Eesti ajalookirjanduse aastapreemiat anti käesoleval aastal välja 22. korda. Seda teevad ühiselt Rahvusarhiiv, Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituut, Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, Tallinna Linnaarhiiv, Akadeemiline Ajalooselts, Pärnu Muuseum, Eesti Ajaloomuuseum ja Eesti Kunstiakadeemia kunstikultuuri teaduskond. Nimetatud organisatsioonide vahel roteeruvat väljaandmist korraldas tänavu Tallinna Linnaarhiiv. Võitja kuulutati välja 26. mail.
2016. aastal ilmunud eestikeelse ajalookirjanduse preemiale kandideeris rohkem töid kui mullu — kokku viisteist. Esitatud tööd annavad tunnistust Eesti ajalookirjanduse valdkondlikust mitmekesisusest: lisaks erinevatele ajalooperioodidele olid erialade võtmes esindatud arheoloogia, etnograafia, kunsti- ja kultuuriajalugu. Mitmepalgeline oli ka väljaannete temaatika, formaat ja lähenemislaad: leidus nii ühe autori kui kollektiivseid monograafiaid, teatmeteoseid kui ka laiale ajaloohuviliste ringile suunatud aimekirjanduslikke raamatuid. Preemiale kandideerisid järgmised teosed:
Ester Bardone, Anu Kannike, Inna Põltsam-Jürjo, Ulrike Plath. 101 Eesti toitu ja toiduainet. Varrak, Tallinn, 2016.
Laiale lugejaskonnale suunatud, ladusas keeles kirjutatud hea teatmeraamat toiduajaloost oma ala asjatundjatelt annab ülevaate Eestis tarvitatud peamistest toidurühmadest, sealjuures rännakuna läbi aja. Iga käsitlus hõlmab hakatuseks võimaluse korral tagasivaate keskaega ja/või Rootsi aega, järgnevad tutvustused toidu kohast baltisaksa mõisakultuuris ning eesti talurahva etnograafilisel toidulaual. Omaette on vaatluse all 1920.–1930. aastad ja Nõukogude aeg. Iga teemakäsitluse lõpetab pilk tänapäeva — tegemist on käsiraamatuga ka järgmiste põlvkondade ajaloo- ja toiduhuvilistele. Et raamat on ilmunud kirjastuse Varrak „101“ sarjas, määrab sarja formaat nii üksikteemade mahu, käsitluslaadi kui ka kujunduse: igale teemale on pühendatud paarislehekülg, kas kaks väiksemat või üks suurem värvipilt.
Ants Hein. Stenhus’id, arx’id, torne’d … Eesti mõisaarhitektuuri vanem kihistus. Õpetatud Eesti Selts, Tartu, 2016.
Paljudes mõisahoonetes ja varemetes leidub peidetud jälgi, mis kõnelevad kaugemast ehituskunstist ja ajaloost. Keskaegsed kivimõisad ja väikelinnused on seni üsna hõredalt uuritud teema, mille käsitlemist tuleb seda enam tervitada. Ants Hein on mõisaarhitektuuri uurimisega tegelenud mitu aastakümmet, käes on paras aeg, et „kaevata lahti“ selle vanimad kihistused. Raamatusse on kogutud pikema aja jooksul ehitusarheoloogilistel välitöödel tehtud ja arhiivides leitud tähelepanekud ja pudemed, mis esialgu esitati Õpetatud Eesti Seltsis peetud ettekandes. Ettekande põhjal koostatud artikli kavandist kasvas välja süstemaatiline käsitlus: teos vaatleb kataloogi vormis 84 mõisa- või linnusekohta, millest 25 tuleb esialgu pidada oletuslikuks. Raamat koondab seni teadaoleva, laialipillatud teabe ning täiendab seda uute andmete ja järeldustega. Teos on omas vallas teedrajav, avardab meie teadmisi ja loob tõhusa vundamendi edasistele uuringutele. Maakondliku ülesehitusega teos sobib kindlasti ka tõsisema keskajahuviga rändajale teejuhiks.
Mait Kõiv, Märt Läänemets, Linnart Mäll, Üllar Peterson. Maailma ajalugu. III. Islamimaailm. Lõuna-, Ida- ja Sise-Aasia maad. Ameerika muistsed tsivilisatsioonid. Aafrika rahvad ja riigid. Koolibri, Tallinn, 2016.
Eesti ajaloolaste kirjutatud järjekordne originaalne universaalajalugu annab esmalt väga põhjaliku ülevaate hetkel nii aktuaalsest islamimaailmast ja selle vallutuste mõjudest läbi aegade — autoriks Üllar Peterson. Ülimalt asjatundlikud on Linnart Mälli kirjutatud osad India usundeist ja riiklusest, samuti Tiibetist, aga ka Märt Läänemetsa käsitlused Hiinast, Koreast ja Jaapanist. Neid peatükke ilmestavad ka kõigi ülalnimetatud autorite tehtud tõlked olulisematest religioossetest tekstiosadest. Mait Kõivu osaks on meile lähemale tuua seni eesti lugejale üpris hämaraks jäänud Ameerika muistsed tsivilisatsioonid ning Aafrika rahvad ja riigid. Tervikuna on tegemist suure lünga katmisega meie liialt eurotsentristlikus ajalookirjutuses ja maailmanägemises. Teose üldhariduslikku väärtust oleks suurendanud kaartide ja teemakohase soovitava kirjanduse lisamine.
Mauri Kiudsoo. Viikingiaja aarded Eestist. Idateest, rauast ja hõbedast. Äripäev, Tallinn, 2016.
Viimasel kümnendil on Põhja-Eesti, iseäranis muistse Rävala ja Harjumaa maapõuest nähtavale tulnud rohkesti viikingiaegseid hõbeaardeid ja muid muinasleide. Neile, aga ka varasemale arheoloogilisele ainesele tugineb uus monograafia Eesti viikingiaja kohta. Tegemist pole aarete kataloogiga, vaid märksa laiemate üldistustega aaretega seonduvates valdkondades. Raamat ei kõnele üksnes peitvaradest, vaid avab ka taustu, kuidas ja miks need maasse jõudsid. Jutuks tulevad piki Rävala ja Viru rannikut kulgenud viikingite Idatee ning selle Peipsi–Pihkva–Velikaja haru, rannikulinnused ja nende kaitse all olevad sadamakohad, rauatootmine soomaagist kui Eesti hõbedarikkuse oluline allikas ja viikingiaegsed väärisesemed — nii kalmetesse maetuna kui ka sohu ohverdatuna. Hõbedarohketest aaretest nähtub, et eestlased polnud passiivsed tarbijad, vaid aktiivsed osalejad viikingiretkedega seotud kaubamajanduses. Iseäranis palju aardeid, peamiselt saksa ja anglosaksi hõberaha, ladestus Põhja-Eesti maapõue 11. sajandi teisel poolel ja 12. sajandi alguses, pärast idaviikingite retkede lõppemist. Selle ajastu tähistamiseks on kasutusele toodud uus termin — järelviikingiaeg. Nüüd on Eesti Läänemere ruumis maasse maetud aarete hulga poolest konkurentsitult esikohal, edestades ka Gotlandi. Juba sel ajal sai Põhja-Eestis alguse ka Eesti kohalike hõbeseppade töö ning hõbedast sõlgede ja rinnalehtede valmistamise traditsioon.
Hilkka Hiiop, Merike Kurisoo (koostajad). Rode altar lähivaates. Eesti Kunstimuuseum, Tallinn, 2016.
Niguliste kiriku peaaltar on üks kõige olulisemaid sakraalkunsti teoseid Eestis. Seda 1481. aastal Lübeckis Hermen Rode töökojas valminud suurejoonelist retaablit hinnatakse kõrgelt hiliskeskaegse hansakunsti laiemas kontekstis. Aastail 2013–2016 viis Eesti Kunstimuuseum läbi projekti „Rode altar lähivaates“, mille raames toimusid Hilkka Hiiopi koordineerimisel mahukad interdistsiplinaarsed uuringud ja konserveerimistöö. Kolmeaastase töö üks tulemusi on ka eesti- ja ingliskeelne kogumik, mis koondab ülevaate altari ajaloost, kuus artiklit kokku kaheteistkümnelt autorilt ning rohkelt fotosid ja dokumentatsiooni. Projekt ise võitis käesoleval aastal Loova Euroopa ja Europa Nostra muinsuskaitseauhinna teadusuuringute kategoorias. Raamat, mis ühendab kunstiajaloolaste, loodus- ja täppisteadlaste, pilditehnoloogide ja konservaatorite uurimistöö, on seega üksnes suure jäämäe väike veepealne osa.
Aadu Must. Muutugu ja kadugu! Baltisakslased ja Esimene maailmasõda. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 2016.
Teos käsitleb Esimese maailmasõja puhkemisel Venemaal keskvalitsuse poolt valla päästetud saksavastast hüsteeriat, mis eriti mõjutas arenguid Baltikumis. Senine mõjuvõimas eliit — baltisakslased, keda Vene riik asus kahtlustama ja ebalojaalsuses süüdistama — kaotas ülikiiresti oma privileegid ja positsiooni ning taandus ajalooareenil kõrvaltegelaste rolli. Teaduskäibesse on toodud hulk uusi olulisi arhiiviallikaid, esijoones Venemaa Riiklikust Ajalooarhiivist, mis võimaldavad anda seni ülimalt „kallutatud“ küsimusest eheda ja varjunditerohke pildi, alustades kesk- ja kohalikust valitsustasandist kuni Eesti ühiskonna rohujuuretasandini välja. Autor on välja selgitanud, millised konkreetsed ametikandjad olid sõja ajal baltisakslaste vastu suunatud repressioonidega seotud ja kelle huve nad esindasid. A. Must leiab, et üldriiklikust seisukohast olid repressioonid põhjendamatud, õiguslikust aspektist vaadatuna aga ülekohtused Vene riigi lojaalsete alamate vastu. Lähtuti sõjaväevõimude poolt välja kuulutatud, ajakirjanduses võimendatud ja Vene ametiasutustes üldiselt omaks võetud seisukohast, et baltisakslased on vaenlased ning sõda tuleb kasutada nende majandusliku ja poliitilise mõjuvõimu murdmiseks, rünnatavatel aga puudus võimalus end kaitsta. Eestlaste valdava osa suhtumine kaasmaalaste represseerimisse oli leige ning peamiselt isiku- ja juhtumipõhine. Subjektiivselt andis tunda vana vimm, aga ka kadedus, laim, kuulujutud, omakasu ning isiklike suhete võõraste kätega klaarimise püüd. Objektiivselt võetuna soodustasid baltisakslastevastased repressioonid aga oluliselt eestlaste ja lätlaste poliitilist emantsipeerumist, paranesid nende karjäärivõimalused kodumaal. Eriti mõjutas olukorda rüütelkondade oluline nõrgenemine: see avas tee eestlaste juhitud omavalitsuste edenemisele, millel oli väga oluline roll Eesti omariikluse ettevalmistamisel.
Mihkel Karu, Priit Lätti, Teele Saar. Jäämurdja Suur Tõll. Argo, Tallinn, 2016.
Rohke pildimaterjaliga kõvakaaneline teos, kus illustratsioonide maht ületab teksti oma, esitab ülevaate Eesti rahvusliku merenduse ühest sümboltähendusega laevast. Esimese maailmasõja eel ehitatud jäämurdja täitis oma ülesannet nii sõjaeelses Eesti Vabariigis (alates aastast 1922) kui ka Nõukogude Liidus, sealhulgas Leningradi blokaadis Teise maailmasõja ajal. 1988. aastal, kui laev jõudis tagasi Tallinna, algas selle taastamine ja renoveerimine. Tänaseks on see lõpule jõudnud. Sissejuhatavas osas on juttu jääoludest Tallinna lahel ja Tallinna merekaubanduse arendamisest alates 19. sajandi keskpaigast. Edasi kõneleb raamat Eesti Meremuuseumi muuseumlaevaks saanud jäämurdja eluloost, meeskonnast ja elust laevas. Rohkem kui pool köite mahust on pühendatud laeva ehitusele, ruumijaotusele ja muudele tehnilistele küsimustele. Pildirohke raamatu lõpetab laevas teeninute nimekiri. Tegemist on kütkestava ja asjatundliku teosega kõigile, keda huvitavad tehnika ning Eesti laevanduse ja merenduse ajalugu.
Jaak Kangilaski (koostaja). Eesti kunsti ajalugu 1940–1991. 6. köide, II osa. Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn, 2016.
„Eesti kunsti ajaloo” kuuenda köite teine osa käsitleb eesti kunsti arengut 1960. aastate teisest poolest kuni Eesti taasiseseisvumiseni 1991. aastal. Teose orgaaniline osa on mõistagi selle esimene köide (2013), mis lisab aastapreemia nominendile kaalu, aga raamat on hästi loetav ka iseseisvana. Raamatu koostaja ning toimetaja on Jaak Kangilaski, keda kultuurkapitali kunsti- ja rakenduskunsti sihtkapital tunnustas tänavu elutööpreemiaga. Kangilaski elutöö kajastub tema toimetajakäe, tekstide, ideede ja õpilaste kaudu parimal moel ka ajalookirjanduse aastapreemia kandidaadiks esitatud raamatus. Kunstielu arengud on siin esitatud tihedas ja hästi põhjendatud seostes ühiskondlike protsesside, ametliku kultuuripoliitika, ideede leviku ning kunstielu sisemiste suundumustega. Tekst on tasakaalukalt struktureeritud ja kirjutatud hästi loetavas laadis, mis sisulisi järeleandmisi tegemata ulatab käe ka kunstivõõramale lugejale. Raamat peegeldab ajavaimu muutumist, kõneleb kunstist kui selle väljendajast ja vahendajast. Teose autorid on (tähestiku järjekorras) Anu Allas, Sirje Helme, Jaak Kangilaski, Anu Kannike, Juta Kivimäe, Krista Kodres, Andres Kurg, Peeter Linnap, Kai Lobjakas, Karin Nugis, Virve Sarapik, Gregor Taul ja Mari Vallikivi. Traditsiooniliste kunstivaldkondade kõrval käsitletakse ka arhitektuuri, tarbekunsti, disaini ja sisekujundust, samuti kunsti paguluses. Pikemas vaates (1940–1991) tutvustab rikkalikult illustreeritud teos, mille on selgelt ja maitsekalt kujundanud Andres Tali, fotograafiat, harrastuskunsti, rahvakunsti, arhitektuuripärandi restaureerimist ja kunstiteadust. Tegemist on nii kaaluka teadusliku kokkuvõtte kui ka väärtusliku kultuurisaavutusega.
Raimo Pullat. Tallinlase asjademaailm valgustussajandil. Estopol, Tallinn, 2016.
Monograafia võtab kokku autori aastakümnetepikkuse töö, mille aluseks on ulatuslik andmebaas — 500 Tallinna varaloendit 18. sajandist. Olulise osa neist andmetest on autor varemalt allikana publitseerinud. Võttes kokku enda, oma kolleegide ja õpilaste uurimused ja väitekirjad, on Raimo Pullat loonud suure üldistava monograafia. Soliidse kujunduse ja omaette väärtuseks olevate rohkete kvaliteetfotodega raamat annab võrdlev-ajalooliselt pildi tallinlase igapäevaelust ja mentaliteedist, kõrvutades Tallinnas leiduvat meile geograafiliselt ja kultuuriliselt lähedaste maadega, nagu Poola, Soome, Läti ja Venemaa, mõjutusi lahti harutades, aga ka kaugemate kohtadega, nagu Saksamaa, Tšehhi, Austria ja Prantsusmaa. Autor valdab hästi argiajaloo teemat ja teooriat, nagu nähtub muljetavaldavast historiograafilisest ülevaatest, toob selgelt välja argiajaloo uurimise probleemid ja saavutused. Raamistanud oma varasematele vastavasisulistele uurimustele tuginedes valgustussajandi tallinlase sotsiaalse ja geograafilise elukeskkonna (elanikkond, heakord ja tervishoid, linnaruum, agraarne elulaad), asub autor andma üksikasjalikku pilti üksikutest argielu valdkondadest. Joonistub välja elav pilt tallinlase asjademaailmast — söömis- ja joomiskultuur, rõivastus, mööbel, voodi ja magamiskultuur, kunstilembus, muusikainstrumendid, kirjavara, relvad, liiklusvahendid, luksuskraam. Kokkuvõtvalt sedastab autor, et ehkki Euroopa suured kultuurikeskused asusid Tallinnast kaugel, jõudsid valgustusaja vaimsed ja majanduslikud mõjud, kuigi teatud ajalise nihkega, ka siia — vahel otse, vahel vaheetappide kaudu —, segunedes kohaliku kultuuriga ja osaledes jõudumööda üldises globaliseerumisprotsessis.
Garel Püüa, Ragnar Nurk, Tõnu Sepp. Kastellist kindluseks. Kuressaare linnus-kindluse ehituslugu uute väliuuringute valguses. Saaremaa Muuseum, Argo, Kuressaare, 2016.
Kuressaare linnus on Eesti keskaegsetest kivilinnustest kõige paremini säilinud. Rohkete fotodega ja ajaloolise plaanimaterjaliga illustreeritud raamat annab ülevaate mälestise ajaloost, tuginedes eeskätt uute välitööde tulemustele. Ehkki eelmine monograafia Kuressaare linnuse kohta ilmus alles 1980. aastal (arhitekt Kalvi Aluve sulest), loob 2010.–2014. aasta restaureerimistöödega paralleelselt toimunud arheoloogilistel kaevamistel saadud teabel rajanev teos linnuse ajaloo kohta mitmeski suhtes hoopis teistsuguse pildi. Uus käsitlus, mis pälvis trükiste kategoorias Eesti muuseumide 2016. aasta teadusauhinna, lükkab ümber mitmed varasemad, piisavalt argumenteerimata seisukohad ning esitab uusi allikmaterjale ja tõlgendusi. Saame teada, et Kuressaare piiskopilinnuse algus ei ulatu 13. sajandisse, vaid 14. sajandi teise veerandisse, et vanim torn pole Pikk Hermann, vaid massiivne Sturvolt. Suur kõvakaaneline raamat kolmelt arheoloogilt esitab välitöödele tuginedes palju uusi andmeid ka eeslinnuste, hilisemate muldkindlustuste ja neisse maetud tornide kohta. Esmakordselt antakse põhjalikum ülevaade varem vaid põgusalt käsitletud ehitustöödest pärast Põhjasõda, 18. ja 19. sajandil. Tegemist on huvitava lugemisvaraga kõigile, keda huvitavad Saaremaa ajalugu, ehitusarheoloogia ning keskaja ja varauusaja linnused ja kindlustused.
Piret Lotman (koostaja). Konfessioon ja kirjakultuur. Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinn, 2016.
Kirjakultuuri konfessionaalsete aspektide käsitlemine on reformatsiooni suure juubeli kontekstis väga aja- ja asjakohane, see teemadering ootab Eesti ajaloo vaatenurgast ammugi uurimist. Rahvusraamatukogu tegutseb juba mõnda aega vanema raamatuajaloo ja kirjakultuuri uurimise peamise eestvedaja ning innustajana Eestis, eeskätt tuleb siin kiita Piret Lotmanit, kes on koostanud järjekordse tuumaka kogumiku. Raamat koondab oma ala parimate asjatundjate artikleid, autoriteks Tiina Kala, Kristiina Ross, Jüri Kivimäe, Meelis Friedenthal, Kristi Viiding, Aira Võsa, Piret Lotman ja Marju Lepajõe. Kaastööd avavad mitu perspektiivikat uurimisteemat ning esitavad mahukamate uuringute vahekokkuvõtteid. Kui midagi eriti esile tõsta, siis täiendusi Georg Mülleri tundmiseks. Ei juhtu just sageli, et mõni meie kultuuriloo monument saab sedavõrd olulist täiendust. Kogumik on tähelepanuväärne ka Põhjamaade kontekstis, kus debatt konfessionalismiaja üle on hoogu võtmas.
Jaak Pihlak, Mati Strauss, Ain Krillo. Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Vabadussõja Ajaloo Selts, Viljandi Muuseum, Viljandi, 2016.
Kolme autori ühistööna Jaak Pihlaku eestvedamisel valminud ülimalt põhjalik teatmeteos on valminud ulatuslike arhiiviuuringute ja päringute pikaajalise töö viljana. Võrreldes 1935. aastal ilmunud samanimelise teosega, mis sisaldas 1343 Vabadusristi kavaleri elulugu, kuid kust puudusid 733 Eesti kodaniku ja 1050 välismaalasest kavaleri elulood, on nüüdses teoses teadmata jäänud vaid 91 Eesti kodaniku andmed. Oluliselt on täienenud andmed ka välismaalastest kavaleride kohta, ehkki nende osa on, vaatamata väliskolleegide kaasamisele Soomest, Suurbritanniast, Taanist ja mujalt, jäänud veel lünklikuks. Raamatus on kavaleride põhjalikumad elulood: sünni- ja surmadaatumid, auaste, haridus- ja teenistuskäik, perekond, teised teenetemärgid. Eraldi nimekirjadena on välja toodud Vabadussõjas ja Teises maailmasõjas langenud ning okupatsioonirežiimide repressioonide läbi hukkunud kavalerid. Raamatus antakse põhjalik ülevaade Vabadusristi asutamisest, kujundamisest, valmistamisest ja annetamisest. Autorid on kriitiliselt suhtunud senistesse uuringutesse ja lükkavad ümber mitu müüti. Väga hinnatav on ka raamatu autorite kogutud ja süstematiseeritud rikkalik pildimaterjal. Teos annab hea aluse mitmeteks Vabadussõja ja selle kangelastega seotud süvaanalüüsideks, ehkki autorid on selleski vallas oma andmestikule tuginedes esimesed sammud teinud.
Inna Raud. Vändra kihelkonna rahvarõivad. Saara kirjastus, [Türi], 2016.
Rahvariided on üks osa eestlaste identiteedist, märk, mis jääb silma ja kõnetab — teadjat enam kui mitteteadjat. Raamat kujutab endast kirjeldavas laadis uurimust ühe Eesti kihelkonna rahvarõivaste kohta. Kataloogi vormis teos tutvustab nii meeste kui ka naiste ning veidi ka laste rõivastust, tervikuna ja üksikesemete kaupa — kõike seda, mis Vändra kihelkonnast on meieni säilinud ja kogudesse jõudnud. Seda allikmaterjali pole kuigi palju: 204 originaaleset, 9 fotot ja 3 käsikirja. Ilusas õhulises kujunduses raamat presenteerib muuseumi- ja erakogudes leiduvaid esemeid; fotosid täiendavad vajadusel joonised ja lõiked. Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna lõputööl rajanev teos on suureks abiks igaühele, kes soovib tundma õppida või ise valmistada Vändra kihelkonna rahvarõivaid. Samas on üldistused ning laiema võrdleva tausta loomine jäetud lugeja enda hooleks — sellele aitab kaasa tööle lisatud kirjanduse loetelu.
Elnara Taidre. Mudel, metafoor, mäng: omamütoloogiline tervikkunstiteos visuaalkunstis 20. sajandi paradigmavahetuse kontekstis. Doktoritöö. Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn, 2016.
Tegemist on monograafilise doktoritööga, mis käsitleb omamütoloogilise tervikkunstiteose teisenemist 20. sajandi visuaalkunstis. Töös uuritakse müüte ja müüdiloomet modernismi ja postmodernismi kunstipraktikates. Kui müüti pidada ajaloo vastandiks, siis tegeleb autor utoopiaid, fiktsioone ja müstifikatsioone käsitledes mitteajaloo ja tegelikkuseüleste probleemidega, mitteajaloo ajalooga. Uurimuse fookus on siiski teoreetilisematel probleemidel ning metodoloogia tugineb peamiselt mitmesugustel kunsti- ja kultuuriteooriatel, mistõttu kuulub see väitekiri pigem kunstiteaduse kui kunstiajaloo valdkonda. Kunstiajaloo käsitluste kirjutamisel pakub Taidre uurimus edaspidi kindlasti tuge.
Tõnu Tannberg (koostaja). Esimene maailmasõda ja Eesti, II. Eesti Ajalooarhiivi toimetised, 24 (31). Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2016.
Kogumik 11 artikliga 10 autorilt on jätkuks 2014. aastal ilmunud samanimelisele artiklikogumikule, mis annab tõhusat täiendust viimase ajani nappi tähelepanu pälvinud, kuid Eesti ajaloo seisukohalt üliolulise ajastu uurimisse. Sisukad, enamasti seni tundmata arhiiviallikatele põhinevad uurimused pakuvad uudseid võimalusi analüüsida maailmasõja rolli meie ajaloos. Teedrajavad uurimused on Toomas Hiio artikkel Tartu ülikooli üliõpilaskonnast, selle immatrikuleerimisest ja mobiliseerimisest ning rahvuslikust koosseisust, Ago Pajuri detailne käsitlus Eesti rahvuslikest väeosadest pärast Saksa okupatsiooni algust 1918. aasta kevadtalvel ning Mart Kuldkepi uurimus eestlastest anneksionistliku Saksa poliitika sihtmärgina 1918. aasta okupatsiooni eel. Priit Rohtmetsa pikk, minimonograafia mõõtu artikkel annab aga põhjaliku ülevaate sõjaaegsetest kiriklikest oludest. Sama mahukas on Lea Teedema uurimus sõjaaegse linna toimimisest Tartu näitel, arvestades juurde eelmises kogumikus ilmunud käsitlust — nüüd keskendub ta sõja tõttu päevakorrale kerkinud sotsiaalprobleemidele, nagu haavatud ja haiged sõdurid, puudustkannatajad ja Tartusse saabunud sõjapõgenikud. Ideeajalooline lähenemine avaldub Margo Roasto artiklis baltisaksa publitsistikast rahvusküsimuses ja eesti ajakirjanduse vastukajades sellele 1914–1916, samuti Timo Aava artiklis Mihkel Martna tekstides avaldunud poliitilistest ideedest, nagu imperialism, internatsionalism ja sotsiaalpatriotism, ning nende omavahelistest seostest. Mitmes artiklis hinnatakse mõne teema senist uurimisseisu — Ago Pajur kirjutab rahvusväeosade uurimisest ja Kersti Lust Eesti majanduse olukorra käsitlemisest senises ajalookirjanduses. Lusti artikliga haakub Eesti tööliskonna sõjaaegseid töö- ja elutingimusi analüüsinud Maie Pihlamägi uurimus. Kogumiku lõpetab maailmasõja invaliidide toetusi ja ühiskondlikku positsiooni sõdadevahelises Eestis käsitlenud Liisi Esse artikkel.
Žürii koosseisu määrab statuudi kohaselt preemiat välja-andev asutus, samuti kuulub sinna mulluse preemia saanud raamatu autor. Sel aasta osalesid raamatute hindamises Tallinna Ülikool Aivar Põldvee ja Tartu Ülikool Tiit Rosenbergi isikus. Tartu Ülikoolis töötab ka mulluse preemia laureaat, arheoloog Heiki Valk. Statuudi järgi on hinnangu andmisel lähtekohaks käsitluse teaduslik tase ja uudsus. Sel aastal lepiti kokku, et hinnangu aluseks võetakse liikmete koostatud pingeridades leiduvate hindepunktide summa. Arutelu kujunes oodatust üksmeelsemaks: kõigi otsustajate hinnangu kohaselt pälvis aastapreemia „Eesti kunsti ajaloo“ 6. osa teine köide. Teisele kohale jäi vanameister Raimo Pullati raamat valgustusaegse tallinlase asjademaailmast, kolmandat ja neljandat jagasid Mauri Kiudsoo monograafia viikingihõbedast ning Tõnu Tannbergi koostatud ja toimetatud kogumik Esimesest maailmasõjast.
Töid hinnates tõdes žürii vajadust muuta aastapreemia statuuti, sest sisuliselt on raske kõrvutada üksikautorite töö tulemuseks olevaid raamatuid suurte kogumikega. Aastapreemia väljaandjatele tehti ettepanek, et edaspidi võiks auhinna välja kuulutada kahes kategoorias. Lisaks vääriksid tublide kandidaatide olemasolu korral esiletõstmist ja äramärkimist ka parim laiale lugejaskonnale mõeldud populaarse suunitlusega raamat ning parim ajalooalane teatmeteos. Aastapreemia väljaandmise eesmärgile — tunnustada paremate ajalooraamatute autoreid, kord aastas hinnata eesti ajalooteaduse hetkeseisu ning suurendada avalikkuse huvi ajaloo ja ajaloolaste töö vastu — aitaks eri kategooriates äramärgitavate teoste hulga suurendamine kindlasti kaasa.