Minu mälestused ajakirja Tuna sünniajast on subjektiivsed, tuginevad selektiivsele mälule ja seetõttu ei pruugi täies ulatuses vastata tegelikkusele. Siiski proovin mälusoppides sobrades minna tagasi veerandsaja aasta taguste sündmuste juurde.

Mõtte hakata välja andma uut ajalooajakirja tõi Tartusse 1998. aasta kevadel Eesti Riigiarhiivi teadusjuht Jaak Valge. Tema arvates vajasid ajaloolased, kes olid üsna arvukalt Eesti arhiivides töökoha leidnud, oma ajakirja. Vajalik kapatsiteet ja potentsiaal oli olemas, ainult et arhiiviajaloolased avaldasid oma uurimusi siin-seal ajakirjades ning kogumikes, ka arhiivide endi väljaantavates kogumikes. 1988. aastal ilmuma hakanud teaduslik-populaarne ajalooajakiri Kleio ja 1998. aastast selle järglaseks saanud Ajalooline Ajakiri oli küll sisult kvaliteetne, kuid ajakirja iseloomustas ebaregulaarsus ja nõrk toimetusepoolne tagasiside; see kõik vähendas usaldusväärsust. Ka tallinlastest kõrgkooliajaloolastel oli 1997. aastast oma ajakiri – Acta Historica Tallinnensia –, mis oli alles nooruke ja otsis kohta ajaloopõllul. Uue, esialgu nimeta ajakirja kodu oli Eesti Riigiarhiivis, kelle palgal pidi olema professionaalne peatoimetaja. Teised Eesti arhiivid pidid nii artiklite kui ka rahalise panusega ajakirja ilmumisele kaasa aitama. Peatoimetaja rolli sobivana tutvustas Valge senist Loomingu publitsistikaosakonna juhatajat Ott Rauna, kes otsis parajasti uusi väljakutseid ja kellega juba läbirääkimised käisid.

Ei saa öelda, et me Eesti Ajalooarhiivis Valge ideed kohe väga suure vaimustusega toetama hakkasime. Karismaatilise inimesena meeldis Valgele asju korraldada, kuid see ei tähendanud veel tegudeni jõudmist. Teiseks lähenes Valge asjale valest küljest. Nimelt leidis ta, et uue ajakirja sündides võiks ajalooarhiiv lõpetada oma toimetiste väljaandmise. Sellega ei saanud meie nõus olla, sest Eesti Ajalooarhiivi toimetiste uurimuslik tase oli kõrge ja retsensendid olid seda tunnustanud. Samal ajal, 1998. aasta alguses, kui ilmuma hakkas Ajalooline Ajakiri, oli viimase peatoimetaja Aadu Must analoogse ideega juba ajalooarhiivis käinud. Nüüd siis uus katse meid „ära kaotada“. Kuna mina vastutasin tol ajal asedirektorina Eesti Ajalooarhiivi publitseerimistöö eest, hakkasin uue ajakirja töökoosolekutel arhiivi esindama. Ja ega riigi- ja ajalooarhiiv neil koosolekutel kahekesi olnud. Ettevalmistustöös olid kaasas veel Eesti Filmiarhiiv, Eesti Riigiarhiivi filiaal (Parteiarhiiv), Pärnu Linnaarhiiv ja Tallinna Linnaarhiiv. Kandev ettevalmistav roll oli kahtlemata riigiarhiivil, kus Jaak Valge, Ott Raun ja Arvo Pesti genereerisid ideid, mida siis teistele tutvustati. Hingega oli Tuna sünni juures Indrek Jürjo.

Tulevase peatoimetaja nimi ei olnud Loomingu lugejatele küll võõras (Looming avaldas 1980. aastate lõpust alates sisukat ajaloopublitsistikat), aga isiklik kontakt temaga puudus; selles mõttes oli Ott Raun ikkagi mõneti tundmatu inimene. Kontaktid tekkisidki töökoosolekutel. Raun oli energiline mees, kes elavalt žestikuleerides, paberilehed käes, oma mõtteid avaldas. Mingist hetkest, kas kohe algusest, osales koosolekutel ka Velly Roots, kelle peale jäi uues ajakirjas toimetaja ja vist ka keeletoimetaja roll. Kaasatud oli Eesti Arhivaaride Ühing kui arhivaare ühendav katusinstitutsioon – nüüdki leiab sisekaanelt märkuse, et tegemist on Rahvusarhiivi, Tallinna Linnaarhiivi ja Eesti Arhivaaride Ühingu ühisväljaandega. Nagu järgnevad aastad näitasid, siis sisuliselt ühing ajakirja tegevust suunama, veel vähem kontrollima ei hakanud. Selleks kujunes toimetuskolleegium.

Juba enne esimesi töökoosolekuid käis Raun loodavat ajakirja tutvustamas mitmel pool mäluasutustes. Isegi presidendi kantseleis, rääkimata paljudest ajaloolastest ja kultuuriinimestest, tähtsatel kohtadel olevatest inimestest, ning jõudis ka sõsarväljaande Ajaloolise Ajakirja peatoimetaja jutule. Ott Rauna tutvusringkond oli lai ja lisaks ajakirja reklaamile pakkus ta kohe ka võimalust kaastööd teha. Tema sõnul oli ajakiri mõeldud nii arhivaaridele-ajaloolastele kui ka laiemalt kultuuri- ja mõtteloost huvitatud inimestele. Igas numbris pidi olema sissejuhatav essee, mõned pikemad teaduskäsitlused, avaldatama arhiividokumente, kultuuriloolist kirjavahetust, retsensioone, diskussioone-väitlusi, ülevaateid konverentsidest ning teateid arhiivide tegevusest. Meelde on jäänud kellegi mõte, et uus ajakiri on hea koht, kus üllitada arhivaaride juubelipuhuseid tervitusi ning paraku ka nekrolooge. Filmiarhiivi koostada jäi fotonurk. Et õigustada arhiiviajakirja ideed, hakkas tõenäoliselt Peep Pillaku initsiatiivil ajakirjas ilmuma kolme Hollandi arhivaari, Samuel Mulleri, Johan A. Feithi ja Robert Fruini koostatud arhiivide korraldamise ja kirjeldamise käsiraamat. Ideid oli palju ja toona tekkis mul assotsiatsioon, et uus ajakiri saab olema midagi Kultuuri ja Elu sarnast. Aeg näitas, et ma eksisin. Ehkki esimene number tuli üpriski arhiivide ja arhiivinduse keskne – sisuliselt pidi iga arhiiv midagi enda profiilist toimetuse portfelli esitama –, liikus fookus peagi Rauna tahtel ajaloole ja ajalookultuurile.

Uus ajakiri vajas nime. Selleks toimusid arhiivides nimekonkursid, vähemalt Eesti Ajalooarhiivis me selle korraldasime. Ma ei mäleta tulemust, aga meelde on jäänud Elsa Brücki pakkumine Arhivaar, mida ta põhjendas ajakirja välja andva seltskonna elukutsega. Võimalik, et läksime just selle nimega Tallinnasse, kuid võib-olla oli meil siiski mõni teine nimi pakkuda. Lõpuks tuli geniaalse mõttega välja tulevane peatoimetaja ise – Tuna. Ta selgitas seda puhtkeeleliselt möödunud ajaga – toona, eile, üleeile –, aga sõnamängu silmas pidades meenutas Raun paguluses ilmunud ajakirja Mana, mis sisaldas tekste kirjandusest-luulest aja- ja kultuurilooni. Nii jäigi, kõik olid nimega nõus, ehkki kohe viidati ka ingliskeelsele tuunikalale ja visati nalja, et välismaalased seostavad ajakirja merekalandusega. Meelde on jäänud arutelu Tuna formaadi üle, kas minna Akadeemia või Loomingu teed. Eeskujuks sai viimane.

Neid ridu lõpetades võtsin riiulilt Ott Rauna mälestusteraamatu „Tunaeile. Meenutusi kaheksakümnendatest tunaeilseni“ (Tartu, 2019), milles ta 325. leheküljest alates samuti Tuna
eellugu, sündi, otsinguid ja siis juba rutiini meenutab.1Vt Tuna alguse kohta lisaks Ott Rauna artiklit „Tuna sünd“. – Tuna 2018, nr 4, lk 2–10. Artikkel on kättesaadav
ka Tuna kodulehel: https://tuna.ra.ee/