Jaak Pihlak. Viljandimaa Vabadussammas. Viljandi: Viljandi Muuseum, 2023, 464 lk.
Ta tegi seda jälle! Juba 20 aastat on Viljandi Muuseumi direktori Jaak Pihlaku „firmamärgiks“ Vabadussõjale pühendatud kaalukad ja suureformaadilised albumid. Enamasti keskenduvad need kolmele teemale: Vabadussõja mälestusmärgid, Vabadusristi kavalerid ja Vabadussõjas hukkunud.
Esimesed albumid „Vabadussõja mälestusmärgid I“[1] ja „Vabadussõja mälestusmärgid II“[2] valmisid koostöös hobiajaloolaste Mati Straussi, Ain Krillo ja René Viljatiga eelmise kümnendi algupoolel ning olid seotud Vabadussõja mälestussammaste kaardistamisega.
Samal ajal käis töö Vabadusristi kavaleride saatuse väljaselgitamiseks. Esimene ristimeeste elulugusid tutvustav album „Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad“ valmis Jaak Pihlaku magistritöö alusel.[3] Mõni aasta hiljem sai aga teoks opus magnum – „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“.[4] Raamat, mis sisaldab 3126 ristivenna elulugu ning põhjalikke ja pädevaid teemakohaseid artikleid, pälvis igati põhjendatult Hendrik Sepa sõjaajaloo aastapreemia.
Ammu enne „Eesti Vabaduse Risti kavaleride“ valmimist käivitus veelgi suurejoonelisem ettevõtmine: leida andmeid kõigi Vabadussõjas Eesti Vabariigi poolel hukkunute (teadaolevalt üle 6500 inimese) kohta. Kui Vabadusristi annetamisest jäi arhiividesse dokumentaalne jälg, siis paljude hukkunute puhul on allikate leidmine peaaegu lootusetu ettevõtmine ning neid kõiki polegi ilmselt võimalik tuvastada. Seetõttu alustas Jaak Pihlak pisut (aga üksnes pisut!) lihtsamast, seades järjekordse albumi kokku hukkunud ohvitseride elulugudest: „Eesti ohvitser – langenud Vabadussõjas“.[5]
Kõigi nende raskekaaluliste albumite kõrval on Jaak Pihlaku eestvedamisel eestindatud ja üllitatud kahe Vabadussõjas osalenud Soome vabatahtliku – Johan Emil Sainio ja Hans Kalmi – mälestusteraamatud.[6] Samuti leidub hinnatavat materjali Vabadussõja kohta Jaak Pihlaku paljudes kirjatöödes, mis on ilmunud erinevates kogumikes.[7]
Sellestki loetelust, mis pole kaugeltki täielik, piisaks mitme mehe elutöö kokkuvõtteks. Jaak Pihlak ise kipub oma üllitisi klassifitseerima teatmikeks, mis justkui ei andvat „päris“ ajaloo mõõtu välja, jättes kõrvale tõsiasja, et nende „teatmike“ koostamiseks erinevates arhiivides ja raamatukogudes veedetud aeg ületab mitmekordselt enamiku monograafiliste „tõsiteaduslike“ ajaloouurimuste koostamiseks kulunud aja.
Olgu sellega kuidas on, igatahes jõudis möödunud aastal ajaloohuviliste lugemislauale Jaak Pihlaku koostatud järjekordne kaalukas album – „Viljandimaa Vabadussammas“. Esmapilgul näib see olevatki pühendatud samanimelisele mälestusmärgile Viljandi kesklinnas. Siiski on pealkiri mõneti eksitav, sest autor käsitleb nimetatud mälestussamba saamis- ja taassaamisloost märksa laiemat teemade ringi. Mõtteliselt jaguneb raamat kaheks: selle esimene pool annab põhjaliku ülevaate kõikidest Viljandimaal asuvatest Vabadussõja mälestusmärkidest, teine pool sisaldab aga kõigi Viljandimaaga seotud Vabadussõjas langenute elulugusid. Seega on ühiste kaante vahele jõudnud kaks Jaak Pihlaku meelisteemat – Vabadussõja monumendid ja Vabadussõja ohvrid.
Sedapuhku on mõlema teema käsitlemine piiratud geograafiliselt Viljandimaaga, kuid mitte Viljandimaaga tema tänastes ega Vabadussõja-aegsetes piirides, vaid – autori sõnu kasutades – Suur-Viljandimaaga. Suur-Viljandimaa hõlmab nii Vabadussõja ajal Pärnumaa koosseisu kuulunud Abja–Halliste–Karksi kanti kui ka pärast Vabadussõda Valgamaale loovutatud Helme–Tõrva piirkonda ning nõukogude ajal Järvamaa koosseisu arvatud Kabala–Imavere ümbrust ja Jõgevamaaga liidetud Põltsamaa–Adavere ala – ehk siis ajaloolist Viljandimaad ja kultuuriloolist Mulgimaad, kuhu kuulub 11 kihelkonda: Halliste, Helme, Karksi, Kolga-Jaani, Kõpu, Paistu, Pilistvere, Põltsamaa, Suure-Jaani, Tarvastu ja Viljandi.
Suur-Viljandimaal paiknevad Vabadussõja mälestusmärgid – kokku 25 monumenti (sh mõned mälestuskivid ja -ristid) ja 27 mälestustahvlit – leiavad käsitlemist 149 leheküljel. Igati põhjendatult on pööratud enim tähelepanu raamatu nimikangelasele, Viljandimaa Vabadussambale (ka Vabadussõjas langenud Sakalamaa sõjaväelaste mälestussammas).
Endises Ungern-Sternbergide mõisa õunaaias, nüüdsel Viljandi Vabaduse platsil kõrguv monument on Vabadussõja paljudest mälestusmärkidest üks uhkemaid ja väärikamaid. See valmis vanameister Amandus Adamsoni käe all ning avati 19. septembril 1926 tookordse riigivanema Jaan Teemanti ja sõjaministri kindralmajor Jaan Sootsi osalusel. 14 aastat oli monument viljandlaste ja nende külaliste jaoks linna üks peamisi vaatamisväärsusi, vabaduse ja iseseisvuse sümbol ning riiklik-rahvuslike tseremooniate läbiviimise paik.
Kuid Teine maailmasõda sai saatuslikuks nii Eesti omariiklusele kui ka Viljandi Vabadussambale. Vene okupatsioonivõim ei võinud sallida avalikus ruumis paiknevat kunstiteost, mis sümboliseeris väikese Eesti sõjalist suurvõitu hiiglasliku Venemaa üle. Kolm päeva enne Saksa-Vene sõja puhkemist, 19. juunil 1941 purustasid julgeolekumehed, militsionäärid ja komnoored samba, õhkides püramiidja tüviosa ja lohistades vigastatud pronkskujud vallikraavi. Saksa ajal alustati küll samba taastamist, kuid ei jõutud kuigi kaugele ning 1949. aasta märtsiküüditamise aegu hävitati selle viimasedki säilinud osad.
Laulva revolutsiooni päevil algas kogu Eestis hävitatud mälestusmärkide taaspüstitamine. Viljandimaal taastati 1988. aastal mälestusristid Vabadussõjas langenud Kolga-Jaani (Lalsi) õigeusu koguduse liikmetele ja Roobe lahingu ohvritele, samuti mälestuskivi Õisus ning mälestustahvel Patküla valla hukkunutele. Samal ajal tõusis küsimus ka Viljandi Vabadussambast, kuid lahendus jäi pikkadeks aastakümneteks vinduma. Üheks takistuseks sai nõukogude võimu lõpuperioodil Vabadussamba asukohale rajatud kompartei hoone, milles pärast iseseisvuse taastamist tegutsesid Viljandi maavalitsus ja mitmed riigiasutused. Pika vägikaikaveo tulemusel kolemaja küll lammutati (2020), ent probleeme jagus teisigi: mõned linnaisad vastustasid Vabadussamba taastamist, mõned kunstiinimesed ei tahtnud näha Amandus Adamsoni taiest jne. Kõigest hoolimata seisab monument alates 23. juunist 2023 endisel kujul (skulptorid Tiiu Kirsipuu ja Ivan Zubaka) uuesti Viljandi kesklinnas.
Kuid lisaks maakondlikule Vabadussambale leidub Suur-Viljandimaal hulk kihelkondlikke mälestusmärke – kokku 15, st isegi rohkem kui kihelkondi (Kolga-Jaanis püstitati peaaegu üheaegselt kaks mälestussammast – eraldi luterlastele ja õigeusklikele; Tarvastus, Põltsamaal ja Paistus paigaldati aga lisaks rajatud vabadussammastele kirikutesse mälestustahvlid langenute nimedega). Täpselt sama palju mälestusmärke – põhiliselt mälestustahvleid – on Viljandimaa valdades. Mälestusmärkidega on meeles peetud ka Vabadussõja lahinguid (Roobe lahingus langenute mälestusrist Helme kalmistul, Aidu ja Kärstna monumendid kunagistes lahingupaikades ning mälestuskivi Karksi külamaja esisel), sõjas langenud vabatahtlikke kooliõpilasi (mälestustahvlid õppursõduritele Viljandi Maagümnaasiumis ja Põltsamaa Gümnaasiumis) ning Viljandis moodustatud väeosi (Scouts väeosa ja Sakala partisanide mälestustahvlid endise Viljandi mõisa häärberi, nüüdse hotelli Schloss Fellin ees). Kahjuks on tänini teostamata juba 1930. aastatel välja käidud idee püstitada Helme ordulinnuse varemete kõrvale mälestussammas, mis oleks pühendatud ühtaegu nii Helme all peetud ägedatele lahingutele kui ka neis võitlustes sõjakarastuse saanud 3. jalaväepolgule.
Lugejale võib jääda pisut ebaselgeks üksikisikutele pühendatud mälestusmärkide valim. Albumis on esindatud kapten Anton Irve mälestussammas (Suur-Viljandimaa ainus taastamata monument, mida asendab mälestuskivi) ning kindral Johan Laidoneri sünnikoha tähis ja ratsamonument. Välja on jäänud aga kõigi teiste Viljandimaaga seotud kõrgemate ohvitseride (Aleksander Jaakson, Eduard Kubbo, Andres Larka, Paul-Adolf Lill, Friedrich Pinka, Jaan Soots, Johan Unt jt) ning riigimeeste (Jüri Jaakson, Friedrich-Karl Akel, Ants Piip, August Rei, Jaan Tõnisson, Jüri Vilms jt) mälestusmärgid. Vahest paisutanuks nende lisamine raamatu mahu liialt suureks?
Albumi esimene, mälestusmärkidele pühendatud osa on rikkalikult, lausa ülirikkalikult illustreeritud – küllap lootuses, et isegi ajaloost ja ajalooraamatutest mittehooliv inimene võib jääda pilte silmitsema ja seeläbi ehk enese jaoks midagi huvitavat avastada. Ainuüksi Viljandi Vabadussamba loole pühendatud peatükis leidub 39 illustratsiooni (27 leheküljel), peaasjalikult fotosid, aga ka muud. Kasutatud on nii vanu, Teise maailmasõja eelseid fotosid, mis kajastavad mälestusmärkide sünnilugu, kui ka uuemaid, millelt vaatab vastu okupatsiooniaastatel hävitatud monumentide taassünd.
Monumentide taastamislugudes jääb lugejale paratamatult silma, et Jaak Pihlak pole üksnes ajalooliste materjalide koguja, süstematiseerija ja avaldaja, vaid ka väga aktiivne Vabadussõja mälestuse jäädvustaja graniidis ja pronksis. Mitte küll skulptori ja arhitektina (ehkki mõned mälestustahvlidki on tema kujundatud), vaid kunagiste mälestusmärkide taastamise ning uute rajamise eestvedaja ja korraldajana.
Kui enamiku Viljandimaa monumentide saamislugusid on ühel või teisel moel ja määral tutvustatud varemgi, siis albumi teises osas käsitletav materjal on täiesti uudne ja originaalne. Nimelt esitab Jaak Pihlak 291 leheküljel 876 Vabadussõjas hukkunu elulood.
Hukkunute hulka on loetud kõik teadaolevalt Suur-Viljandimaaga seotud – seal sündinud, õppinud, töötanud, surnud, maetud jne – isikud. Sedavõrd lai kriteeriumite valik tähendab ühtlasi, et üpris paljusid langenuid võivad „omadeks“ pidada ka teised maakonnad.
Mõistagi jäävad esitatud elulood enamjaolt üpris lühikesteks, kuna sõjas said reeglina hukka noorepoolsed mehed, kelle elutöö jäi pooleli. Paljud neist polnud jõudnud veel perekondagi luua ega omanud järeltulijaid. Seda enam avaldab muljet Jaak Pihlaku visadus hukkunute väljaselgitamisel ning nende eluloo põhifaktide otsimisel ja leidmisel. Ja mitte ainult otsimisel-leidmisel, vaid ka andmete kõrvutamisel, kontrollimisel ja mitmekordsel ülekontrollimisel. Muide, autor ei jäta kasutatud allikmaterjale kiivalt enda teada, vaid on iga eluloo lõppu lisanud kirje, mis võimaldab huvilistel nende allikatega tutvuda (samuti on toimitud raamatu esimeses osas mälestusmärkide puhul).
Arusaadavalt ei osutu võimalikuks kõigi hukkunute kohta andmeid leida. Seda sümboliseerivad kaks viimastena raamatusse raiutud „nime“: Tundmatu (maeti Viljandi Vabadussõjas langenute kalmistule) ning Tundmatu Eesti sõdur (tapeti punaväelaste poolt 2. jaanuaril 1919 Karksi vallas Kiini talu juures ja maeti Karksi kalmistule). Nelja mehe puhul on tulnud piirduda üksnes nime ja selgitusega isikut ei ole õnnestunud tuvastada. Samuti leidub neid, kelle eluloos esineb märge jäi kadunuks, saatus teadmata. Paljudel juhtudel on Jaak Pihlak lisanud ebakindlate faktide juurde sõnad kinnitamata andmeil. Säärane lähenemisviis väärib kahtlemata üksnes kiitust.
Küll aga paneb pisut imestama asjaolu, et kui albumi esimese osa juhatas sisse asjakohane ülevaatlik saatesõna, siis hukkunute puhul säärane kokkuvõte puudub. Ei teagi, kas tegemist on autori teadliku valikuga või sai aeg otsa – album pidi ju valmima enne Vabadussamba avamist. Kuivõrd käesolevate ridade kirjutaja käsutuses ei ole elektroonilist andmebaasi, siis on ka siinkohal raske raamatu ainsat vajakajäämist kompenseerida. Ent mõned tähelepanekud siiski …
Mitmed albumis esinevad sõjaohvrid on surnud alles pärast Vabadussõja ametlikku lõpudaatumit (3. jaanuar 1920). Jaak Pihlak on seda näilist ebakõla selgitanud oma eelmise raamatu „Eesti ohvitser – langenud Vabadussõjas“ sissejuhatuses, tuginedes Sõjahaudade kaitse seaduse sätetele: sõjaohvriteks loetakse ka neid sõjas saadud haavadesse ja haigustesse surnud isikuid, kelle surm on saabunud ühe aasta jooksul pärast sõjategevuse lõppu. Seega hõlmab ka käesolev album inimesi, kes surid sõjast tulenenud terviserikete tõttu 1920. aasta jooksul. Allakirjutanu jaoks tekitab küsitavusi vaid ühe mehe lülitamine Vabadussõjas hukkunute nimekirja – see on Eestimaa Päästekomitee liige Jüri Vilms, kes mõrvati seitse kuud enne Vabadussõja puhkemist. Kindlasti oli Vilms vabadusvõitluse, aga kas ka Vabadussõja ohver? Tõsi, kuna albumis on Vabadussõja mälestusmärkide hulka arvatud mälestustahvel iseseisvusmanifesti kuulutamisele Viljandis 24. veebruaril 1918, siis võib ehk Vilmsi puhulgi eksisteerida kaudne seos Vabadussõjaga.
Rääkides sõjas hukkunutest, kerkib esmalt vaimusilma ette pilt lahinguväljal langenud sõjameestest. Tegelikkuses pole aga toimunud sõda, kus lahinguväljal langenute arv ei jääks alla muudel põhjustel hukkunute arvule. Loomulikult ei olnud ka Vabadussõda erandiks. Lisaks relvakokkupõrgetes langenutele olid sõjaohvrite seas lahingutes saadud haavadesse surnud (seejuures võis surm tabada haavatuid üsna kohe, nt teel sidumispunkti, kuid ka mitu kuud hiljem, nt hospidalides või koguni kodus pärast demobiliseerimist), erinevatesse haigustesse surnud (letaalse lõpuga tõbedest levisid Vabadussõja ajal tüüfus, düsenteeria, tiisikus ja gripp, aga ka kopsupõletik, meningiit, rõuged, sarlakid jt), sõjategevuses või -vangistuses teadmata kadunuks jäänud, õnnetusjuhtumite (ennekõike relvadega seotud õnnetused, samuti uppumised, mürgitused jms) tagajärjel hukkunud, aga ka vabasurma läinud.
Märkimisväärselt kasvatas sõjasurmade arvu terror, enamjaolt punane terror, mis avaldus nii vangi langenud sõjameeste kui ka Eesti huvides tegutsemises kahtlustatud tsiviilisikute hukkamises. Käsitletavas albumiski on kirjas vähemalt 30 eraisikut, kelle punased maha lasid, ning veelgi enam sõjavange. Siiski ei saa kõiki metsikusi seostada punastega. Detsembris 1918 märatsesid Viljandimaal Vene valgekaartliku Põhjakorpuse mehed (albumisse on jõudnud kaheksa nende ohvrit) ning Landeswehr’i sõja päevil tapsid vangilangenud eesti sõdureid ka sakslased.
Kui vaadata hukkunute sünniaastaid, siis domineerivad kindlalt 1880. ja 1890. aastatel sündinud ehk siis 20–40-aastased mehed, mis ongi ootuspärane. Kuid leidub ka vanemaid ja nooremaid. Näib, et kõige vanemaks hukkunuks oli soomusrongil teeninud reamees Peeter Lemming, kes suri kopsupõletikku, käies 70. eluaastat, ning kõige nooremaks Irboska all langenud 7. jalaväepolgu reamees Karl Köst, kes jäi igaveseks 15-aastaseks. Ent üle 60-aastaseid ja alla 20-aastaseid oli langenute hulgas veel õige mitmeid.
Enamiku hukkunutest moodustasid sõdurid (reamehed, kapralid, rahvaväelased, kaitseliitlased). Nende kõrval olid aga esindatud ka allohvitserid (toonaste auastmete kohaselt noorem- ja vanemallohvitserid ning veltveeblid), ohvitserid, meedikud ja tsiviilisikud.
Neljakümnest tsiviilisikust 36 on liigitatud suhteliselt ebamäärasteks „kodanikeks“, kellele lisanduvad mõned konkreetse elukutse (tegevusala) esindajad: Valga Peetri koguduse õpetaja Richard Wühner, Halliste-Penuja õigeusu koguduse preester Joann Pettai, Tõrva kordnik Arthur Toi ja Taagepera vallakasakas Johan Villemson. Kõik loetletud eraisikud lasti maha, neist 34 punaste, viis vene valgete ja üks eesti sõdurite poolt. Viimane juhtum, Paistu kihelkonna kaitseliitu kuulunud Johan Rõigase hukkumine n-ö „omade meeste“ käe läbi, jääb selgusetuks.
Meedikuid, st arste ja velskreid (rindel tegutsenud sanitarid jäävad arvestusest välja) oli hukkunute seas üheksa, kusjuures viis neist surid 1920. aasta esimestel kuudel tüüfusse. Tüüfusetaudi ohvriks langesid ka mõlemad raamatus nimetatud naised – nii 2. diviisi nakkushaiguste vastu võitlemise lendsalga asearst Anna Ainson kui ka Tallinna vahipataljoni telefonist Anna Kansi. Lisaks neile mainitakse Scoutspolgu reamehe Johan Martinsoni eluloos tema õde Juliet, kelle punased tapsid Ruhjas 18. jaanuaril 1919, kuid mingitel kaalutlustel pole Julie Martinsoni elulugu albumisse jõudnud.
Soolise vähemuse (kaks naist versus 874 meest) kõrval on esindatud ka vähemusrahvused, ehkki langenute rahvusliku kuuluvuse selgitamine on väga keeruline. Eraldi on Jaak Pihlak välja toonud ühe juudi (3. jalaväepolgu kuulipildujate komando reamees Herman Fetter langes Landeswehr’i sõjas) ja mitmed (balti)sakslased, kuid mitte ühtegi venelast, rootslast ega lätlast. Võimalik, et suhteliselt väikesest rannarootsi kogukonnast ei sattunud tõepoolest keegi Viljandimaal hukkuma, küll on aga albumis kirjas mitu Eesti–Läti piirialadel sündinud meest, kelle rahvuslik kuuluvus jääb ebaselgeks. Samuti on küsitav, kas Petserimaalt pärit venepäraste nimedega hukkunud olid venelased või (venestunud) setud. Kui sakslastena esitletud meeste (Friedrich von Müller, Oskar von Pistohlkors, Rolf von Ungern-Sternberg jt) rahvusliku kuuluvusega on asi selge, siis kuhu liigitada Balti pataljonis teeninud Georg Ratziborinsky ja Erich Wühner?
Suur-Viljandimaaga on seotud 56 langenud ohvitseri ning veel kolm meest, kes olid ohvitserid sisuliselt, aga mitte vormiliselt (Kalevlaste Maleva tehnilise roodu pealik Anton Õunapuu ja Balti pataljoni adjutant Alfred von Stryk teenisid ohvitseri ametikohal, Sõjakooli kadett Evald Tamm suri aga enne ohvitseriks saamist). Lisaks neile olid mõneti ebamäärases positsioonis ka kaks ohvitseri asetäitjat ja üks sõjaväeametnik, keda vormiliselt siiski võrdsustati ohvitseridega. Arvuliselt domineerisid langenud ohvitseride hulgas lipnikud (21 meest), järgnesid leitnandid (13) ja alamleitnandid (12) ning alamkaptenid (5). Kapteniõlakuid kandis vaid Vabadussõja kangelane Anton Irv ning alampolkovniku omi Johann Põrk; viimane oli ka ainus Vabadussõjas hukkunud vanemohvitser.
Suur-Viljandimaa 876 hukkunule anti postuumselt 45 Vabadusristi, kusjuures kapten Irv pälvis neid koguni kolm (VR II/2, 3; I/2) ning leitnant Herbert-Karl Pinka kaks (VR I/3, II/3). Lisaks jagati langenute lähisugulastele välja hulk autasutalusid.
Tõenäoliselt ei leidunud ühtegi Vabadussõjas osalenud väeosa, milles poleks teeninud mõni Suur-Viljandimaa langenu. Näib siiski, et kõige sagedamini sattusid albumis loetletud mehed teenima 3., 6. ja 9. jalaväepolku, aga ka Scoutspataljoni, Sakala partisanide pataljoni ja 2. jalaväepolku. See on ka loogiline, kuivõrd Sakala partisanide ja Scoutide üksused, samuti 6. jalaväepolgu II pataljon formeeriti Viljandis, 6. jalaväepolgu teised allüksused ja 9. jalaväepolk aga Pärnus (meenutagem, et osa Mulgimaast kuulus Pärnu maakonna koosseisu). 2. ja 3. jalaväepolgule pandi küll alus vastavalt Tartus ja Võrus, kuid oma murdelahingud pidasid mõlemad väeosad maha Viljandimaal – 2. jalaväepolk Põltsamaa all (Aidu lahing) ning 3. jalaväepolk Kärstna, Helme ja Tõrva ruumis.
Illustratsioone leidub albumi teises osas märksa vähem, mis on ka mõistetav. Siiski on Jaak Pihlak leidnud üllatavalt rohkesti nii hukkunute portreefotosid kui ka nende hauatähiseid, surmakuulutusi ja mälestustahvleid. Ühtlasi väärib kiidusõnu raamatu illustreerimise, kujundamise ja küljendamise eest Herki Helves.
Trükivigu leidub albumis kadestusväärselt vähe ning küllap tuleb selle eest tänada (lisaks autorile) nii sisutoimetajat Ain-Andris Vislapuud kui ka keeletoimetajat Maarja Möldret. Üks silmatorkavamaid apsakaid pakub kurikuulsa Mõisaküla punategelase, Narva lahingus enamlaste poolel langenud Jaan Sihveri vanema venna Hans Sihveri sünniaastaks 1975, aga pole raske taibata, et siin on sajandiga eksitud. Samuti paneb vaid heatahtlikult muigama väide, mille kohaselt alamkapten Johannes Tooms oli „2. pataljoni ajutine kohusetäitja“ (oli vast vägev mees, et üksinda terve pataljoni kohuseid täitis!).
Lõpetuseks jääb üksnes üle tsiteerida Jaak Pihlakut ennast, kes kinnitab albumi eessõnas, hinnates Suur-Viljandimaa langenute elulugude kogumise ja avaldamise olulisust: „… see on tähtis samm, et leida ja jäädvustada kõik Vabadussõjas elu kaotanud Eesti kangelased.“[8] Nii ambitsioonikas sihiseade näib ülimalt aukartustäratav, ent Jaak Pihlak on tõestanud, et suudabki saavutada uskumatuid tulemusi. Seega: jaksu ja jõudu järgmiste kaalukate albumite kokkuseadmisel!
Ago Pajur, PhD, Eesti ajaloo kaasprofessor, Tartu Ülikool, ajaloo ja arheoloogia instituut, Ülikooli 18, 50090 Tartu, ago.pajur@ut.ee
[1] A. Krillo, J. Pihlak, M. Strauss, R. Viljat. Vabadussõja mälestusmärgid I. Koost. M. Strauss. Keila: M. Strauss, 2002, 328 lk.
[2] A. Krillo, J. Pihlak, M. Strauss, R. Viljat. Vabadussõja mälestusmärgid II. Koost. M. Strauss. Keila: M. Strauss, 2005, 351 lk.
[3] J. Pihlak. Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad. Viljandi: Viljandi Muuseum, 2010, 309 lk; läti keeles: J. Pihlaks. Lāčplēša Kara ordeņa un Brīvības krusta kavaleri. Rīga: Valters un Rapa, 2019, 324 lk.
[4] J. Pihlak, M. Strauss, A. Krillo. Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Viljandi: Vabadussõja Ajaloo Selts, 2016, 910 lk.
[5] J. Pihlak. Eesti ohvitser – langenud Vabadussõjas. Viljandi: Viljandi Muuseum, 2020, 324 lk.
[6] J. E. Sainio. Põhja Pojad Eestis: Mälestusi soomlaste osalemisest Eesti Vabadussõjas. Viljandi: Viljandimaa Muinsuskaitse Ühendus, 2003; H. Kalm. Põhja Poegade retk. Viljandi: Viljandi Muuseum, 2008.
[7] Vt nt Viljandi Muuseumi aastaraamat. Viljandi, 1998–2009; Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased I–IV. Tallinn, 1998–2005; Eesti soomusrongid ja soomusronglased 1918–1941. Tallinn, 2003; Vabadussõjast võidusambani. Tallinn, 2009; Wabaduse sangarid: Vabaduse Risti II/2 ja kahekordsete Vabaduse Risti II/3 kavaleride elulood. Tallinn, 2023 jt.
[8] J. Pihlak. Viljandimaa Vabadussammas. Viljandi: Viljandi Muuseum, 2023, lk 5.