilusa kilina-kõlinata uksekellaga öömaja lubamise eest (yx karjane läeb karjata / kill-kõll mußt kirjack kõige ees jne / – Juhan Liiv) jne! Nüüd olen ma oma järelemõtlemisega siiski nõndakaugele jõudnud et ma saatsin oma passi viisumi sisselöömiseks läinud nädalal saatkonda ja soovisin sedamoodi et see ühekuune tempel näitaks ajavahemikku enne esimest oktoobrit. Sellekohaselt sõidaksin ma siis Helsingist Tallinna esmaspäeval sel 18. augustikuu päeval ja oleksin sihtkohas samal päeval kell 1500 niihästi kohaliku aja kui ka sõiduplaani järele. Milles meil ju kahelda ei pruugi. Kuidas siis edasi saab, eks seda näeme kohapeal. Minu sooviks oleks küll et võiksin Tallinnast pääle ühe ööst (öösist, ööset) puhkust otsekohe Tartu (või Pärnu) poole sõita, kuna Reinul (vanemal võsul) on 2 viimast augusti nädalat puhkuseks alles ja meie oleme mõlemad kanged kalamehed. Peeter (noorem võsu, keda sina vist rohkem tunned), on jälle sellal oma ametikohustuste tõttu Tartuga seotud ja üpris kinni – nagu ma just äsja kuulsin (telefonikõne Tartust katkestaski mul selle kirja kirjutamist –ga märgitud koha peal). Nii et ma arvan, et kui see sinul võimalik on – ma ei taha ju küll sind suisel ajal koguni Tallinnaga siduda – läheks ju ka sedasi, et ma oleksin esimesel nädalal sinu külaline, sest poisid arvasid ka, et edasisõidu luba tuleb mõned päevad oodata jne. Võimalik on ju ka, et sinul ei ole võimalik sel ajal Tallinnas olla – ole hea ja „informeeri“ siis minu külastusest mõnd minu Pallase aegset sõbrameest (kelledega ma ka ju väga kohata tahaksin) nagu näiteks kunstnikke Kaljot[82], Võerahansut[83] või Karrust[84] – võib-olla et neil on võimalik – kui keegi neist peaks sellal pealinnas olema – mulle sääl ulualust anda jne. Mul on ju küll ka üks sugulane sääl, Ernesaksa[85] kooris vägev tenor, kuid ma kardan, et ka temal on puhkus ja et ta on maal oma vanemate pool. Lepi praegu igatahes selle tähtpäevaga, esialgsega (äkki venib viisumitempli saamine!), lilli ja pilli ei ole vaja, sest ma olen sama tagasihoidlik kui sinagi (keda ma Ystadis tõotasin pasunakooriga vastuvõtta, kuid seda siiski ei teinud) ja kui sul mainitud päeval ei ole võimalik Tallinnas olla, siis teata sellest mu poistele Tartusse, kes siis ikka kuidagimoodi selle asja ära organiseerivad – üks võimalus oli ju ka veel mu kolleegide abi kasutada – jne – Kui ma ei peaks mainitud tähtpäeval sõita saama, siis teatan sulle kuidagimoodi kiiresti (telegramm). Kuid ma loodan, et kõik läheb kavakohaselt.
Parimat! Tervita.
A.
Aknavaade
Poole torniga kirik
kivist raamat – üks mälestusmärk
Eduard Wilde
Tuvid tatsavad treppidel ringi
vene poisil – näe – pükste sees särk!
Eks kultuurseks on muutund see värk
giid ehitab sõpruse silde
Wilde on Wilde
Omas hauas küll prohvet Maltsvet
veel manitseks Hanija mehi
et need läheks Mahtra sõtta.
Kuid tümmikaid ei tohi võtta
paarikümneste pärnade rivist
mis trügivad Toompeale üles
kõigil kõherjad kaunad süles.
Tallinn
5. 9. 69
Arno Vihalemma luuletus – meie Harju t. aknast välja vaadates.
K[ersti] M[erilaas].
Tiina Saluvere, MA, EKLA endine toimetaja, Eesti Kirjandusmuuseum, Vanemuise 42, 51003 Tartu, tiina.saluvere@kirmus.ee.
[1] K. Ird. Ühest kunagisest, seni veel perfokaartidele kandmata ja kirjas märkimata jäänud noorte ulaharitlaste ringist. – Cogito, ergo sum ehk mõeldes oma mõtteid. Tallinn: Eesti Raamat, 1979.
[2] Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKLA), f 300, m 41: 1 ja f 307, m 281: 1.
[3] EKM EKLA, f 300, m 40: 27 ja f 322, m 5: 4.
[4] Kord Vihalemm elas Ystadis. Arvo Mägi ja Arno Vihalemma kirjavahetus 1955–1959. Koost. P. Noorhani. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2000. Mägi ja Vihalemma kirjavahetus aastatel 1955–1988 sisaldab üle 500 kirja, viidatud raamatus avaldati neist 88 (kõik kirjad ajavahemikust 1955–1959).
[5] Janika Kronbergi ettekandest „Palendav Viha“ Arno Vihalemma 100 aasta juubeli konverentsil „Muusad ja marionetid“ Eesti Kirjandusmuuseumis 24.05.2011.
[6] T. Saluvere. Kaks ärkliarmeelast. – Vana Viha ja Vana Hirmus. Arno Vihalemma kirjad Kaarel Irdile. – Tuna 2011, 4, lk 121–131.
[7] N. Ferlin. Laule ja luulet: tõlkevalimik. Koost. ja tlk A. Vihalemm. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1984.
[8] Ilmus Tallinnas ajalehe Kodumaa lisana (saatesõna Endel Sõgelilt).
[9] Vihalemma kirjad Sangale: EKM EKLA, f 300, m 3: 19; Sanga kirjad Vihalemmale: EKM EKLA, f 322, m 9: 6 ja 9: 7.
[10] A. Sang. Sada laulu. Valik luuletusi 1933–1963. Illustreerinud V. Tolli. Tallinn: Eesti Raamat, 1965.
[11] Arno Vihalemma pojad Rein ja Peeter Vihalemm jäid koos emaga Eestisse, kui Arno Vihalemm 1944. aastal Rootsi põgenes.
[12] Johannes Semper (1892–1970), kirjanik, esseist ja poliitik, 1930–1940 ajakirja Looming toimetaja.
[13] Sang, Vihalemm ja Ird pidasid sõpradena Pärnus kirjandusringi, kus käis teisigi huvilisi. Kõik kolm suundusid enam-vähem samal ajal Tartusse õppima.
[14] Sang abiellus Kersti Merilaasiga 1936. aastal.
[15] Vive Tolli (1928–2020), eesti graafik, August Sanga kõnealuse luuleraamatu kujundaja.
[16] Ilmselt Ott Kangilaski (1911–1975), eesti graafik, kes oli õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas nagu Vihalemmgi.
[17] A. Vihalemm. Tsoo-loogia ehk ingel lindudega. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966.
[18] K. Merilaas. Kevadised koplid. Tallinn: Eesti Raamat, 1966.
[19] P.-E. Rummo. Lumevalgus… lumepimedus. – Loomingu Raamatukogu 1966, 22/23.
[20] Samas Loomingu Raamatukogu numbris ilmus ka E. Vetemaa „Lumesõda“, mis ei olnud siiski Vetemaa esimene teos. Varem olid temalt ilmunud luulekogu „Häälemurre“ (1962, vt järgmist kommentaari) ja lühiromaan „Monument“ (1965).
[21] 1960. aastatel ilmunud kassetid, mis sisaldasid mitme noore autori luulekogusid. Siin on mõeldud ilmselt esimest kassetti, mis ilmus 1962. aastal ja milles nägid trükivalgust ka Paul-Eerik Rummo „Ankruhiivaja“ ja Enn Vetemaa „Häälemurre“.
[22] Ilmselt peab Vihalemm silmas Betti Alveri (1906–1989) 1962. aastal ilmunud luuleraamatut „Mõrane peegel. Kuus poeemi“, mille kaane kujundas Aleksander Suuman.
[23] Debora Vaarandilt (1916–2007) ilmus neil aastail mitu raamatut: reisikirjad „Uuenevate mälestuste linnad“ (1964) ning luuleraamatud „Rannalageda leib“ (1965) ja „Valik luuletusi“ (1966). Tõenäoliselt peab Vihalemm silmas just viimast teost, mille on illustreerinud Vive Tolli.
[24] F. Kafka. Protsess. Tlk August Sang. – Loomingu Raamatukogu 1966, 40/43.
[25] Peter Weiss (1916–1982), Saksa kirjanik. Ilmselt pidas Vihalemm silmas Weissi draamat „Jean Paul Marat’ jälitamine ja tapmine Charentoni varjupaiga näitetrupi ettekandes härra de Sade’i juhtimisel“, mille oli tõlkinud August Sang ja mis ilmus Loomingu Raamatukogus 1966. aastal (nr 17/18).
[26] Nagu juba öeldud – rts.
[27] J. W. Goethe. Faust [värssdraama]. Tlk A. Sang. Tallinn: Eesti Raamat, 1967.
[28] St originaal, August Sanga tõlge ja Ants Orase tõlge (1955–1962).
[29] Võimalik, et Vihalemm pidas silmas kirjanik Bernard Kangrot (1910–1994), kes oli pärit Võrumaalt. Kangro elas alates 1944. aastast Rootsis.
[30] Arno Vihalemma abikaasa Elsa (1912–1999) jäi 1944. aastal koos kahe pojaga Eestisse. Rootsis oli Arno Vihalemmal vahepeal teine pere, sündis ka tütar.
[31] Maarja Panov (1939–2007), neiuna Maarja Sang, lastearst ja kopsuarst.
[32] Arno Vihalemma poeg Peeter Vihalemm (snd 1944), ajakirjandusteadlane ja sotsiaalpsühholoog.
[33] C. Baudelaire. Kurja lilled. Tlk A. Kaalep, J. Kross, I. Laaban, A. Oras, A. Sang ja J. Semper, koost. A. Sang. – Loomingu Raamatukogu 1967, 35/36.
[34] Väike köök, kööginurk – rts.
[35] William Somerset Maugham (1874–1965), inglise kirjanik.
[36] August Sanga poeg Joel Sang (snd 1950).
[37] Arno Vihalemm tegi illustratsioonid Aleksis Ranniti (1914–1985) 1969. aastal Rootsis ilmunud luulekogule „Kaljud“.
[38] Triin Vihalemm (snd 1968), Arno Vihalemma vanema poja Reinu tütar. Praegu kommunikatsiooniuuringute professor Tartu Ülikoolis.
[39] Bernard Kangro.
[40] Ilmselt peab Vihalemm silmas soomlannast estofiili ja eesti kirjanduse tõlkijat soome keelde, Raili Kilpi-Hynyneni (1924–1993).
[41] Arno Vihalemma abikaasa Elsa läks Rootsi 1968. aastal, et külastada oma isa Hans Paasi. Ühtlasi külastas ta siis oma laste isa Arnot, kelle uus pere oli selleks ajaks lagunenud. Rootsis sõlmisid Arno ja Elsa abielu uuesti ja jäid kokku elu lõpuni.
[42] Ott Kangilaski (1911–1975), eesti kunstnik, kelle loomingust on suur osa seotud rahvaluulega.
[43] J. W. Goethe. Luuletusi. Tlk August Sang. Tallinn: Eesti Raamat, 1968.
[44] Silmas on peetud J. W. Goethe luuletust „Retsensent“. Vt Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles. Koost. ja toim. V. Aabrams, L. Lukas, S. Rennik. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2021,
lk 311–312.
[45] Marie Underi tõlkes ilmus luuletus „Retsensent“ esmakordselt 1941. aastal ajakirjas Looming.
[46] August Sanga tõlkes kõlas kõnealune fraas: „Lööge maha see koer!“
[47] Mihhail Bulgakovi romaan „Meister ja Margarita“.
[48] Helga Nõu (snd 1934), eesti kirjanik ja õpetaja. 1944. aasta sügisel põgenes koos vanematega Rootsi.
[49] Paul Viiding (1904–1962), eesti kirjanik ja tõlkija.
[50] Paul Reets (1924–2016), väliseesti kunsti- ja kirjandusteadlane, kunstiühingu Pallas auliige.
[51] Elmar Kits (1913–1972), eesti maalikunstnik.
[52] Märt Laarman (1896–1979), eesti maalikunstnik ja graafik.
[53] Ilmselt Aleksander Valsiner (1903–1972), eesti haridustegelane ja pedagoog.
[54] Nn Praha kevad ja sellele järgnenud Nõukogude vägede sissetung Tšehhoslovakkiasse 1968. aasta augustis.
[55] Kogumik ei ilmunudki, kuid säilinud on selle käsikiri: EKM EKLA, f 283, m 840: 1. Kaheksa poeeti. Valimik välis-eestlaste luulet. Koost. A. Sang, [B. Kangro, A. Vihalemm, K. Ristikivi, K. Lepik, I. Laaban, R. Kolk, I. Grünthal, I. Ivask], 335 lk, vt: https://galerii.kirmus.ee:8443/ellen/kasikirjaKuva.do?sailikId=96045
[56] Mana – aastatel 1957–1999 ilmunud väliseesti ajakiri, toimetajad Ivar Grünthal (aastatel 1957–1964) Rootsis ja Hellar Grabbi (aastatel 1965–1999) USA-s.
[57] Tulimuld – aastatel 1950–1993 Rootsis ilmunud väliseesti kultuuriajakiri, mida toimetas Bernard Kangro.
[58] Mana toimetaja Hellar Grabbi (1929–2018).
[59] Ott Kangilaski 1969. aastal ilmunud vestekogumik „Jutulõng“.
[60] J. Peegel. Üks kaunis jutu ja õpetuse raamat (huumorit ja satiiri). Tallinn: EKP Keskkomitee Kirjastus, 1966.
[61] Bernard Kangro.
[62] Ilmselt peab Vihalemm silmas Rein Looduse (1931–2024) koostatud raamatut „Eesti varasem raamatugraafika: kuni Oktoobrirevolutsioonini“, mis ilmus Tallinnas 1966. aastal.
[63] A. Rannit. Kaljud. Illustreerinud Arno Vihalemm. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1969.
[64] Arno Vihalemma tütar.
[65] Karl Ader (1903–1993), eesti näitleja, lavastaja ja lavakõne õpetaja.
[66] VEKSA – Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing.
[67] Édouard Manet (1832–1883), prantsuse maalikunstnik.
[68] Maalikunstnik – pr.
[69] Inimõigus – ingl.
[70] Bernard Kangro.
[71] 1969. aastal omistati August Sangale Eesti NSV teenelise kirjaniku aunimetus ja ta pälvis Juhan Liivi luuleauhinna.
[72] Laulupeo ajaks Vihalemm paraku siiski tulla ei saanud, sest asjaajamine venis: tollaste reeglite järgi sai kutsuda vaid Tallinnasse, kuid Vihalemma pojad elasid Tartus. Nõnda oli kutsujaks hoopis Sang ja külaskäik viibis. Ometi said tema Eestis käigu ajal kokku kolm sõpra: Vihalemm, Sang ja Ird. Sanga ja Vihalemma jaoks jäi see kohtumine küll paraku viimaseks.
[73] XVII üldlaulupidu toimus 27.–29. juunil 1969. aastal Tallinnas.
[74] Mõeldud on Tallinnas ajalehe Kodumaa lisana 1965. aastal ilmunud Vihalemma valikluulekogu „Ühe Pärnust pärit poeedi palgepooli“ (eessõna Endel Sõgelilt).
[75] Paul Rummo (1909–1981) koostatud raamatus „Eesti luule. Antoloogia aastaist 1937–1965“ (Tallinn: Eesti Raamat, 1967) ilmus ka valik A. Vihalemma luuletusi.
[76] Arno Vihalemma noorem poeg Peeter Vihalemm.
[77] Arvo Mägi (1913–2004), eesti kirjanik, kes elas alates 1944. aastast Rootsis.
[78] Valev Uibopuu (1913–1997), eesti kirjanik, kes elas alates 1944. aastast Rootsis.
[79] Franz Schubert (1797–1828), saksa helilooja.
[80] Laul – sks Lied.
[81] F. Tuglas. Muutlik vikerkaar: tõe ja kujutluse päevik. Illustreerinud Vive Tolli. Tallinn: Eesti Raamat, 1968.
[82] Richard Kaljo (1914–1978), eesti graafik.
[83] Johannes Võerahansu (1902–1980), eesti maalikunstnik ja kunstipedagoog.
[84] Viktor Karrus (1913–1991), eesti kunstnik.
[85] Gustav Ernesaks (1908–1993), eesti koorijuht ja helilooja.
The friendship between Arno Vihalemm (1911–1990) and August Sang (1914–1969) began in their schooldays in Pärnu and continued in Tartu, where both went in the 1930s to continue their studies – Sang to the University of Tartu and Vihalemm to the Pallas Higher Art School in Tartu. Kaarel Ird (1909–1986), who was also a Pärnu boy and went to study in Tartu – at the Tartu Drama Theatre Society Theatre Arts Studio – was the third member of that circle of friends. Those young men shared a common interest in literature and theatre. Their friendship lasted throughout their lives, though fate inevitably separated them in 1944: Vihalemm fled to Sweden, where he settled down in the city of Ystad, but Sang and Ird stayed in Estonia. The Stalinist period forced the interruption of communications between those men. The milder conditions in the thaw of the Khrushchev era provided the chance to once again contact one another through letters. Sang had become an excellent poet and translator while Vihalemm became a painter, printmaker, and poet. Ird became a director and the chief theatre director of the Vanemuine Theatre. The correspondence between Ird and Vihalemm has already been published in Tuna. The current publication focuses on the correspondence between Sang and Vihalemm. The original letters of both men are preserved in the Estonian Literary Museum Cultural History Archive, where they were deposited after the death of their authors according to the wishes of their families.
The correspondence began in 1965 and ended in 1969 when Sang died. Although it was brief, that interval provides a reasonably good picture of the work and life of both men at that time, and also a more general picture of literary life in occupied Estonia and of the Estonian diaspora in Sweden. Literature is the main topic of discussion in the correspondence, first and foremost the creative work and translations of both men. They constantly sent one another their own published books. Vihalemm had for the most part illustrated his own books.
These two friends also succeeded in meeting face to face. Sang managed to visit Vihalemm in Sweden in 1967 and Vihalemm came to Estonia in 1969, when all three friends got together at Sang’s place. Vihalemm had very good memories of that trip, even though there was a delay in issuing his visa, so that he did not make it to the Song Festival, which he had wanted to attend. Even so, he was able to visit his former home in Pärnu and in addition to friends, to also get together with his sons, who lived in Estonia. Unfortunately, that was the last time that Vihalemm was able to get together with Sang because Sang died that same autumn. Vihalemm visited Estonia a second time in 1974, but his memories of that trip were negative: after being brutally searched in customs in Tallinn, Vihalemm swore that he would never go to Estonia again, and he kept that promise.
Both brilliant creative people have left a profound legacy in our cultural history, which we can learn and draw inspiration from.