Läinud aasta 10.–11. detsembril toimus Norra Teaduste Akadeemia süvauuringute instituudis (Centre for Advance Study) rahvusvaheline seminar „Mineviku kohalolud ehk kuidas uurida minevikku presentismi ajastul“ („Past Presences: Or, How to Study the Past in the Age of Presentism“), mille korraldasid Marek Tamm (Tallinn) ja Laurent Olivier (Pariis).1Lähem teave seminari kohta veebilehel: https://cas.oslo.no/events/humanities-theology/workshop-past-presences-article1980-872.html?instance=0 Seminar tõukus viimasel paarikümnel aastal humanitaar- ja sotsiaalteadustes levinud tõdemusest, et läänemaailma senine ajakäsitus on muutunud ning viimasel paaril sajandil prevaleerinud ajasuhted ei ole enam endastmõistetavad ning vajavad ümbermõtestamisest. Seminari üks lähtekohti oli prantsuse ajaloolase François Hartogi kontseptsioon „ajaloolisuse režiimidest“ (régimes d’historicités) ning sellega haakuv tees, et tänapäeva maailma iseloomustab oleviku-kesksus ehk presentism.2Hartogi olulisemad temporaalsust puudutavad ideed on koondatud tema teosesse „Ajaloolisuse režiimid. Presentism ja ajakogemused“ (F. Hartog. Régimes d’historicité. Présentisme et expériences du temps, ilmunud 2003, ingliskeelne tõlge 2015) Ajaloolisuse režiimi all mõistab Hartog kontseptuaalset tööriista, mille abil saab uurida viise, kuidas eri ajastutel ja ühiskondades seotakse kokku minevik, olevik ja tulevik. Presentism väljendab sellest johtuvalt ühte ajasuhete mustrit, täpsemalt sellist, milles selged piirjooned mineviku, oleviku ja tuleviku vahel on ähmastunud ning kus seni domineerinud tuleviku vaatekoha asemel valitseb minevikku ja tulevikku endasse neelav kõikehõlmav olevik. Seminari interdistsiplinaarses õhustikus, kus osalesid ajaloo, antropoloogia, arheoloogia, kirjandusteaduse, kultuurigeograafia ja filosoofia erialade esindajad, seati eesmärgiks uurida, kuidas kriitiliselt mõtestada ja hinnata presentismi kui ajakogemuse vormi, vaadelda selle kujunemislugu ehk genealoogiat ning vaagida, kuidas mõjutab uus ajaloolisuserežiim minevikuga tegelevaid distsipliine.
Seminari kaks esimesest ettekannet tegelesid ajaloolise mõtlemise intellektuaalse genealoogiaga, vaadeldes tänapäevase ajateemalise diskussiooni lähtekohti ja tuues näiteid mõtlejatest, kes ühel või teisel viisil on juba varasemalt kritiseerinud traditsioonilist arusaama mineviku, oleviku ja tuleviku vahekorrast. Filosoof Hans Ruin (Stockholm) vaatles oma ettekandes lähemalt mõiste „ajaloolisus“ (Geschichtlichkeit) saamislugu. Osutades, et filosoofilise mõistena muutub ajaloolisus oluliseks fenomenoloogia ja hermeneutika traditsioonis, keskendus Ruin Martin Heideggeri käsitlusele ajaloolisusest kui inimese eksistentsi kesksest dimensioonist. Selle järgi iseloomustab eksistentsi ettehaarav visandamine, mis on samaaegselt alati ankurdatud konkreetsesse ajaloolisse situatsiooni, moodustades struktuuri, kus minevik, olevik ja tulevik kuuluvad üksteisega lahutamatult kokku. Seejuures osutas Ruin, et Heideggeri käsitlust saab tõlgendada kahel viisil: ühelt poolt ajadiskursusena, milles nii minevik kui ka tulevik on haaratud ühte kõikehõlmavasse olevikku, teiselt poolt aga detsentraliseeritud olevikuideest lähtuvalt, milles minevik ja tulevik pidevalt ohustavad oleviku stabiilsust ja ühtsust.
Marek Tamme ettekanne jätkas nüüdisaegse ajadiskussiooni genealoogilist kaardistamist, tuues esmalt välja traditsioonilise ajaloomõtlemise ehk historismi peamised postulaadid ning arutledes seejärel historismi kahe varase kriitiku, Aby Warburgi ja Walter Benjamini ideede üle. Historismi peamiste tunnustena tõi Tamm välja lineaarse ajamudeli, mille keskmeks on idee olevikust kui üleminekupunktist, mis ühelt poolt liigub aina uusi võimalusi pakkuva tuleviku poole, luues teiselt poolt distantsi aina kaugemale maha jääva minevikuga. Tamm rõhutas, et kui historism näeb oma peamise ülesandena luua oleviku suhtes distantseeritud minevikust põhjuslikul seosel põhinevaid narratiive, siis Warburgi ja Benjamini välja pakutud kontseptsioon mineviku järelelust (Nachleben) laseb vaadelda minevikku mitte niivõrd olevikust eraldi seisva objektina, vaid millenagi, mis tõlgenduste ja erinevate omaksvõtustrateegiate kaudu elab olevikus edasi ning omandab aina uusi tähenduskihte. Nii Warburg kui ka Benjamin pidasid historismi lineaarset ajakäsitust lihtsakoeliseks ja pakkusid selle asemel välja heterogeense ja paljutise ajakontseptsiooni, mis on väga relevantne tänapäevastes aruteludes aja uue mõtestamise üle.
Lisaks ajaloomõtlemise kujunemist käsitlevatele peeti mitu ettekannet, mis vaatlesid eri vaatenurgast Hartogi pakutud presentismi hüpoteesi. Esiteks analüüsis ajaloolane Helge Jordheim (Oslo) presentismi mõisteajalooliselt horisondilt. Tuginedes Reinhart Kosellecki töödele, osutas Jordheim, et erinevad -ismid, mis tähendavad peamiselt doktriini ning mõtete süsteemi, tekkisid 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses ning kuuluvad kokku modernse arusaamaga temporaalsusest. Sellest järeldas Jordheim, et presentism, niivõrd kui see jääb kinni samasse kontseptuaalsesse loogikasse, millest ta peaks välja juhatama või mida asendama, ei ole piisavalt veenev alternatiiv seni domineerinud modernsele ajaloolisuse režiimile.
Ajaloofilosoof Zoltán Boldizsár Simoni (Bielefeld) ettekanne oli samuti Hartogi presentismi teesi suhtes kriitiline. Ennekõike polemiseeris ta Hartogi väitega, et tulevikuusul põhinev modernne ajaloolisuse režiim varises kokku 1980-ndate lõpus. Simon väitis, et tulevikuusk varises kokku juba aastakümneid varem ning sedagi üksnes piiratud tähenduses, osutades sellega asjaolule, et kuigi ideoloogilised ja filosoofilised tulevikunarratiivid minetasid oma usaldusväärsuse juba 1960-ndatel, siis tulevikuoptimism kui selline ei ole täielikult kadunud, sest seda kehastab pärast Teist maailmasõda esile kerkinud tehnoloogilise progressi diskursus. Viimane on Simoni väitel kaasa toonud uue tundlikkuse ajaloolise aja suhtes, mille keskmes on teadlikkus tehisintellektiga seotud ligi olevast „enneolematust sündmusest“ (unprecedented event), millega kaasnevad radikaalsed muutused ei ole ühelgi viisil eelnevale tagasi viidavad ega sellest tuletatavad.
Hartogi presentismi määratlust vaagis kriitiliselt ka ajaloofilosoof Chris Lorenzi (Amsterdam) ettekanne. Lorenz tõi välja, et Hartogi presentismikäsitlusse on kätketud kahemõttelisus. Viimane seisneb Lorenzi sõnul selles, et ühelt poolt mõistab Hartog presentismi mõistena, mis iseloomustab tänapäeva maailmas domineerivat ajakogemust — sellisena on presentism määratlus, mis käib ühe kindla, modernsele ajastule järgneva perioodi kohta. Teiselt poolt käsitleb Hartog Lorenzi sõnul presentismi mitte niivõrd ühe perioodina teiste seas kui pigem heuristilise tööriista ja ideaaltüübina, mis fikseerib ühe kindla mineviku, oleviku ja tuleviku vahekorra. Selle Hartogi käsitlusele omase pinge ja kõikumuse üle arutledes rõhutas Lorenz, et ükski ajaloolisuse režiim ei esine puhtal kujul, vaid eksisteerib alati erinevate, samaaegselt toimivate režiimide kontekstis.
Seminari viimase mõttelise osa moodustasid ettekanded, mis uurisid konkreetsete juhtumite näitel alternatiivseid ajakogemuse vorme ja mineviku uurimise uusi võimalusi. Antropoloog Shannon Lee Dawdy (Chicago) ettekanne tõukus 2001. aastal ilmunud Thomas Hylland Erikseni raamatust „Tyranny of the Moment. Fast and Slow Time in the Information Age“, mis kirjeldab tänapäeva maailmas domineerivat ajakogemust kui vangistatust kiirustavasse ning kõikehõlmavasse olevikku. Dawdy tutvustas sellisele ajakogemusele vastukaaluks aeglase aja (slow time) kontseptsiooni, näidates New Orleansi linna näitel, millist rolli saab arheoloogia ja antropoloogia mängida aeglase aja teadvustamisel ja kultiveerimisel.
Kirjandusteadlase Anne Fuchsi (Dublin) ettekanne uuris ajasuhteid fotograafia, täpsemalt saksa fotograafi Michael Wesely tööde näitel. Fuchs selgitas, kuidas Wesely harjumatult pika säriajaga tehtud fotod kehastavad ajakihistuste samaaegsusel põhinevat esteetikat ning ei ole seetõttu kooskõlas traditsioonilise ettekujutusega, mille kohaselt on fotol jäädvustatu ankurdatud ühte hetke. Niivõrd kui Wesely kohati kummitusliku atmosfääriga fotod haaravad endasse nii mineviku kui ka oleviku, esindavad nad Fuchsi väitel ajalisuse kogemust, mis õõnestab modernset lineaarsusel põhinevat ajarežiimi.
Kultuurigeograaf Caitlin DeSilvey (Exeter) ettekanne analüüsis ettevõtmist, mis samuti laseb mineviku ja oleviku vahekorda mõtestada harjumuspärasest dünaamilisemana. Tuginedes oma välitööde kogemusele, kõneles DeSilvey Portugalis asuva Côa oru näitel initsiatiivist, mille eesmärk on tuua loodusse tagasi kaduma läinud mitmekesisus ning anda mahajäetud ja hävinud maastikele tagasi nende endine nägu. DeSilvey sõnul ei ole tegemist katsega siirduda tagasi metsikusse minevikku, vaid avatud ettevõtmisega, millel puudub kindlapiiriline eesmärk ning mille käigus võib aeg transformeeruda ettenägematutel viisidel.
Ajaloolane ja ajaloofilosoof Eelco Runia (Groningen) mõtestas oma ettekandes oleviku ja reaalsuse kogemuse vahekorda, asetades oma tõlgenduse 19. sajandi ajaloomõtlemise taustale.
Runia väite kohaselt valitses 19. sajandi ajaloomõtlemist eeldus, et reaalne ja tegelik on ainult see, mis on ühel või teisel viisil olevikus. Arusaama oleviku ja tegelikkuse samasusest nimetas ta realismiks, kusjuures viimane sisaldab muu hulgas eeldust, et olevikku kuuluvad ka mineviku representatsioonid, mille kaudu on võimalik tuua minevik, mis iseendana olevikus ligipääsetav ei ole, tagasi olevikku ja muuta seeläbi osaks tegelikkusest. Olles visandanud mõningad 19. sajandi ajaloomõtlemise tunnusjooned, pakkus Runia välja omapoolse käsitluse sellest, kuidas me tegelikkust kogeme, osutades, et see ei ole kooskõlas eelnevalt kirjeldatud mudeliga. Tegelikkust kogeme Runia järgi paradoksaalselt siis, kui olevik lakkab toimimast harjumuspärasel viisil, muutudes – nagu see oli paljudele näiteks Donald Trumpi presidendiks valimise puhul – millekski ebareaalseks. Ettekande teises pooles avaski Runia lähemalt tema poolt silmas peetud tegelikkuse kogemuse sisemist dünaamikat, rõhutades muu hulgas, et tegelikkust tuleks mõista mitte asjade ega sündmuste omadusena, vaid teatud laadi teadvuseseisundina.
Arheoloogid Bjørnar Olsen (Oslo) ja Laurent Olivier mõtestasid oma distsipliinile iseomast ajakäsitust, eristades selle lineaarselt kulgevast ajaloolisest ajast ning rõhutades, et arheoloogia tegeleb minevikuga niivõrd, kuivõrd see on olevikus materiaalsel kujul kohal. Kui Olsen mõtestas arheoloogia ja temporaalsuse suhet ning erinevate ajakihtide põimumist ühe konkreetse Põhja-Norras asuva küla ning seal aset leidnud arheoloogiliste väljakaevamistööde näitel, siis Olivier’ ettekanne liikus abstraktsemal tasandil, kirjeldades arheoloogiale kui distsipliinile omast ajafilosoofiat. Olivier rõhutas, et arheoloogia ei uuri mitte minevikus sündinut, vaid mineviku materiaalset kohaolu olevikus, n.-ö. materiaalset mälu, lisades, et niivõrd kui arheoloogias ilmneb minevik mitte üksnes oleviku vaatekohalt, vaid ka olevikus sisalduvana, on tegemist läbinisti presentistliku distsipliiniga.
Arheoloog Mats Burströmi (Stockholm) ettekanne lähtus teesist, et üks viis, kuidas rõhutada, et igasugune arheoloogiline tõlgendus on paratamatult oleviku saadus, on teadlikult kultiveerida uusi ja üllatavaid tõlgenduskontekste. Konkreetsemalt kõneles Burström sellest, kuidas anakronistlikud paralleelid aitavad näha arheoloogilisi leide uues valguses, ja tutvustas seejuures ühe näitena tuumajaama ja mesoliitilise surnuaia ühendkonteksti.
Seminari kokkuvõtvas osas tõdeti, et seminari käivitanud tees tänapäeva maailmale iseloomulikust presentismist on liiga ühekülgne ning täpsem oleks kõnelda paralleelselt toimivate ajarežiimide mitmekesisusest. Ühe olulise mõttena jäi kõlama Eelco Runia väide, et meile tänapäeval harjumuspärane historistlik ajakäsitus on pikemas plaanis olnud pigem erandlik aja struktureerimise vorm ja tavapäraseks võib pidada paljutisi ja põimunud ajarežiime.
Seminar toimus Bjørnar Olseni juhitud teadusprojekti „After Discourse. Things, Archaeology, and Heritage in the 21st Century“ (Norra Teaduste Akadeemia, 2016–2017) raames. Ettekannete põhjal peaks 2018. aastal ilmuma omaette ingliskeelne kogumik.