Kogu Esimese maailmasõja järgset Kesk- ja Ida-Euroopa vööndit iseloomustas järjest olulisemaks muutuv rahvusküsimus, sh. rahvusriikide kujunemine. Endiste impeeriumide piirialade ja eriti rahvusriikide arengut pärast 1918. aastat on viimastel aastatel kajastatud üha enam.[1] Värskemate käsitluste hulgast väärib esiletõstmist ajaloolase Klaus Richteri uurimus, milles ta võrdles Balti ja Poola rahvusriikide järkjärgulist kujunemist, keskendudes 1920. aastatele.[2] Käesolev uurimus Eestist võiks tulevastele võrdlevatele käsitlustele pakkuda ühe täiendava vaatenurga.
1924. aasta detsembris toimunud mässukatsest ajendatuna nägi Eesti sõjaväe[3] juhtkond probleeme mitte ainult sõjaväe, vaid kogu ühiskonna meelsuse ja ühtekuuluvustundega. „Vaimu“ teemat Eesti ohvitserkonnas ja tulevaste sõjameeste kutse-eelset ettevalmistust (s. o. noorsoo sõjalist kasvatust koolides) Eesti riigikaitsepoliitika kontekstis on käsitlenud ajaloolane Ago Pajur.[4] Ühes varasemas artiklis on ta nimetanud kultuurselgitustööd „rahvuslik-isamaaliseks kasvatustööks“, mis oli vastuabinõuks kommunistide mõjule.[5] Seni kõige põhjalikum käsitlus pärineb ajaloolase Igor Kopõtini sulest, kes on uurinud rahvusriikliku propaganda ja kasvatuse erinevaid aspekte – sh. nii rahvuslust kui ka kultuurselgitustööd – aastatel 1924–1940. Tema väitel oli kultuurselgitustöö ajendatud aastatel 1923–1924 sõjaväes valitsenud rasketest sotsiaal-majanduslikest oludest.[6] Küllap pidas Kopõtin silmas sotsiaalset rahulolematust, mis tulenes nii elukallidusest kui ka erakondade omavahelisest hõõrumisest ning mida õhutasid tagant kommunistid.[7] Kopõtini sõnul oli kultuurselgitustöö peamine eesmärk isamaatunde süvendamine ja seejärel kõlbeliste omaduste ning karskuse arendamine.[8]
Käesolevas artiklis käsitletakse rahvuslikku propagandat 1920. aastate Eestis major Richard Maasingu[9] käsitluses. Maasing õppis aastatel 1923–1926 kõrgema sõjakooli II lennus, mille lõpus kaitses 21. detsembril 1925. aastal[10] väitekirja teemal „Rahva ja sõjaväe moraalne ettevalmistamine praeguseaja sõjaks ja selle tähtsus“.[11] Maasingu väitekirja baasil avaldas kindralstaap samal aastal brošüüri.[12] Teose põhisisuks oli rahvuslik propaganda nii Eesti sõjaväes kui ka laiemalt ühiskonnas.
Maasingu teos ei olnud esimene Eesti kindralstaabis avaldatud trükis, mis taotles sõjaväe „vaimu“ tugevdamist. Aasta varem oli ilmunud kitsalt Eesti sõjaväele suunatud kultuurselgitustöö metoodika käsiraamat,[13] mille autor kapten Oskar Jalajas[14] samastas oma teose eessõnas selgitustöö propagandaga. Vene propaganda surve ja eesti rahva ning sõjaväe väiksearvulisus sundisid sõjaväge pöörama rohkem tähelepanu sõduri meelsuse kasvatamisele. Seeläbi pidi Jalajase sõnul saavutatama kodumaa kaitsmiseks vajalik ühtsus. Meelsuse õpetamise sisuks olid rahvuse väärtused.[15] Jalajase eesmärgiks oli õpetada kultuurselgitustöö tegijatele, kuidas läbi loengupidamise teha rahvuslikku propagandat.
ILLUSTRATSIOON:
Leitnant Oskar Jalajas (vasakul), 1. jalaväepolgu majandusülema abi Vabadussõjas 1919. aasta juunis. Repro
Jalajase käsiraamat, mis pidanuks probleemile vähemalt osalise lahenduse pakkuma, avaldati vahetult pärast 1924. aasta detsembris toimunud mässukatset. Maasing kirjutas, et sõjaväe moraali ettevalmistamise alustega tegeles kultuurselgitustöö nime all kindralstaabi VI (väljaõppe) osakond. Ometigi ei maininud ta oma teoses kordagi Jalajase koostatud käsiraamatut.[16] Miks see nii oli? Sellele küsimusele vastamiseks ongi otstarbekas võtta lähema vaatluse alla Richard Maasingu publitseeritud väitekiri.
Alljärgnevalt antakse ülevaade Richard Maasingu eluloost,[17] otsitakse vastuseid küsimusele, miks oli rahvusliku propaganda teostamiseks vaja Maasingu teost, kui aasta varem oli ilmunud Jalajase käsiraamat. Mis teesid esitas Maasing oma teoses rahvusliku propaganda eesmärkide, organiseerimise ja metoodika alal? Kuivõrd Maasingu teos ei olnud erinevalt Jalajase käsiraamatust suunatud kitsalt sõjaväele, siis kuidas võttis selle vastu ajakirjandus?
Richard Maasing sündis 28. juulil 1896. aastal Tartus aktsiisiametniku peres. Richardi isa oli Vene-Jaapani sõja veteran. Esialgu õppis Richard Tartu Aleksandri gümnaasiumis. 1908. aastast sai Richardi isa koha Lätti ja Richard jätkas õpinguid Miitavi gümnaasiumis. Keskhariduse omandas Maasing siiski alles 1922. aastal Riias Blumi erakeskkoolis. Riias astus ta ka Läti Ülikooli majandusteaduskonda, kuid läks 1923. aastal üle Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kaubandusosakonda. On enam kui tõenäoline, et elades ja õppides aastaid Lätis, omandas ta vähemalt osaliselt läti keele.[18] Kas Maasing ka Tartu Ülikooli lõpetamiseni jõudis, pole täpselt teada, kuid arvatavasti mitte, sest juba 1924. aasta augustis esitas ta rektorile palve eeloleva õppeaasta jooksul õpingud „mitmetel põhjustel“ vahele jätta.[19]
Esimese maailmasõja puhkemisel astus Maasing 1914. aasta detsembris vabatahtlikult Vene armee teenistusse 2. grenaderidiviisi suurtükiväebrigaadi tagavaradivisjonis ja saadeti 1915. aasta 1 veebruarist 56. jalaväediviisi suurtükiväebrigaadi 5. patareiga rindele.[20] Sama aasta jooksul osales ta lahingutes Leedus ja Galiitsias.[21] 1915. aasta oktoobrist kuni 1916. aasta veebruarini õppis Maasing Vilno sõjakoolis (tegutses 1915. aasta juulist Poltavas), mille lõpetamise järel ülendati lipnikuks ja määrati teenistusse 39. Siberi tagavara kütipolku roodu nooremohvitseriks. 1917. aastal järgnes teenistus sama polgu õppekomandos. Järgnevalt teenis Maasing nooremohvitserina ning siis rooduülemana polkovnik Peeter Raudsepa[22] juhitud 248. Slaavi-Serbia jalaväepolgus (62. diviis).[23] Sai põrutada ja haavata sama aasta 9. juulil lahingus sakslastega Krevo alevi lähedal. Sama aasta sügisel jõudis Maasing karjääriredelil otse diviisiülemale allunud üksikpataljoni (nn. löögi- või surmapataljoni) ülema ametikohani.[24] 62. diviisi staabiülemaks oli 1917. aasta septembrist määratud polkovnik Johan Laidoner.[25] Teenistuslehe järgi oli Maasing käsundusohvitser alates 1917. aasta 1. detsembrist ja sel juhul jõudis ta tõepoolest mõnda aega Laidoneri käsutuses olla. Vanemadjutandiks nimetati ta aga alles 1918. aasta 1. jaanuaril, mil Laidoner oli juba Tallinnas 1. Eesti jalaväediviisi ülema ametikohal. Maasingu enda hilisemat mäletamist mööda määrati ta adjutandiks samal ajal (1917. aasta sügisel), kui diviisi saabus polkovnik Laidoner ja ta allus otseselt Laidonerile: „Nii algas minu pikaajaline koostöö ja sõprus Laidoneriga.“[26] Maasing langes 1918. aasta veebruaris sakslaste kätte sõjavangi.[27]
Sõjavangist vabanes Maasing novembris ja 14. detsembril kutsus rahvaväe operatiivstaabi ülem (peatne ülemjuhataja) polkovnik Laidoner ta enda adjutandiks.[28] Pärast sõda teenis Maasing kahel korral sõjaväeesindajana Lätis (aastatel 1920–1922 ja 1927–1930; 1928. aastast ühtlasi esindaja Leedus).[29] Tuleb nõustuda Eesti sõjaväeatašeesid uurinud ajaloolase Jaak Pihlakuga, et ka sõjaväe esindajad täitsid luureülesandeid ja omasid andmete kogumiseks asukohariigis agentuuri.[30]
Nagu eespool mainitud, lõpetas Maasing 1926. aastal kõrgema sõjakooli II lennu. Ta kursusekaaslasteks olid mh. kolonelleitnant August Traksmann, major Aleksander Jaakson, kapten Herbert Grabbi, major Hans Matson jpt. Eesti sõjaväes 1920.–1930. aastatel võtmerolli mänginud isikud.[31] Lisaks kõrgema sõjakooli lõpetamisele täiendas ta end pataljoniülemate kursustel. Teenis nii Kindralstaabi operatiivosakonna ülema abi kohusetäitjana (1927. aasta veebruarist juunini) kui ka kahel ametikohal luureosakonnas. Kuigi otsest luuretöö kogemust oli Maasingul vaid pool aastat, võib teatava luuretöö kogemusena liita sellele teenistusaja atašeena. Ta määrati 1933. aasta suvel luureosakonna ülema kohusetäitjaks ja märgilisel 1934. aastal sõjaväeluure ülemaks. Selles ametis oli ta 1939. aasta jaanuari lõpuni, täites 1938. aasta 1. aprillist paralleelselt sõjavägede staabi ülema esimese abi ülesandeid. Maasingu sõjaväelised auastmed: lipnik 1916. aasta veebruaris, nooremleitnant sama aasta detsembris, leitnant ja siis alamkapten 1919. aasta mais, major 1924. aasta novembris, kolonelleitnant 1931. aasta veebruaris ja kolonel 1938. aasta veebruaris. Säilinud hindamislehtede põhjal pälvis Maasing kindla iseloomu eest kõrgeid hinnanguid kogu teenistusaja vältel. Ta sai mitmeid autasusid, mh. VR I/3 ja Karutapja III järgu ordeni. Esimeses maailmasõjas teenis Maasing välja Püha Georgi IV järgu risti palmioksaga ning tema enda väitel Püha Vladimiri IV järgu ordeni mõõkade ja lehvidega,[32] mis tundub kaheldav. Maasingu karjääri ohvitserina võib iseloomustada kui kiiremapoolset, milles kindlasti mängisid rolli pigem ta iseloomuomadused ja kogemused kui ainult head suhted Laidoneriga. Osaledes ilmasõja lahingutes, nähes Vabadussõja tervikpilti otse ülemjuhataja kõrvalt ja teenides hiljem luures (sh. sõjaväeesindajana välisriikides) omas Maasing kindlasti suurepärast ülevaadet nii Eesti riigi sisemistest oludest kui ka võimalikest välismõjudest.
1939. aasta 1. oktoobril määrati kolonel Maasing vabariigi valitsuse korraldusel Eesti delegatsiooni abiesimeheks läbirääkimistel Punaarmee esindajatega (esimeheks oli kindral Reek). Maasingu väitel ei olnud Nõukogude pool huvitatud kompromissidest ja surus peale oma seisukohti. Maasing olevat selle vastu protesti avaldanud, kuna lepingu lisaprotokollide järgi kaasneb Eesti okupeerimine. Maasing lahkus protokollidele allakirjutamise vältimiseks kellelegi teatamata Eestist.[33] Samas märkis teine Eesti ohvitser Harald Roots, et Nõukogude pool ei olnud nõus koos Maasinguga töötama ja just seejärel lahkus Maasing sõjaväest ning Eestist, esitades enne avalduse palvega end reservi määrata.[34] Pigem võib vist öelda, et Maasing jättis endast maha lahkumisavalduse. Oli ka teisi arvamusi. Seda, kas Maasing oli ainus põhimõttekindel inimene läbirääkimiste laua taga või põikpäine antibolševik, on tagantjärele raske hinnata. Lõpuni ei saa välistada sedagi, et näinud ette võimalikku tulevikustsenaariumi – s. o. okupatsiooni ja sellega kaasnevaid repressioone –, lahkus ta Eestist pelgalt enda ja oma perekonna elu säästmiseks. Teisalt ei ole ka võimatu, et Maasing sattus läbirääkimistel venelastega niivõrd teravasse konflikti, et tundis tõepoolest muret enda ja oma pere julgeoleku pärast.
Maasingu eluloos on veel üks tahk, mis võimaldab teda vaadelda vastuolulise isikuna. Nimelt seisneb see tema koostöös Briti salateenistusega MI6. Seda temaatikat on varem MI6 ajaloole ja Nõukogude julgeoleku arhiivimaterjalidele tuginedes käsitlenud ajaloolased Reigo Rosenthal ja Marko Tamming.[35] MI6 ajaloo autori Keith Jeffrey väitel sai Maasing, koodnimega agent 43931, brittidelt tõepoolest raha (seda küll vaid Teise maailmasõja aastail)[36] ja sellest oli teadlik ka Nõukogude julgeolek.[37] Kogu Maasingu sõjaaegse luuretegevuse põhjalik läbikirjutamine väärib omaette käsitlust ja väljuks käesoleva artikli raamidest.
ILLUSTRATSIOON:
Kolonel Richard Maasing, sõjavägede staabi ülema esimene abi, oma kabinetis 1939. aasta märtsis. Repro
Tuleb küll tunnistada, et ilmselt tegi Maasing MI6-ga koostööd, kuid tõenäoliselt motiveerisid teda ennekõike Nõukogude-vastased veendumused. Ka Jeffrey mainib, et Maasingut peeti ägedaks antikommunistiks ja MI6 koostöö katkemisele Maasinguga aitas kaasa agendina Nõukogude salaluure hingekirjas olnud Kim Philby.[38] Tasub märkida sedagi, et Nõukogude julgeolekul oli Maasingu kohta mahukas toimik ja teda kutsuti koodnimega Müüdav (Продажный/Prodažnyj), ent seda ei maksa üle tähtsustada. Luureajaloolane Christopher Andrew on rõhutanud, et KGB-l oli kombeks panna varjunimed lisaks kaastöötajatele ka oma sihtmärgiks valitutele ja samuti nendele isikutele, kel polnud nende tegevusega otsest seost.[39] Sõja lõpul asus Maasing elama Rootsi, kus osales mh. koguteose „Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas“ koostamisel. Rootsis Maasing ka 80-aastasena suri.[40]
Surmapataljoni juht, ülemjuhataja adjutant Vabadussõjas, sõjaväeatašee ja kauaaegne sõjaväeluure juht, aga ka ootamatu põgenik ja brittide salateenistuse palgal olnud spioon, kes elas paguluses kõrge eani – nii võiks lühidalt iseloomustada teatava salapäraga looritatud ohvitseri, kelle teost järgnevalt analüüsitakse.
Igor Kopõtini hinnangul hakati sõjaväes kultuurselgitustööd arendama aastatel 1923–1924 valitsenud keeruliste sotsiaal-majanduslike olude tõttu.[41] Arhiivis selle perioodi väeosade dokumentatsioone sirvides tuleb nõustuda, et ilmselt olid keerulised olud algpõhjus, miks kord ja vaim Eesti sõjaväes kannatasid ning tugevdamist vajasid. Sõdurite varustus ja toitlustus ning üldised elamistingimused polnud kiita. Küll aga tundub, et tugevat tooni andsid ka enamlaste tegevus ja Euroopas laiemalt levinud patsifism. Kopõtin kirjutab, et 1924. aastal olid väeosades loodud kultuurhariduslikud, meelelahutus- ja spordikomisjonid. Kindralstaabi ülem kolonel Juhan Tõrvand andis diviisiülematele ülesande nende komisjonide tööst aruanne esitada, et ühtlustada ja analüüsida tehtut. 1924. aasta juuniks valmis kindralstaabi VI (väljaõppe) osakonnas ajutine juhend, mis kasutas juba kultuurselgitustöö mõistet.[42] Ago Pajur on 1924. aasta juunis väeosadesse ringkirjana saadetud kultuurselgitustöö ajutist juhendit tõlgendanud nii, et ettepanek tegeleda sõdurite seas riigitruuduse ja „poliitiliselt soovitava meeleolu“ loomisega pärines kindralstaabi VI osakonna ülemalt kolonel Ernst Limbergilt. Ülejäänud aasta jooksul ei suudetud ringkirja soovitusi ellu viia. Alles detsembris toimunud mässukatse järel tõdeti, et vajalik on „kindel rahvuslise poliitika selgitustöö“.[43] Nii Kopõtinil kui ka Pajuril on õigus selles, et kindralstaabist saadeti väeosadesse ajutine juhend ja et 1924. aasta lõpuks ei suudetud kultuurselgitustööd käima panna.
Lõppidee sellest, kuidas täpsemalt teha kultuurselgitustööd, kujunes ajutisele juhendile antud tagasiside põhjal, mis laekus väeosadest. Ajutine juhend saabus „paranduste ja täienduste tegemiseks“ näiteks 1. diviisi 1. juunil.[44] Üldjoontes hinnati väeosades kava vastuvõetavaks ja tarvilikuks,[45] kuid lisati mitmeid omapoolseid ettepanekuid.[46] Peamine küsimus oli veel enne juhendi saabumist selles, kes oleksid need ohvitserid, kes peaksid hakkama selgitustööd tegema. Näiteks 1. diviisi ülem kindralmajor Otto Heinze kirjutas oma aruandes kindralstaabi ülemale juba kevadel, et ohvitseride kui kasvatajate tase on eriti poliitiliselt, aga ka eneseväljenduslikult nõrk.[47] Seega oli abimaterjalide, sh. käsiraamatute koostamine vaid pool lahendusest. Sõdurite kõrval oli tarvis tõsta ka ohvitseride „hariduslikku tasapinda“.
Kuivõrd terviklahendus – juhtide enda kvaliteetsem ettevalmistus koos erinevate abivahenditega ja nendega seonduvaga – ei saanud sündida üleöö, siis keskenduti esialgu õpikute koostamisele. Ei ole täpselt teada, millal kapten Jalajas alustas käsiraamatu koostamist, kuid tema teos ilmus vahetult (kolm kuud) pärast 1924. aasta 1. detsembri mässukatset ja oli mõeldud konkreetselt sõdurite kasvatamiseks ja ühtekuuluvustunde tugevdamiseks sõjaväes. Jalajas märgib teose eessõnas, et tema koostatud kultuurselgitustöö käsiraamatu esimene osa, mis pidi sisaldama riigi ja rahvuse väärtusi, ootas alles väljatöötamist.[48]
Kolonelleitnant August Traksmanni väitel tugines Jalajas suuresti Punaarmee samateemalisele õpikule „Rukovodstvo po metodike politschuk“.[49] Siinkirjutajal ei ole põhjalikest otsingutest hoolimata õnnestunud seni leida ühtegi viidet samanimelise teose olemasolule. Traksmanni väites, et eeskujuks võeti Punaarmee poliittöö käsiraamat, pole otseselt põhjust kahelda. Küll aga ei ole võimatu, et tegelikult tugines Jalajas mõnele teisele teosele. Igatahes ei ole võimalik ilma originaalteost ja Jalajase tõlget võrdlemata öelda, kui palju algupärast Punaarmeele mõeldud teksti muudeti. Kommunistliku sõjaväe käsiraamatu eeskujuks võtmine oli ju üpris vastuoluline samm, sest Eesti Vabariik oli demokraatlik ja Nõukogude Liit totalitaarne. Võimalik, et midagi muud ei olnud lihtsalt käepärast võtta.
Selge on see, et rahvust käsitles Jalajas enda teose valminud osas vähe. Mõistet „rahvustunne“ ei maininud ta üldse, kirjutades rahvuse teemal vaid vähemusrahvuste kui kuulajaskonna kontekstis. Ilmselt oli see ka peapõhjus, miks tema teos vajas asendamist või vähemalt täiendamist Maasingu rohkem rahvuslusele keskendunud käsitlusega. On kummaline, et Jalajase teos väeosades kasutamist ei leidnud. Kui nimetada vaid mõningaid väeosi, siis nii 1. kui ka 10. jalaväerügement märkisid 1926. aasta jaanuaris moraalset kasvatust ja kultuurselgitustööd takistavate abinõudena vastavate käsiraamatute puudust. Kapten Jalajase teost väeosades propagandatööd soodustava käsiraamatuna ei mainitud – just nagu seda poleks olemas olnudki.[50] Tundub, et Jalajase käsiraamat jäi võimalikele selgitustöö lektoritele liiga segaseks või oli ilma rahvuslust ja moraali käsitleva osata lihtsalt ebasobiv.
Võimalik on teinegi seletus. Igor Kopõtin on arvanud, et üldiselt pakkusid loengud elavat huvi tekitanud kino ja teatri kõrval sõduritele vähem põnevust,[51] mistõttu võis Jalajase loengupidamise metoodikale keskendunud käsiraamat olla ebapraktiline – ei saadud aru, mida kujutab endast see rahvus, mida tuleb propageerida, ega sedagi, kuidas seda teha muul viisil kui loenguid pidades. Samuti oli kogu Jalajase metoodika keskmes loengupidaja. Ta mainis oma käsiraamatus kino ja teatrit vaid korra, möödaminnes ja nendele erilist tähtsust omistamata.[52] Samas ei saa välistada sedagi, et Jalajase teos polnud mitte ebaedukas, vaid seda tunti liigagi hästi, kasutati igapäevaselt ega peetud vajalikuks ära märkida ning kriitika esitati hoopis täiendavate samalaadsete käsiraamatute puudumise üle.
Kuivõrd Jalajase trükis oli ilmunud ligi aasta enne 1926. aasta tagasisideküsitlust, siis vaevalt sai ebapopulaarsuse põhjuseks olla Jalajase teose vähene kättesaadavus. Maasingu käsiraamat ei olnud 1926. aasta jaanuari esimestel päevadel veel ilmselt avaldatud, sest tema väitekiri jõudis kaitsmiseni 1925. aasta detsembri teises pooles. On rohkem kui tõenäoline, et juba Jalajase teose valmimise ajal nähti Eesti sõjaväe juhtkonnas vajadust uue, sisukama, rohkem moraali ja rahvuse küsimustele keskendunud ning Eesti oludele vastava käsitluse järele.
Maasingu väitekiri oli üks väheseid, mis kindralstaabi poolt publitseeriti. 1926. aastal ilmunud „Moraal ja sõda“ jaotub ees- ja lõppsõnaks ning kuueks peatükiks. Avapeatükis käsitles Maasing moraali kui nähtust teoreetiliselt ja põhjendas järgnevas peatükis moraali tähtsust sõjapidamises. Trükise põhiosa moodustavad neli peatükki, mis käsitlesid nii rahva kui ka sõjaväe moraali ettevalmistamise üldisi põhimõtteid, tõid näiteid eri riikide praktikast ja keskendusid moraaliküsimustele Eestis.[53]
Väljaandele eessõna kirjutanud kindralmajor Nikolai Reek (tollal Eesti sõjaväe kindralstaabi ülem) tõdes, et riigikaitse korraldajate suurim mure oli leida parimad lahendused riigikaitse tugevdamiseks ilma kulusid suurendamata. Reegi arvates tuli selleks kaasata kogu rahvas, kelle moraali tuli kasvatada ja säilitada, sest vaenlase sihiks oli kõikvõimalike vahenditega uinutada rahvustunnet ja patriotismi. Sellist tegevust nimetas Reek „sõjaks rahuajal“ (tänapäeval tuntud kui hübriidsõda või selle üks vorme). Reek nimetas Maasingu raamatut esimeseks kodumaiseks teoseks, mis püüdis selgitada rahva ja sõjaväe moraali, selle vajadust ja kasvatamist. Sõjaväge pidas Reek rahva moraali kõrgemaks kooliks.[54] Jalajase aasta varem avaldatud teoses leidis rahvus mainimist vaid võimaliku kultuurselgitustöö juhataja tunniplaani sisuna.[55]
Maasingu teos oli ennekõike tugevat teoreetilist ja ideoloogilist aluspõhja vormiv käsiraamat. Ta defineeris moraali kui nähtust, mis võtab kokku inimese head ja kasulikud omadused, kuid on ajas ja ruumis muutuv. Võib öelda, et selles Maasingu väites peitus osaliselt vastus küsimusele, miks Jalajase tõlgitud Punaarmee teos Eesti Vabariigi sõjaväes läbi ei löönud. Rahva moraali kõige olulisemateks omadusteks ja tollase Eesti riigi ning sõjaväe tugevamateks alusteks pidas Maasing rahvustunnet ja isamaa-armastust.[56] Rahvust eraldi mõistena tollal ei defineeritud (juba järgmisel kümnendil eristati rahvust ja rahvast), küll aga kirjutati palju rahvustundest. Major Aleksander Jaakson[57] leidis, et eestlaste ühine minevik, kultuur, rahvus, keel ja meel peavad tuginema ühisele rahvustundele. See pidi omakorda olema eestlaste „siduvaineks“, mis liidab väikerahva üheks tugevaks tervikuks.[58] Tänapäevaste levinumate rahvusteooriate ülekandmine 1920. aastate Eestisse tooks endaga vaevalt kaasa tollase olukorra mõistmist. Näiteks poliitikateadlase ja ajaloolase Benedict Andersoni definitsioonis on rahvus kui „kujutletav poliitiline kogukond, mida kujutatakse niihästi loomuomaselt piiratuna kui ka suveräänsena“.[59] Sotsiaalantropoloog Ernest Gellner väitis, et inimesed muudab rahvuseks see, kui neid ühendab sama kultuur – ideede, märkide, ühenduste, käitumisviiside ja suhtlemise süsteem – ja kui nad tunnustavad üksteist rahvuskaaslastena.[60] Kahtlemata on rahvus üks identiteete, kuid tollal ei tajutud seda ei kujutletavana ega ka sotsiaalse konstruktsioonina.
Maasingu käsitluses tulenes rahvustunne ühisest ajaloost, keelest ja kultuurist.[61] Seda, et näiteks erinevalt Vene armeest aitas Vabadussõja eesti sõdur- ja ohvitserkonna hulgas teatavat ühtsustunnet tekitada ühtne eestikeelne keskkond, on ka viimastel aastatel vähesel määral uuritud.[62]
Rahvustunne sidus Maasingu käsitluses üksikisikud rahvaks ja andis rahvale sisu, välimuse ja hinge. Seeläbi sai üksikisik tõusta kõrgemale oma egoistlikust minast ja olla rahva hüvanguks ohvrimeelne, surudes alla enesealalhoiuinstinkti ja pärssides surmahirmu. Rahvustunne oli päritav omadus, kuid seda sai kasvatuse ja propagandaga kas tugevdada või nõrgestada. Seevastu isamaa-armastus oli Maasingu hinnangul kitsama sisuga, rohkem kodupaigaga seotud, kuid samuti inimesi ühendav ja riigi säilimist enesealalhoiust kõrgemale seadev omadus, mis tekkis rahvustundele sarnastel alustel.[63] Uues Vabadussõja ajaloo üldkäsitluses tõdetakse tollast kaitsetahet analüüsides, et sõja alguses – täpsemalt esimesel kuul – puudus eesti rahva (aga mitte niivõrd sõjaväe) hulgas üksmeelne hoiak sootuks.[64] Et varasemast suurem üksmeel järgnevalt tekkis, on kindlasti harukordne – ilmselt tulenes see suurel määral arusaamast, et oma isamaa kaitsmise põhiraskus lasub rahva enda õlgadel. Kahtlemata ei olnud tegemist absoluutse ühtsustundega. Ajaloolane Reigo Rosenthal väidab hiljutises Vabadussõja käsitluses, et Eesti ühiskonda ei saanud tollal käsitleda ühtse leerina. Liialt palju leidus neid, kellele olid südamelähedased bolševike ideed ja kes tegutsesid aktiivselt Nõukogude Venemaa hüvanguks.[65] Hiljutises üldkäsitluses kirjutatakse, et sõja jooksul lõhkus ühtsustunde tekkimist noore Eesti Vabariigi ühiskonna kihistumine sotsiaalse positsiooni ja elatustaseme põhjal. Paljud olid mõjutatud vasakpoolsetest ideedest ja kõhklesid, kas toetada kodanlikku Eesti Vabariiki või „õiglast“ töörahva võimu propageerivat bolševike ideoloogiat. Nende eestlaste jaoks, kes olid üles kasvanud rahvuslike ideede vaimus, taandus küsimus Eesti või Vene võimu eelistamisele. Samas tõdevad üldkäsitluse autorid, et tollal ei eeldanudki keegi – sh. ka mitte kõik Eesti armee (rahvaväe) sõdurid – rahvalt laitmatut ühtsust.[66] Ent just ühine võitlus ühise vaenlase vastu sünnitas Vabadussõja vältel suhteliselt tugeva ühtsustunde (eriti võrreldes sõja algusperioodiga) ning eelmainitud sotsiaalne ja varanduslik kihistumine hakkasid uuesti ühiskondlikke lõhesid süvendama alles pärast sõja lõppu. Olles Vabadussõja ajal ülemjuhataja adjutant, oli Maasing ilmselt hästi kursis tollal rahva hulgas valitsenud nii varasemast ja hilisemast suurema ühtsusega kui ka killustatust süvendanud teguritega.
Rõhutatud tähelepanu pööramine rahvuslusele oli 1920. aastatel Euroopas laiemalt levinud. Identiteete uurinud keeleteadlane Martin Ehala on tõdenud, et klassivaba ühiskonda taotlenud Nõukogude Liidu kõrval püüti läänes saavutada ühiskondlikku võrdsust teisiti, luues ühtne ühiskond rahvusluse abil – kõik rahvuse liikmed on võrdsed ja seeläbi sama staatusega ning mingeid allrühmade identiteete pole.[67] Üks võimalus saavutada ühtsus ka Eestis oli propageerida rahvuslust kui ühtekuuluvustunde tekitajat.
Maasingu hinnangul oli rahva ja riigi eesmärk ühiselt edendada kollektiivi iga üksiku liikme käekäiku ja ühtsena kaitsta seniseid saavutusi. Rahvustunde ja patriotismi kõrval pidas ta oluliseks kohusetunnet riigi vastu, mis pidi väljenduma vabatahtlikus seaduste järgimises ja mille läbi pidid kodanikest saama head sõjamehed. Samuti pidid rahvast parema tuleviku suunas kandma tahtejõud ja edumeelsus ning huvi riigikaitse vastu.[68]
Sõjaväelastes pidid kõik Maasingu loetletud omadused – rahvustunne, isamaa-armastus ja kohusetunne – olema arenenud eriti kõrgel tasemel.[69] Kindral Nikolai Reegi arvates pidi kõrgemale tasemele arenemine toimuma tänu kõrgema sõjakooli lõpetamisele, mille käigus pidi ohvitserist saama rahvuslane (Reek kasutas rahvusluse asemel mõistet „rahvuslik moraal“).[70]
Maasingu käsitluses pidi sõjaväes nii sõdur- kui ka ohvitserkonna kõigi liikmete vahel valitsema usaldus ja solidaarsus, mis pidi sündima ohvitseride eeskujust. Seeläbi moodustuks kollektiivne ja ühtlustunud moraal. Lisaks põhilistele moraalsetele omadustele pidid sõjaväes valitsema surmapõlgus, julgus, püsivus, meelekindlus ja algatusvõime. Neid kõiki sai omandada läbi kasvatuse, õpetuse ja eeskujude. Maasingu arvates teevad eelnimetatud omadused sõjaväe tugevaks ja aitavad ületada selliseid ebamoraalseid omadusi nagu enesealahoid, hirm, saamatus ja vastikus sõjas vaenlase tapmise suhtes.[71]
Seega olid Masingu silmis nii sõjaväe kui ka laiemalt kogu rahva ja riigi soovitavateks moraalseteks omadusteks rahvus- ja kohusetunde baasilt tekkiv tugev ühtsus. Küllap ainus vahe oli selles, et sõjavägi – ja selles omakorda ohvitserkond – pidi olema eeskujuliku moraaliga.
Maasingu selliseid seisukohti aitab paremini mõista tema käsitlus sõjast, mille iseloom ja mõiste oli äsjaste sõdade – Esimene maailmasõda ja Vabadussõda – järel muutunud. 20. sajandi sõda oli tema arvates rahvuslik, sest sellest pidi osa võtma kogu rahvas alates sõdurist rindel kuni ajakirjanikuni, kes kannab hoolt meelsuse eest. Rahuaegne sõjavägi pidi organiseerides, õpetades ja kasvatades rahvast sõjaks ette valmistama, teda sõjas juhtides. „Ta on muutunud rahva riigikaitse ja julgeoleku kooliks ning juhiks,“ hindas Maasing. Sõjas pidid panustama kõik.[72] Võib öelda, et suhtlusvõrgustike kaudu ühendatud sõja- ja kodurinne mõjutasid vastastikku teineteise meelsust.
1924. aasta 1. detsembri mässukatsele viidates rõhutas Maasing, et Eesti peavastase Nõukogude Venemaa sõjakunsti üks osa seisnes vaenuliku rahva ja sõjaväe moraalse jõu purustamises enne, kui sooritatakse avalik rünnak.[73]
Maasing jaotas moraali mõjutavad tegurid passiivseteks – nt. õiguslik kord ja sotsiaalsed vahekorrad riigis – ja aktiivseteks – kasvatus, õpetus ja kihutustöö.[74]
Maasing ei olnud ainus ega ka esimene sõjaväelane, kes kutsus 1920. aastate keskel rahvustunnet kasvatama ehk propageerima. Major Jaakson, kolonelleitnant Traksmann ja mitmed teisedki Eesti sõjaväe tulevased võtmeisikud omistasid rahvustundele või -aatele suurt tähelepanu ja pidasid seda mitte ainult kaalukaks teguriks nii sõjaväe juhtkonna kui ka laiemalt kogu ühiskonna ettevalmistamisel tulevaseks sõjaks, vaid isegi kogu sõjaväe kasvatuse aluseks.[75]
Oluline on siinkohal selgitada, kuidas ja mida peeti 1920. aastate Eestis ja ka laiemalt silmas propaganda all. 20. sajandi propaganda uurimisele spetsialiseerunud ajaloolase David Welchi sõnul oli Esimene maailmasõda näidanud nii sõjameeste kui ka kodurinde moraali märkimisväärse sõjalise tegurina. Selle peamiseks mõjutusvahendiks kujunes kiirelt propaganda.[76] Ajaloolane Philip Taylor on kirjutanud, et alates 1917. aastast sai propaganda igapäevaelu osaks. Edaspidi oli see kesksel kohal ka kahe ideoloogia – kapitalismi ja bolševismi – vahelises võitluses.[77] Propaganda ei piirdunud muidugi ainult sõjandusega, kuid seda mõisteti kui väga mitmetahulist mõjutusvahendit mitte ainult Eestis, vaid ka laiemalt kogu maailmas.
On oluline märkida, et kapten Jalajas ei olnud erand, kui ta seostas hariduse ja kasvatamise propagandaga. Ajakirjas Sõdur ilmus valdkonnas „Propaganda ja sõja poliitika“ 1925. aastal kolonelleitnant Traksmanni artikkel, milles ta kutsus üles viima koolidesse sisse sõjaline õpetus, et juba algklassides süvendataks kõige muu hulgas rahvustunnet.[78] Väga põhjalikult rahvuslust uurinud Igor Kopõtin on tõdenud, et Eesti sõjavägi sooviti 1920. aastatel muuta riigiideoloogia juurutamiseks otsekui rahvuse kooliks ja ohvitser rahvusluse kehastajaks ja õhutajaks.[79] 1920.–1930. aastate mõistes ei olnud tegu Eestile ainuomase arusaamaga. Prantsuse ajaloolane ja sotsioloog Jacques Ellul on kirjutanud, et hariduse ja kasvatuse rakendamist propagandavankri ette oli esimesena tehtud Napoleoni impeeriumis.[80] Maasingu teksti analüüsides on tunda, et nii temal kui ka tollal laiemalt ei olnud tihtilugu lihtne teha vahet propagandal ja kasvatustööl. Võimalik, et tollast kasvatamist ja propagandat ei peakski nii pingsalt eristada püüdma. Tänapäeval negatiivse kõlaga sõna „propaganda“ omas aastatel 1920–1930 ilmselt teist tähendust. Ka Philip Taylor samastab 1920. aastate, Vene kodusõjaaegse „harimise“ propagandaga. Tollal asutati Nõukogude Venemaal rahvavalgustuse ja propaganda komissariaat. Tõsi küll, selle peamisteks sihtmärkideks peetavaid noori hakati koondama ja juhendama komsomolis.[81] Nõukogude asjaajamisse juurdusid varakult sellised mõisted nagu „kultuurhariduslik töö“ (культурно–просветительная работа) ja „agitkasvatuslik töö“ (агитационно-просветительская работа).
Maasingu hinnangul sai kasvatus, õpetus ja kihutustöö toimida peamiselt noorsoo ja sõjaväe hulgas: „Kasvatada võib seda, mis puudub ja kus selleks ruumi.“[82] Kutse-eelset ettevalmistust ja Maasingu rolli noorsoo sõjalises ettevalmistuses on varem põhjalikult käsitlenud Ago Pajur ja siinkirjutaja sellel pikemalt ei peatu. Olgu vaid öeldud, et võimalik sõjaline õpetus koolides ja arutelu selle üle ei olnud kindlasti ainult sõjaväelaste pärusmaa ja idee oli kõlanud ka varem, kuid muutus aktiivsema diskussiooni objektiks just 1925. aastast.[83]
Kogemus atašeena ilmselt arendas Maasingu analüütilisi võimeid ja oskust prognoosida võimalikke tulevasi arenguid. Nii märkis ta juba 1926. aastal: „Võib olla tuleb aeg, kus rassilised aated üles kerkivad [– – –]“[84] Tundub, et Maasingul oli lisaks üldiselt heale vaistule vajalik tunnetus propaganda metoodika osas. Eesti rahva ja sõjaväe moraali ettevalmistamise tähtsaimate abinõudena loetles Maasing ajakirjandust, kirjandust, teatrit, kunsti, kino, muusikat, lippe ja ausambaid.[85] Kopõtin kirjutab, et 1920. aastate keskel asutasid peaaegu kõik väeosad oma raamatukogu, mille eesmärgiks peeti eneseharimise kõrval isamaalisuse ja riikliku propaganda edendamist. Paraku ei näidanud kasutusstatistika raamatukogude populaarsust sõdurite hulgas ja valdavalt loeti ilukirjandust.[86] Tõe huvides tuleb küll märkida, et peale kultuurselgitustöö algust soetati väeosade raamatukogudele ajaviitekirjanduse (nt. „Tarzan“) asemel üha rohkem ajaloolisi romaane. Maasing hindas küll kirjanduse mõju rahvusliku iseteadvuse äratamiseks, kuid raamatute aeglase mõju tõttu pani ta suurema lootuse ajakirjanduse peale, mis oli hõlpsasti kättesaadav ja loetav. Lehed aitasid näiteks kummutada 1924. aasta detsembris toimunud mässukatse järel levima hakanud kuulujutte.[87] Jacques Ellul kirjutab, et propagandist peab kasutama erinevaid instrumente, mis peavad kõik olema omavahel seotud, massiteabevahendite kõrval kirjandust, aga ka esmapilgul justkui propagandaga mitte seostuvaid vahendeid, neid omavahel kombineerides.[88] Nii soovitati kindralstaabi VI osakonnas pidada kinos enne filmi näitamist sissejuhatav loeng, mis näidatu mõju veelgi võimendas.[89]
Teatri ja kino kõrval nimetas Maasing erinevaid kunstiteoseid, näiteks ajaloostseene kujutavaid maale, aga ka plakateid ja karikatuure.[90] Esimese maailmasõja aegset Inglise propagandat uurinud Celia Malone Kingsbury märgib, et kirjanduse ja plakatite kõrval võisid propaganda instrumentideks muutuda ka laste mänguasjad, näiteks nukud.[91] Maasing arvas samuti, et sellised mänguasjad nagu mängumõõgad ja -püssid ning tinasoldatid võiksid lastes varakult sõjaväe vastu huvi ja armastust äratada.[92]
Nii rahva kui eriti sõjaväe hulgas pidid rahvustunnet alal hoidma ja värskendama lipud kui rahva ja isamaa sümbolid – olgu tegu siis sinimustvalgega või väeosade rikkaliku sümboolikaga lippudega. Lipu all antud vandetõotus meenub sõdurile just lippu nähes.[93] Politoloog Kirstin Brathwaite on uurinud rahvustunde mõju võitlusvõimele ja väidab, et näiteks Teises maailmasõjas võitlesid britid ja austraallased sakslaste vastu paremini seetõttu, et seostasid võitlust oma rahvusliku identiteedi osaks olevate müütide ja sümbolitega.[94] Kindlasti oli sinimustvalge üks võimsamaid rahvusluse sümboleid. Nii näiteks oli ülemjuhataja kindral Laidoner tollal, kui Vabadussõda alles käis, eitaval seisukohal väeosade uute lippude loomise suhtes, märkides resoluutselt: „Eesti sõjaväes on üks lipp – sinine-must-valge – rahvusline lipp. Selle all oleme võidelnud ja selle all saame ka edasi võitlema.“[95]
Kui eespool nimetatud abinõusid sai kasutada nii rahva kui ka sõjaväe hulgas, siis ainult sõjaväele omaseid abinõusid oli Maasingul samuti varuks. Esmatähtsana nimetas ta sõjaväejuhtide autoriteeti ja eeskuju, mis tulenesid pädevusest ja usaldusest.[96] Vähemalt mingis osas tugines Maasing selles väites ilmselt isiklikele kogemustele sõjast. Ka hiljutine uurimus jõudis järeldusteni, et sõjaliselt pädevaid ohvitsere peeti autoriteetsemateks ja Vabadussõjas oli sõdurite ning ohvitseride vaheline suhtlus varasemast usalduslikum, mistõttu juhtide autoriteet oli tugevam.[97] Maasing pidas „moraali-vastaseks nähtuseks“ teisest rahvusest (nt. venelane) juhti. See toonuks tema hinnangul aja jooksul kaasa vaid kuristiku teisest rahvusest (venelane või sakslane) ohvitseri ja eestlastest sõdurite vahel.[98] Paljud vene, samuti saksa rahvusest ohvitserid puhastatigi Eesti sõjaväest 1920. aastatel välja,[99] kuid paljud jäid ka edasi teenima.
Maasing ei piirdunud juhtide autoriteedi passiivsete mõjudega, vaid pidas vajalikuks ohvitseride harimist nii, et nad suudaksid ise teha kultuurselgitustööd. Tema meelest oli eriti tähtis, et sõjaväe õppeasutustes õpetataks sõjaväe psühholoogiat ja pedagoogikat. Sõjaväelise korra tugisambaks luges Maasing distsipliini, mille pidid tagama karistus ja kiitus. Karistamine pidi olema õiglane, kuid soov pälvida aumärke oli tema arvates võimas tegur.[100] Võimalik, et Maasing pidas aumärkide all silmas ka väeosade märke jms. Siinkirjutajal tuleb korrata varasemat tõdemust, et kindlasti oli tunnustamine karistamisest motiveerivam.[101] Maasing märkis sedagi, et väeosa eraldusmärgid kannustavad sõjaväelast veel suurematele tegudele.[102] Vabadussõja legendaarne pataljoniülem leitnant Julius Kuperjanov põhjendaski kuulsa väeosa sümboli – surnupealuu – kasutuselevõttu sellega, et eraldusmärgid mõjuvad sõjaväe meeleolule ja võitlusvõimele tugevdavalt.[103]
Ei saa öelda, et Jalajas oleks oma käsiraamatus propagandavahendeid täielikult ignoreerinud. Ta käsitles näitlike õppevahenditena ajaleheväljalõikeid, fotosid, portreesid ja plakateid, kuid tema arvates olid need mõeldud ainult abivahenditena loengute pidajale.[104] Seevastu Maasingu jaoks oli tegu põhivahenditega, mis pidid toimima ka iseseisvalt, ilma loenguteta.
Tuues võrdluseks teiste riikide praktikaid rahva ja sõjaväe moraali kasvatamisel, keskendus Maasing enim Nõukogude Liidule. Võib öelda, et ta hindas või isegi imetles idanaabri tegevust sõjalis-poliitilise ettevalmistuse korraldamisel, mida tehti „sirgjooneliselt, kindlalt ja tsentraliseeritult“. Poliitilist kasvatust juhtis Punaarmees Punaväe Poliitiline Valitsus (PUR).[105] Mida Maasing ilmselt ei arvestanud, oli see, et Punaarmees pidid moraali ja distsipliini eest hoolt kandma üksnes komissarid – vähemalt oli see ajaloolase Roger Reese’i väitel nii algusaastate Punaarmees. Ohvitserid ei pidanud Reese’i väitel oma mehi tundma ega neid motiveerima ning see avaldas juhtidele laastavat mõju.[106] Nõukogude Liidu eeskujuks toomine on vähem imekspandav, kui uskuda eespool mainitud väidet, et 1925. aastal kapten Jalajase koostatud kultuurselgitustöö käsiraamat põhines Punaarmee teosel. Teisalt võis põhjuseks olla see, et Punaarmeed kui eeldatavat vaenlast uuriti ja tunti Eestis palju paremini kui ühegi teise riigi sõjaväge. Samuti oli kasvatustöö Punaarmees kahtlemata palju laialdasem ja organiseeritum kui teiste tollaste riikide sõjaväes. Kindlasti pole punaväe kasvatusmeetodite tundmaõppimine kuidagi samastatav positiivse suhtumisega sealsesse totalitaarsesse režiimi. Põhjust ei maksa otsida ka alles 1920. aastate lõpus tugevalt tooni andnud rahulolematusega Eesti poliitilise ebastabiilsuse suhtes ja sellest tuleneva igatusega „kõva käe“ järele.
Lisaks Nõukogude Liidule kirjeldas Maasing noorsoo ja sõjaväe moraalset ettevalmistust Prantsusmaal ja Poolas ning väga põgusalt Inglismaal ja Saksamaal. Kõigis nimetatud riikides oli noorsoo sõjaline ettevalmistus Maasingu teose kirjutamise ajal vabatahtlik, kuid ta rõhutas, et Prantsusmaal ja Poolas muutub see lähiajal sunduslikuks. Viimati nimetatud riikides pandi ka Maasingu kirjutatu põhjal rohkem rõhku rahvuslikule kihutustööle, mis ei puudunud ka Saksamaal, küll aga Inglismaal.[107]
Rahva ja sõjaväe moraali ettevalmistamisel oli Maasingu hinnangul sama eesmärk ning seetõttu tuli tema arvates kasvatus- ja kihutustööd juhtida keskselt. See ülesanne oleks pidanud antama kõrgema riigikaitse nõukogu kätte, mille juhiks olnuks küll riigivanem, kuid kaasatud ka vastavad ministrid. Kes täpsemalt, seda Maasing ei selgitanud. Kuid sellise nõukogu liikmete hulgas andnuks tooni pädevad sõjaväejuhid, sh. ülemjuhataja[108] ja kindralstaabi ülem.[109] Maasing tõdes, et kool on noorsoo ettevalmistamisel kõige mõjuvam tegur. Tegelikult juhtis noorsoo kasvatamist haridusministeerium, kuid Maasing nõudis kindralstaabile valitsuse garantiid, mis taganuks sõjaväele võimaluse noorsoo riigikaitseõpetuses enda arvamust avaldada, nõudeid esitada ja kontrollida moraali ettevalmistamist koolides. Tema hinnangul olnuks kuritegu usaldada noorsoo kasvatus isikutele, kel puudus „rahvusriiklik moraal“.[110] Siinkirjutaja järeldab, et Maasingu diplomitöö anti raamatuna välja selleks, et kasvatada tulevaste sõdurite kasvatajaid (kooliõpetajaid).
Eesti sõjaväe võtmeisikute hulgas sai 1920. aastate keskpaigaks valitsevaks arusaam, et haridust ja kasvatust saab ning tulebki kasutada propagandavahenditena. Selle üheks tõenduseks on kultuurselgitustöös populaarseks abivahendiks muutunud ajakiri Sõdur. Kuni 1924. aasta lõpuni, täpsemalt detsembris toimunud mässukatseni ilmusid ajakirjas vaid üksikud propagandat käsitlevad artiklid ja ka kasvatustööd käsitleti hilisemaga võrreldes vähem. 1925. aastast alates avaldas aga Sõdur ohtralt kirjatükke, mis kajastasid haridust ja kasvatamist.[111]
Maasingu arvates pidi ohvitseride ja allohvitseride moraalne ettevalmistus toimuma kindralstaabi taktikepi all sõjaväe õppeasutustes, sest moraal oli tähtsaim ülesanne sõjaväes. Sõjakoolis ja allohvitseride koolis pidi olema eeskujulik pedagoogiline personal, kes oleksid ühteaegu nii kasvatajad kui õpetajad, ning valitsema rahvustunne – esimene nõue ohvitserile oli rahva- ja isamaa-armastus.[112] Võimalik, et see seisukoht tulenenes parasjagu käinud ägedast võitlusest kõrgema sõjakooli vananenud õppemeetodite ja venelastest õppejõudude vastu. Kolonelleitnant August Kasekamp[113] esitas kaks aastat hiljem oma kõrgemas sõjakoolis kaitstud väitekirjas seisukoha, et ohvitserid üldisemalt ja eriti sõjaväe õppeasutuste lektorid peavad olema ideelised rahvuslased.[114]
Rahvusliku propaganda edu eeltingimuseks oli Maasingu hinnangul riigis valitsev õiglus. Tema arvates avaldas moraali ettevalmistamisele tugevat mõju, kui sõjaväelasel puudus kindlus oma isamaa hilisema toe kohta. Veteranid sattusid pärast sõda majanduslikku viletsusse, samas kui sõjaväeteenistusest eemalehoidjad elasid külluses nii sõja ajal kui ka hiljem. Maasingu meelest pidi riik sellega tegelema juba rahuajal.[115] Kas ei võinud siin mingit osa mängida Maasingu enda minevik? Tema isa, Vene-Jaapani sõja veteran ja sõjainvaliid, oli liitunud Vabadussõja alguses vabatahtlikuna Tartu kaitsepataljoniga ja langenud 1919. aasta kevadel Võru all.[116] Uusima käsitluse põhjal oli suhtumine sõjaveteranidesse, ennekõike sõjainvaliididesse, ja nende sotsiaalsed tagatised Eestis aastatel 1920–1940 tõepoolest laiem probleem.[117] Kas saab tõsikindlalt väita, et veteranide rahulolematusel oma olukorra ja staatusega polnud politiseerumisega üldse mingit seost – nagu näiteks Saksamaal?
Ohukohana nägi Maasing võimalikku lõhet tsiviil- ja militaarühiskonna vahel. Ta nendib: „Rahva poliitiliste, majandusliste ja sõjaväe juhtide vahel peab valitsema vastastikku usaldus ja arusaamine. Iga lõhe tuleb kiires korras täita.“[118] Rahva killustatust erakondlikul tasandil pidas ta moraali ettevalmistamist raskendavaks teguriks.
Eesti kui väikeriigi eripärasid arvesse võttes leidis Maasing, et sõjast peab osa võtma kogu rahvas ja arvuliselt ülekaalukale vastasele tuleb vastu panna sisemine jõud. 1924. aasta 1. detsembri sündmusi näiteks tuues tõdes ta, et Nõukogude Liit loeb enda esmaseks ülesandeks sihtmärgiks valitud riigi rahva ja sõjaväe moraali hävitamist „poliitiliste abinõudega ja kihutustööga rahuajal“. Tema arvates oli Eesti omapäraks see, et võidu eelduseks olid äärmiselt tugev rahvuslik moraal ja ühtsus – ja seda võitluse lõpuni. Need tegurid tagasid Maasingu hinnangul võidu Vabadussõjas.[119] Rahvas oli Maasingu hinnangul tugeva tahtega, kuid nõrgaks kohaks oli siis ja ka hiljem riiklik kohusetunne, mis väljendus eeskätt erakondlikus kisklemises nii sõja ajal kui ka hiljem. Tema sõnul raiskasid Eesti parteid 2/3 tööajast erakondlikuks võitluseks ning ei pühendanud rahva ja riigi jaoks piisavalt energiat.[120]
Rahvuslik propaganda Eesti rahva hulgas oli Maasingu meelest lapsekingades. Puudus keskne asutus, millest tulenevalt polnud süsteemset lähenemist ja järjekindlust. Noorsoo kasvatamine oli nõrk – koolides kippus löögile pääsema „kosmopolitism“, sest paljud õpetajad olid kasvatuse saanud võõras keeles ja meeles. Maasing tõi eeskujuks teisi Euroopa riike, kus koolides esmajärjekorras „kasulikke kodanikke“ kasvatati. Ka sõjavägi ei pääsenud tema kriitikast, sest sealgi oli vajakajäämisi nii kasvatuses kui ka ohvitseride-õpetajate kvaliteedis, tuues eriti esile neid, kelle emakeeleks polnud eesti keel. Ta heitis ette, et Eestis leidub veel ohvitsere, kes ei tunne rahvuslikku ideoloogiat. Kõige suuremaks puuduseks rahvusliku propaganda tegemisel ja moraali ettevalmistamises pidas Maasing endisest Vene impeeriumist päritud „lääget vahekorda“ sõjaväe ja „kujutletava“ intelligentsi vahel, mistõttu Eestis ei tunnustata sõjaväge vääriliselt.[121]
Maasingu väitekiri pälvis kaitsmisel oponentide kolonel Reegi ja kindral Tõrvandi mõningast kriitikat. Reek leidis, et tööl puuduvad piirid, Tõrvandi hinnangul oli töö küll kaasakiskuv, kuid selles oli antud liialt voli tunnetele. Sellegipoolest soovitati kindralstaabil töö pärast mõningate paranduste tegemist avaldada üldiseks kasutamiseks.[122] Esialgu võttis ajakirjandus Maasingu teose hästi vastu. Päevalehes tunnustati tema ladusat keelt ja objektiivset käsitlusviisi ning seda soovitati kõigile, keda huvitab riigikaitse.[123] Mõnevõrra tagasihoidlikumates toonides, kuid samuti Maasingut soosiv oli ajalehe Vaba Maa arvustus. Siingi tõdeti, et „rahvustunde leigusele ja ükskõiksusele riigikaitse ja sõjaväe vastu ei tohi pinda olla meie õpetajaskonnas“.[124]
1928. aasta suvel avaldas aga sotsialistide häälekandja sapise tooniga kirjatüki, milles väideti, et koolides jagati „neil päevil“ õpilastele Maasingu teost „Moraal ja sõda“. Järgnevalt tsiteeriti raamatust kontekstist välja rebitud lõike, nagu näiteks: „Sõjavägi olgu rahvusriikliku moraali kõrgem kool. Sõjaväe juhid olgu sõjaväe ja rahva moraali kasvatajad.“[125] Tollane Eesti Tööerakonna ridadesse kuulunud haridusminister Alfred Julius Mõttus[126] saatis seepeale ajalehe artiklile viitava salajase kirja sõjaminister Nikolai Reegile. Mõttus oli ka ise ajalehes avaldatud väite osas kahtleval seisukohal, kuid kurtis, et haridusministeerium ei tea midagi Maasingu raamatu jagamise kohta õpilastele.[127] Tüli põhjuseks oli tegelikult riigikaitseõpetuskohustuse kehtestamine koolides ja Maasingu teos sai lihtsalt ajendiks. Sõjaminister käskis kindralstaabil asja uurida. Kindralstaabi VI, väljaõppe eest vastutanud osakonna ülema kohusetäitja kolonelleitnant Kasekamp selgitas, et ajalehe väide ei vastanud tõele ja nimetatud teos jagati laiali juba kevadel, mitte suvel (siis toimusid suvised sõjalise õppuse päevad). Terve senise kooliaasta jooksul saadeti kesk- ja kutsekoolidele riigikaitseõpetuse tarvis 21 erinevat teost, kokku 4326 eksemplari – sh. Maasingu teost 377 eksemplari.[128] Kasekamp täpsustas sedagi, et Maasingu raamatud anti kasutamiseks koolijuhatajatele ja sõjalise õppuse instruktoritele ning kui need kooliõpilaste kätte sattusid, siis sai see juhtuda ainult kooli enda süül.[129]
Sõjaministrile saadetud pika kokkuvõte lõpus küsis kindralstaabi ülem kindral Juhan Tõrvand mõnevõrra irooniliselt: „Palun Teie otsust, kas raamat „Moraal ja sõda“ on demoraliseeriv noorsoo kasvatamise alal. Jaataval korral teen korralduse tema ärakorjamiseks.“[130] Võimalik, et Tõrvand jäi oma arvamusega hiljaks, sest säilinud ärakiri sõjaminister Reegi vastusest haridusministrile sunnib arvama, et sõjaministri hinnangul ei olnud Maasingu teos demoraliseeriv. Nimelt soovitas Reek ka haridusminister Mõttusel – eeldusel, et talle ikka riigikaitse teema huvi pakub – raamatuga tutvuda ja saatis talle selleks ühe eksemplari.[131] Nii ei saanudki ainus negatiivne kajastus, mis ilmus ajalehes Rahva Sõna, Maasingu teosele saatuslikuks.
Maasingu tekst annab aimu 1920. aastate keskpaigas Eesti sõjaväe juhtkonnas tooni andnud rahvuslusest. Tegu ei ole ainult ühe võimaliku rahvusliku idealisti isikliku arvamusega, vaid sõjaväe kõrgeima tasandi heakskiidu saanud trükisega. Maasingu esitatud ideed ei ole tihtilugu talle ainuomased ja kogu teosele võib ette heita mõningaid kordusi ning kohatist hüplikkust. Ent tulenevalt varasemast sõjas kogetust ja hilisemast tööst atašeena oli tal ilmselt väga hea vaist nii üldiste arengute kui ka propagandameetodite osas, mistõttu ta esitas rea huvitavaid mõtteid. Teisalt oli nii rahvusluse esiletõusus, sõjaväe juhtkonna soovis omada rohkem kaalu riigikaitseliste küsimuste arutelus kui ka noorsoo sõjaväelises ettevalmistuses tegu peaaegu terves Euroopas levinud suundumustega. Kui palju sai siin keegi nendes tingimustes üldse mõtlejana eristuda ja kuivõrd võimalik oli välja tulla täiesti uue tegevusraamistikuga sõjaväes?
On raske hinnata, kas Jalajase käsiraamat valmis sellisel kujul puhtalt kiirustamise tähe all. Rahvuslus leidis tema teoses kajastamist ülimalt napilt ja tema endagi sõnul oli vastav osa valmimata. Ilmselt muutus Jalajase käsiraamat vajalikuks siis, kui seda sai kasutada paralleelselt koos Maasingu trükisega. Võib öelda, et Maasingu üllitis ei olnud mõeldud võrdlevat meetodit tutvustava käsiraamatuna, vaid Eesti sõjaväe ja noorsoo ideoloogiat vormiva teosena, mis pidi harima kasvatajaid nii armees kui ka koolides. Maasing kutsus üles ehitama rahvuslikul ühtsusel, aga ka õiglusel ja usaldusel põhinevat Eesti riiki, kus rahvas ja sõjavägi käiks ühes, rahvuslikus taktis ning oleks ühes keeles ja meeles. Kui palju tema käsitlust järgiti ja mis tema ettepanekute rakendamisest pärast teose ilmumist ellu viidi, vajab juba edasist uurimist.
Kuigi 1925. aastal avaldas kindralstaabi VI osakond kapten Oskar Jalajase käsiraamatu kultuurselgitustöö metoodikast, oli väeosades rahvusliku propaganda elluviimiseks vaja lisamaterjale. Võimalik, et Jalajase tõlgitud Punaarmee teos ei sobinud Eesti Vabariigi sõjaväele ennekõike seetõttu, et selles ei käsitletud peaaegu üldse rahvust. Võimalik on seegi, et peamiselt loengupidamise meetodile keskendunud Jalajase käsiraamatut ei pidanud kultuurselgitustöö tegijad heaks abinõuks, sest nad ei saanud aru, mida tuleb propageerida. Märkis ju Jalajas isegi, et rahvuslust käsitlev osa jäi ilmumata – ilma selleta ei saadud aga väeosades hakkama. Pealegi ei olnud loengud sõdurite hulgas eriti populaarsed. Vajadus rahvuslust ja seda arendavat kasvatustööd käsitleva käsiraamatu järele igatahes oli ja selle tühimiku täitis 1926. aastal kindralstaabi publitseeritud major Richard Maasingu kõrgemas sõjakoolis kaitstud väitekirja baasil valminud „Moraal ja sõda“.
Maasingu üks juhtmõtteid oli teostada rahvuslikku propagandat sõjaväe ja rahva tugeva moraalse ettevalmistuse eesmärgil, mille lõpptulemuseks olnuks ühtne riik ja rahvas. Rahvusliku propaganda organiseerimise hetkeseisu osas Eestis oli Maasing kriitiline, heites ette erakondlikku kisklemist ja võõra keele ning meele mõjusid nii koolides kui ka sõjaväes. Ta pidas hädavajalikuks, et rahvuslikku propagandat viidaks ellu keskse juhtimise alt, kus tooni annavad sõjaväelased. Tuleb rõhutada, et propagandat ei nähtud 1920. aastatel sellise kohati negatiivse alatooniga nagu tänapäeval. Maasingu poolt Eesti sõjaväe juhtivatelt isikutelt üle võetud seisukoht, et propagandat saab teha kasvatamise kaudu, oli ajaloos varemgi kasutamist leidnud ja polnud sõdadevahelisel perioodil Eestile ainuomane. Kasvatustöö ei samastunud propagandaga, vaid oli selle teenistuses – kasvatuse abil propageeriti rahvuslust.
Loengupidamise metoodika tutvustamise asemel – nagu seda oli tehtud varasemas Jalajase käsiraamatus – keskendus Maasing oma teoses rohkem rahvusriigi ja rahvustunde mõtte alustele. Ta teos oli ilmselt mõeldud ennekõike noorte ja sõdurite kasvatajatele koolides ning sõjaväes. Sobiv kasvataja pidi olema eestlane ja rahvuslane. Rahva ja sõjaväe moraali tugevdamise parimad meetodid olid Maasingu arvates kihutustöö ja propaganda. Rahvuslikku propagandat pidid aitama ellu viia ajakirjandus, kino ja teater, aga ka kõikvõimalikud sümbolväärtusega visuaalsed kujundid alates sinimustvalgest ja lõpetades väeosade eraldusmärkidega.
Erinevalt kapten Jalajase käsiraamatust polnud Maasingu teos suunatud kitsalt sõjaväele, vaid oli mõeldud kasutamiseks ka koolide riigikaitseõpetajatele. Ajakirjanduses avaldati teose ilmumise järel esialgu poolehoidvaid arvustusi, kuid 1928. aastal jäi raamat ette sotsialistide häälekandjale. Sellest ajendatuna puhkes haridus- ja sõjaministeeriumi vahel pisemat sorti ametkondlik sõnelus. Kriitiline arvustus ei viinud siiski Maasingu teose kasutamise piiramiseni, vaid seda sai edaspidigi kasutada rahvusliku propaganda tegemiseks nii koolides kui ka sõjaväes.
Artikkel on valminud projekti S-001 „Eesti sõjaline mõte aastatel 1920–1940 (1.03.2021−30.09.2024)“ raames.
Toivo Kikkas (1983), MA, TÜ ajaloodoktorant, toivo.kikkas@ut.ee
[1] Vt. lähemalt uuemaid käsitlusi: I. D. Armor. A history of Eastern Europe 1918 to the present: modernisation, ideology and nationality. London: Bloomsbury Academic, 2021; Central and Eastern Europe after the First World War. (Eds.) B. Olschowsky … [et al.]. Berlin, Boston: De Gruyter Oldenbourg, 2021.
[2] K. Richter. Fragmentation in East Central Europe: Poland and the Baltics, 1915–1929. Oxford: Oxford University Press, 2020.
[3] 1920. aastatel kasutati läbisegi mõisteid „sõjavägi“ ja „kaitsevägi“. Käesolevas artiklis kasutatakse läbivalt mõistet „sõjavägi“. Terminit „kaitsevägi“ kasutati ametlikult aastatel 1929–1937. Vt. lähemalt: A. Seene. Kõrgem Sõjakool 1921–1940. – KVÜÕA toimetised, nr. 9. Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2008, lk. 18–19.
[4] A. Pajur. Eesti riigikaitsepoliitika aastail 1918–1934. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 1999.
[5] A. Pajur. Kas Kaitsevägi oli valmis? – Kas nad lahkusid Moskva rongiga? 1. detsember 1924. Artikleid ja dokumente. Jüri Ant (koostaja). Tallinn: Koolibri, 1996, lk. 30.
[6] I. Kopõtin. Rahvuse kool. Eesti rahvusarmee ja vähemusrahvused aastatel 1918–1940. Tartu: Rahvusarhiiv, 2020, lk. 294.
[7] Vt. lähemalt tollastest meeleoludest sõjaväes nt: RA, ERA.515.1.676, l. 6. Agentuurteadete kokkuvõte rahvaväelaste meeleolu üle 1. diviisi väeosades 15. dets. 1923. a. kuni 10. jaan. 1924. a. Salajane.
[8] I. Kopõtin. Rahvuse kool, lk. 294.
[9] Richard Maasing (snd. Masing, 1896–1976), VR I/3, kolonel 1938. Tekstis kasutatakse läbivalt hilisemat, 1930. aastatel kinnistunud nimekuju Maasing, v. a. joonealuselt tema varasemale teosele viidates.
[10] Kõrgema sõjakooli II lennu lõputööde ülevaade dets. 1925. – Sõdur 1926, nr. 1–2, lk. 26.
[11] A. Seene. Kõrgem Sõjakool 1921–1940, lk. 99.
[12] R. Masing. Moraal ja sõda. Tallinn: Kindralstaabi VI osakond, 1926.
[13] O. Jalajas. Kultuur-selgitustöö meetodika käsiraamat. Tallinn: Kindralstaabi VI osakond, 1925.
[14] Oskar Jalajas (1894–1930) teenis 1924. aastal kapteni auastmes sõjaväe õpetuskomitees ja viidi samal aastal üle kindralstaapi.
[15] O. Jalajas. Kultuur-selgitustöö meetodika käsiraamat, lk. 1.
[16] R. Masing. Moraal ja sõda, lk. 55.
[17] Vt. Maasingu eluloo seniseid lühikokkuvõted: J. Pihlak. Karutapjad ja Vabaduse risti vennad.Viljandi: Viljandi Muuseum, 2010, lk. 155–156; J. Pihlak (koost.). Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Viljandi: Viljandi Muuseum, 2016, lk. 439–440.
[18] RA, ERA.495.7.3019, l. 1p–2p. Richard Maasingu teenistusleht, 13.12.1939; RA, ERA.4931.1.92, l. 2. Richard Maasingu kiri Voldemar Kuresele, 22.07.1971; EKLA, f. 193, m. 25:28, l. 1. Richard Masingu kiri Eesti Kirjanduse Seltsile, 31.10.1925.
[19] RA, EAA.2100.1.8858, l. 10. Üliõpilase Richard Masingu isikutoimik.
[20] RA, ERA.495.7.3019, l. 3p. Richard Maasingu teenistusleht, 13.12.1939.
[21] RA, ERA.495.7.3019, l. 10. Richard Maasingu teenistusleht, 12.02.1919.
[22] Peeter Rudolf Raudsepp (1877–1931), polkovnik 1916.
[23] Maasingu teenistuslehtedel on läbivalt kirjas vale polgunumber – 245. Oma kirjas Kuresele nimetab ta polgu numbriks 248, mis on ka õige. RA, ERA.495.7.3019, l. 12p. Richard Maasingu teenistusleht, 25.02.1923; RA, ERA.4931.1.92, l. 2. Richard Maasingu kiri Voldemar Kuresele, 22.07.1971.
[24] RA, ERA.495.7.3019, l. 12p. Richard Maasingu teenistusleht, 25.02.1923; RA, ERA.4931.1.92, l. 2. Richard Maasingu kiri Voldemar Kuresele, 22.07.1971.
[25] R. Rosenthal. Laidoner – väejuht. Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussõjas. Tallinn: Argo, 2008, lk. 25–26.
[26] RA, ERA.495.7.3019, l.12p. Richard Maasingu teenistusleht. 25.02.1923; RA, ERA.4931.1.92, l. 2. Richard Maasingu kiri Voldemar Kuresele, 22.07.1971.
[27] RA, ERA.495.7.3019, l.12p. Richard Maasingu teenistusleht, 25.02.1923.
[28] RA, ERA.4931.1.92, l. 2. Richard Maasingu kiri Voldemar Kuresele, 22.07.1971; RA, ERA.495.7.3019, l. 12p. Richard Maasingu teenistusleht, 25.02.1923.
[29] RA, ERA.495.7.3019, l. 29–31p. Richard Maasingu teenistusleht, 13.12.1939.
[30] J. Pihlak. Eesti sõjaväe atašeed 1918–1940. Diplomitöö. Juhendaja dotsent E. Medijainen. Tartu: Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskond, lähiaja õppetool, 1995, lk. 6.
[31] A. Seene. Kõrgem Sõjakool 1921–1940, lk. 99–100.
[32] RA, ERA.495.7.3019, l. 28–33p. Richard Maasingu teenistusleht, 13.12.1939.
[33] RA, ERA.4931.1.92, l. 4. Richard Maasingu kiri Voldemar Kuresele, 22.07.1971.
[34] H. Roots. Kui võitluseta murdus mõõk. Tartu: Ilmamaa, 2010, lk. 87.
[35] R. Rosenthal, M. Tamming. Sõda enne sõda. Nõukogude eriteenistuste tegevusest Eestis kuni 1940. aastani. Tallinn: Kirjastus SE&JS, 2013, lk. 76.
[36] Kahjuks ei ole Jeffrey oma teoses Maasingust kirjutades allikale viidanud, kuid tõenäoliselt tugines ta Briti välisministeeriumi arhiivile ja tegu on tööõnnetusega, mitte alusetute väidetega. K. Jeffrey. MI6. The History of the Secret Intelligence Service (1909–1949). London: Bloomsbury Publishing, 2010, lk. 554.
[37] RA, ERAF.138SM.1.8, l. 132–133. Eesti NSV Riikliku Julgeoleku minister MGB kindralmajor Boris Kumm NSVL MGB 1. peavalitsuse ülemale kindralmajor Georgi Utehhinile. Andmed Briti salateenistuse agendist Maasingust, 20.10.1949.
[38] K. Jeffrey. MI6. The History of the Secret Intelligence Service (1909–1949), lk. 554.
[39] C. Andrew. Mitrohhini arhiiv. KGB Euroopas ja mujal läänemaailmas. 1. osa. Tallinn: Sinisukk, 2002, xvii-xviii.
[40] J. Pihlak (koost.). Eesti Vabaduse Risti kavalerid, lk. 440.
[41] I. Kopõtin. Rahvuse kool, lk. 294.
[42] Samas.
[43] A. Pajur. Kas Kaitsevägi oli valmis?, lk. 30.
[44] RA, ERA.496.4.439, l. 195. Kindralstaabi VI osakonna ülem kolonel Limberg 1. diviisi staabiülemale, 01.06.1924.
[45] Vt. nt. RA, ERA.496.4.439, l. 27. Merejõudude juhataja staabist ranna-, õhu- ja sisekaitse staabi operatiivadjutandile, 17.06.1924.
[46] Vt. nt. RA, ERA.496.4.439, l. 28. 10. jalaväerügemendi sõdurite meelelahutuse komisjoni esimees rügemendi ülemale, 13.06.1924.
[47] RA, ERA.496.4.439, l. 1–1p. 1. diviisi ülem kindralstaabi ülemale, 03.05.1924.
[48] O. Jalajas. Kultuur-selgitustöö meetodika käsiraamat, lk. 1.
[49] A. Traksmann. Sõduri kasvatus ja sõjaväe distsipliini põhijooned. Metoodikalised andmed nende ainete käsitamiseks. Etteloetud kaitseväe kultuur-selgitustöö kursustel. Tallinn: Kindralstaabi VI osakonna väljaanne, 1925. Sõna „politschuk“ on vigane, peaks tõenäoliselt olema tuletis kas sõnast „politruk“ või „polituč(oby)“.
[50] RA, ERA.539.1.850, l. 2–4p. 1. jalaväerügemendi aruanne kultuurselgitustööst, 05.01.1926; RA, ERA.554.1.528, l. 3–6p. 10. jalaväerügemendi aruanne kultuurselgitustööst, 11.01.1926.
[51] I. Kopõtin. Rahvuse kool, lk. 303.
[52] O. Jalajas. Kultuur-selgitustöö meetodika käsiraamat, lk. 37–41.
[53] R. Masing. Moraal ja sõda.
[54] N. Reek. Eessõna. – R. Masing. Moraal ja sõda, lk. 5–8.
[55] O. Jalajas. Kultuur-selgitustöö meetodika käsiraamat, lk. 48–49.
[56] R. Masing. Moraal ja sõda, lk. 10–12.
[57] Aleksander Jaakson (1892–1942), VR I/3, kindralmajor 1940. 1924. aastal teenis sõjaväe õpetuskomitees ja siis kindralstaabis.
[58] A. Jaakson. Rahvusline aade, kui meie sõjaväe kasvatuse alus. – Sõdur 1924, nr. 51–52, lk. 6.
[59] B. Anderson. Kujutletavad kogukonnad. Mõtisklusi rahvusluse tekkest ja levikust. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2020, lk. 22–23.
[60] E. Gellner. Rahvused ja rahvuslus. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2019, lk. 90–93.
[61] R. Masing. Moraal ja sõda, lk. 10–12.
[62] T. Kikkas. Võitlusvõime eesti sõdurite ja ohvitseride sõjakogemuses 1914–1920. Magistritöö. Ajaloo ja arheoloogia instituut. Juhendajad: PhD A. Rahi-Tamm, PhD A. Pajur. Tartu: Tartu Ülikool, 2020, lk. 88–91.
[63] R. Masing. Moraal ja sõda, lk. 10–12.
[64] Eesti Vabadussõja ajalugu. I. Lauri Vahtre (koostaja). Tallinn: Varrak, 2020, lk. 194–200.
[65] R. Rosenthal. Eesti Vabadussõda. – Eesti sõjaajalugu. Valitud peatükke Vabadussõjast tänapäevani. T. Tannberg (koostaja). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021, lk. 106.
[66] Eesti Vabadussõja ajalugu. I, lk. 194–200.
[67] M. Ehala. Identiteedimärgid. Ühtekuuluvuse anatoomia. Tallinn: Künnimees, 2018, lk. 95.
[68] R. Masing. Moraal ja sõda, lk. 12–13.
[69] Samas, lk. 14–15.
[70] N. Reek. Meie kaitseväe juhtiva koosseisu – ohvitseride – kasvatuse ja väljaõppe alalt (1926). – N. Reek. Sõjateaduslik testament. Tartu: Ilmamaa, 2015, lk. 362–364.
[71] R. Masing. Moraal ja sõda, lk. 14–15.
[72] Samas, lk. 16–17.
[73] Samas, lk. 18.
[74] Samas, lk. 24.
[75] Vt. artikleid: A. Jaakson. Rahvusline aade, kui meie sõjaväe kasvatuse alus. – Sõdur 1924, nr. 51–52, lk. 5–6; A(ugust).T(raksmann). Sõjapädagoogika modern kasvatusteaduse valgusel. – Sõdur 1925, nr. 47–48, lk. 1030–1032.
[76] D. Welch. ’Opening Pandora’s Box’: Propaganda, Power and Persuasion. – Propaganda, power and persuasion from World War I to Wikileaks. D. Welch (Ed.). London: Tauris, 2014, lk. 5.
[77] P. Taylor. Bolševistlik revolutsioon ja ideoloogiate sõda (1917–1939). – Propagandast ja mõjustamisest. Uusi ja klassikalisi käsitlusi. (Koostajad) G. S. Jowett, V. O’Donnell. Tallinn: Tänapäev, 2011, lk. 163–164.
[78] A. Traksmann. Sõjaväeline kasvatus ja õpetus väljaspool sõjaväge. – Sõdur 1925, nr. 11, lk. 220–221.
[79] I. Kopõtin. Rahvuse kool, lk. 227–229.
[80] J. Ellul. Propaganda tunnusjooned. – Propagandast ja mõjustamisest. Uusi ja klassikalisi käsitlusi. (Koostajad) G. S. Jowett, V. O’Donnell. Tallinn: Tänapäev, 2011, lk. 27.
[81] P. Taylor. Bolševistlik revolutsioon ja ideoloogiate sõda (1917–1939), lk. 167–168.
[82] R. Masing. Moraal ja sõda, lk. 24–25.
[83] A. Pajur. Eesti riigikaitsepoliitika aastail 1918–1934, lk. 192–198.
[84] R. Masing. Moraal ja sõda, lk. 34.
[85] Samas, lk. 27.
[86] I. Kopõtin. Rahvuse kool, lk. 309–310.
[87] R. Masing. Moraal ja sõda, lk. 27.
[88] J. Ellul. Propaganda tunnusjooned, lk. 26–30.
[89] I. Kopõtin. Rahvuse kool, lk. 319.
[90] R. Maasing. Moraal ja sõda, lk. 27–28.
[91] C. M. Kingsbury. For Home and Country. World War I Propaganda on the Home Front. Lincoln and London: University of Nebraska Press, lk. 8–9.
[92] R. Maasing. Moraal ja sõda, lk. 28. Vt. lähemalt mänguasjade tootmisest Eestis: E. Karpov. Mänguasjatootjad Eestis 1920.–1930. aastatel. Bakalaureusetöö. Juhendaja PhD A. Rahi-Tamm. Tartu: Tartu Ülikool, 2019.
[93] R. Maasing. Moraal ja sõda, lk. 28, 32.
[94] K. J. H. Brathwaite. Symbols and Sacrifice. The Role of Nationalism in Combat Effectiveness. PhD Dissertation. Indiana: University of Notre Dame, 2014, lk. 342.
[95] RA, ERA.518.1.38, l. 283. Laidoneri resolutsioon 3. diviisi ülemale, 30.06.1919.
[96] R. Masing. Moraal ja sõda, lk. 29.
[97] T. Kikkas. Võitlusvõime eesti sõdurite ja ohvitseride sõjakogemuses 1914–1920, lk. 46–53.
[98] R. Masing. Moraal ja sõda, lk. 29.
[99] I. Kopõtin. Rahvuse kool, lk. 541.
[100] R. Masing. Moraal ja sõda, lk. 30–32.
[101] T. Kikkas. Võitlusvõime eesti sõdurite ja ohvitseride sõjakogemuses 1914–1920, lk. 37, 49.
[102] R. Masing. Moraal ja sõda, lk. 32.
[103] RA, ERA.560.1.3, l. 31. Julius Kuperjanov 2. diviisi ülemale, 6.01.1919.
[104] O. Jalajas. Kultuur-selgitustöö meetodika käsiraamat, lk. 30–31.
[105] R. Masing. Moraal ja sõda, lk. 35–38.
[106] R. R. Reese. Red Commanders. A Social History of the Soviet Army Officer Corps, 1918–1945. Kansas: University Press of Kansas, 2005, lk. 42.
[107] R. Masing. Moraal ja sõda, lk. 38–41.
[108] 1926. aastal sellist ametit rahuaja sõjaväes ei olnud.
[109] R. Masing. Moraal ja sõda, lk. 44.
[110] Samas, lk. 45.
[111] Vt. lähemalt koondsisukorda: Sõdur 1925, nr. 1–2. Seitsmes aastakäik.
[112] R. Masing. Moraal ja sõda, lk. 47.
[113] August Kasekamp (1889–1942), VR II/3, kindralmajor 1940.
[114] RA, ERA.496.4.494, l. 88–89. Kolonelleitnant A. Kasekamp. Juhtide kasvatus ja väljaõpe sõjaväes möödunud sõdade, eriti maailmasõja ja Vabadussõja kogemustel.
[115] R. Masing. Moraal ja sõda, lk. 48.
[116] EKLA, f. 193, m. 25:28, l. 1. Richard Masingu kiri Eesti Kirjanduse Seltsile, 31.10.1925.
[117] Vt. lähemalt hiljutist uurimust sõjainvaliididest Eesti Vabariigis: K. Kask. Sõjainvaliidide elu ja hoolekanne Eesti Vabariigis 1920. ja 1930. aastatel. Magistritöö. Juhendaja professor A. Rahi-Tamm. Ajaloo ja arheoloogia instituut. Tartu: Tartu Ülikool, 2021.
[118] R. Masing. Moraal ja sõda, lk. 48.
[119] Samas, lk. 49–50.
[120] Samas, lk. 51.
[121] Samas, lk. 55–57.
[122] Kõrgema sõjakooli II lennu lõputööde ülevaade dets. 1925. – Sõdur 1926, nr. 1–2, lk. 27.
[123] Päevaleht, 10.03.1926, nr. 68.
[124] Vaba Maa, 9.03.1926, nr. 57.
[125] Rahva Sõna, 16.06.1928, nr. 133.
[126] Alfred Julius Mõttus (1886–1942) oli eesti arst, tervishoiutegelane ja poliitik. Eesti Tööerakonna liige, haridusminister aastatel 1927–1928 Jaan Tõnissoni kolmandas valitsuses.
[127] RA, ERA.496.4.473, l. 61. Haridusminister Mõttuse salajane kiri sõjaministrile, 23.06.1928.
[128] RA, ERA.496.4.473, l. 67. Kolonelleitnant Kasekamp kindralstaabi ülemale, 28.06.1928.
[129] RA, ERA.496.4.473, l. 68. Kolonelleitnant Kasekamp kindralstaabi ülemale, 21.06.1928.
[130] RA, ERA.496.4.473, l. 69–69p. Kindralstaabi ülem sõjaministrile, 4.07.1928.
[131] RA, ERA.496.4.473, l. 64–64p. Kindral Reek haridusministrile, 28.06.1928.