Juhatuseks
India Vabariigi Gujarāti osariigis Kāṭhiāwāḍi poolsaarel, osariigi keskusest Ahmedābādist 327 km edelas, tuhandeid aastaid asustatud Junāgaḍhi (ka Junāgarhi) linnast kaks kilo- meetrit idas paikneb Girnāri (skr. Girinagara) mäemassiiv.11 Erinevates religioonides (džainism, hinduism, budism) juba iidsetest aegadest pühaks peetud mäe jalami lähistel, 3,7 meetri kõrgusel koonusekujulisel gra- niitkaljul2 leidub raidkirju kolmelt kuulsalt Vana-India valitsejalt. Siin on Maurya dünas- tia (4.–2. saj. e. Kr.) kuulsa kuninga Aśoka (3. saj. e. Kr.) kaljuediktid,3 indo-sküüdi vürsti Rudradāmani (2. saj.)4 raidkiri ja Gupta dünastia (4.–6. saj.) kuningas Skandagupta (5. saj.)5 kirjutis.
ILLUSTRATSIOONID:
Girnāri mägede kaart. Gujarāti osariik, India Vabariik. Repro
Joonistus raidkirjadega kaljust Girnāri mäel, 1872. Repro
India epigraafilisel maastikul on kivi- pindade korduvkasutus tavaline. Näiteks Allāhābādi sambal leidub 10 teksti: Aśoka sambaediktid I–VI, Aśoka „kuninganna edikt“ ja Aśoka Kauśāmbī edikt (3. saj. e. Kr.)6, Gupta kuningas Samudragupta (võimul u. 335/340–375/380) raidkiri7 ning moguli padišahh Jahāngīri (võimul 1605–1627) kir- jutis (u. 1605).8 Samuti on korduvat kasu- tamist leidnud teine Aśoka sammas Delhis, Delhi-Toprā piilar, mille kivipinnale on raiu- tud Aśoka sambaediktid (I–VII),9 Cauhāni ehk Cāhamāna dünastia (9.–14. saj.) kunin- gas Vigraharāja IV (võimul u. 1152/53–1163/64) kangelastegudest pajatav raidkiri10 (u. 1163/64)11, ning Delhi sultanaadi viimase valitseja Ibrahīm Lodi (võimul 1517–1526) kirjutis aastast 1524.12
Käeolevas artiklis on vaatluse all Girnāri kaljul asuv Rudradāmani Junāgaḍhi raidkiri. Sissejuhatavalt tuleb juttu raidkirja tekstuaal- sest (epigraafilisest) ja ajaloolisest konteks- tist, seejärel analüüsitakse teksti propaganda- tehnikaid abiks võttes. Artikli tekstis sisaldub raidkirja terviktõlge.
Epigraafilis-tekstuaalne kontekst
Rudradāmani raidkirja lõikepind on 3,38 meetrit lai ja 1,65 meetrit kõrge. Nimetatud pinnal on 20 tekstirida, neist read 1–16 on osaliselt kahjustatud ning tekst rikutud (tõlkes tähistatud [– – –] märgistusega). Hinnan- guliselt on ajahamba tõttu kadunud u. 1/7 kunagisest tekstist. Raidkiri on kaljupinda lõigatud nn. lõuna tähestikus, s. t. Gupta tähestiku varase variandi tähtedega. Tekstis on 1330 silpi (144 sõna ja 88 liitsõna). Säili- nud tekstis on ainult kaks finiitset verbivormi: vartate (rida 3) ja āsīt (rida 7). Ilmselt olid pöördelised verbivormid ka ridades 8 ja 9, ent need pole meieni säilinud.13
ILLUSTRATSIOON:
Raidkirjadega kalju Girnāri mäel, 2015.
Girnāri raidkirjad avastas kolonelleitnant James Tod (1782–1835) ajavahemikus 1822–1823, ent enam kui kümneks aastaks jäi tema vastavasisuline kiri Asiatic Society juhtide tähelepanuta.14 James Prinsep (1799–1840) dešifreeris brāhmī kirja 1837. aastal, samal aastal ilmusid ka tema Aśoka Girnāri raid- kirjade esmatõlked.15 Vahetult pärast seda (ilmselt 1838) rikuti osa V ja XIII ediktist hooletu tee-ehituse käigus tehtud lõhkamis- tel.16 Täna kaitseb raidkirju nende ümber ehitatud hoone.
Budistist munkkeiser Aśoka (võimul u. 274/268–234/232 e. Kr.) pani oma arvukate raidkirjadega17 aluse tendentsile kõnelda alamatega praakritites (skr. prakṛti „algne”, „loomulik“ – skr. prākṛtā „algkeel” või „loo- mulik (s. t. rahvalik) keel“). Ilmselt oli tema keelevaliku peamiseks mõjutajaks ja eeskujuks budism, sest varabudistlikud mungad kasuta- sid oma tekstide loomiseks ja jutlustamiseks nõndasamuti praakriteid, valides theravāda kanooniliste tekstide keeleks paali (skr. pālī) (1. saj. e. Kr.). Sellega algas Indias eepilisel ajastul (4/3. saj. e. Kr. – 3/4. saj.) kesk indo-aa- ria keelte ehk praakritite võidukäik, mille käi- gus loobuti suuresti sanskriti keele kasutami- sest. Praakritid võidutsesid Põhja-Indias kuni 1.–2. sajandini ning Lõuna-Indias kuni 4.–5. sajandini. Kuni 1.–2. sajandini olid praakritid käibel ka kõnekeeltena, seejärel kanoniseeriti keeled grammatikute poolt ja need jätkasid eksistentsi kirjakeeltena.18
Valitsevast tavast erinevalt on Rudradā- mani raidkiri kirja pandud sanskriti keeles. Uurijad19 tõstavad Rudradāmani kirjutist esile just seetõttu, et tegu on esimese suu- rema raidkirjaga, mis alustas sanskriti keele taaselustamist poliitilise eliidi keelena. Õigluse huvides mainitagu, et tekst pole sugugi mitte esimene sanskritikeelne raidkiri; Ayodhyā20 ning Ghosūṇḍī-Hāthībāḍā väikekirjutised21 on vanemad.22 Junāgaḍhi raidkirja keel pole küll veatu,23 ent siiski on see esimene sanskri- tikeelses proosas ja poeetilises stiilis raidkiri India epigraafika pikas reas. Uue suundumuse juurdumine võttis siiski mõnda aega, järgmi- sed sanskritikeelsed raidkirjad pandi kirja 2. sajandi lõpul ning 3. sajandil.24 Märkimisväärne on, et säärane oluline keeleline muutus pärines Indiasse rännanud ja sinna elama asu- nud sküütidelt (skr. śaka), ning mitte aarialas- telt (skr. ārya) endilt. Kindlasti oli see märk sküütide assimileerumisest, aaria kultuuri ja keele omaksvõtust. Rudradāmani raidkiri ei jäta kahtlustki, et lisaks sanskriti keelele võeti omaks ka India tsivilisatsiooni alustõed (vt. nt. ridu 11, 13 ja 19, kus juttu seadmuse (skr. dharma)25 rakendamisest). Teisalt osundab sanskriti keele kasutamine, et indo-sküüdid Rudradāmanist alates üritasid olla hinges puh- tamad aarialased kui aarialased ise.
Kirjandusliku stiili poolest pendeldab Junāgaḍhi raidkiri kuningliku panegüürika (valitsejate (enese)kiidukõned) ja kingiteks- tide (ülikute annetusega kaasnevad kirjuti- sed) piirimail. India kirjandusilm määratleb sääraseid tekste praśasti (skr. „kiitus“, „ülis- tus“, „pühitsus“) terminiga.26 Teine võimalik stiilimääratlus on gadyakāvya (skr. „luuleline proosa“ või „kirjanduslik proosa“), mis osun- dab rütmistatud proosatekstidele.27 Kiidukõ- nesid on Vana-India epigraafikas küllaldaselt, alustades juba nimetatud Aśoka raidkirja- dega, ning jätkates Khāravela ehk Kṣāravella (võimul u. 190–110 e. Kr.) Hāthīgumpha koopakirjutise,28 Samudragupta Allāhābādi sambakirja ja Yaśodharmani ehk Viṣṇuvard- hana (võimul u. 532–533 paiku) Mandasauri raidkirjadega.29 Pühitsustekstide seas on Rud- radāmani raidkiri esireas, olles ilmselt esimene selletaoline tekst. Hilisemast epigraafikast on annetustega seotud tekste säilinud tuhandete kaupa; enamasti on need annetajate kirjutised, mis paigutatud kingitud summa eest ehitatud (või taastatud) pühamute (või muude rajatis- te-ehitiste) juurde.
Epigraafilise konteksti juurde kuulub ka Rudradāmani raidkirja asukoht. Arusaadavalt on Girnāri mägi valitud raidkirja raiumise kohaks, kuna tegu oli rohkelt külastatava pühapaigaga: ilmselt kulges graniitkaljunukist mööda Junāgaḍhi ja mäel asuvate pühamute vaheline tee. Kaljust mööda viis tee ranni- kule.30 Vähetähtsad pole ka teised raidkirjad samal kaljul.
Aśoka tekstidest olen ma juba mitmel korral kirjutanud,31 ent korrakem tähtsaim üle. Aśoka kaljuediktid I–XIV jutlustavad budismil baseeruvat humanistlikku seadmust (skr. dharma), mida on tarvis maailmas levi- tada (III, IV, VIII, XIII kaljuedikt) ning mille edendamiseks on Aśoka ametisse määranud arvukad ametnikud (V ja XII kaljuedikt). Dharma tähendab Aśoka jaoks kuuletumist vanematele, õpetajatele, ülematele ja askee- tidele, nende austamist, kõigi inimeste väärikat kohtlemist, vaestele ja viletsatele anne- tamist, tapmisest ja vägivallast hoidumist ning ausust (XI ja XIII kaljuedikt). Asjatu vägivald on keelatud (I kaljuedikt), samuti sõjapidamine (XIII kaljuedikt), vange tuleb kohelda inimlikult (V kaljuedikt), ning kõiki ususekte võrdsetena (VII ja XII kaljuedikt). Girnāris on Aśoka raidkirjade alla on lisatud tekst: „Tõesti, valge elevant toob õnne kogu ilmale.“
Rudradāmani raidkiri kõneleb erinevalt Aśoka kõikehõlmavast universaalsest huma- nismist sootuks maisematel teemadel. Raid- kiri on raiutud Girnāri piirkonnas muiste asunud Sudarśana veehoidla parandamise ja renoveerimise auks (read 1–3). Caṣṭana pojapoja (ja Jayadāmani poja) mahākṣatrapa Rudradāmani valitsusajal, (śaka ajaarvamise) 72. aastal (u. 150) (rida 4) lõhkus vihmaveest alguse saanud üleujutus veehoidla kaitseval- lid ja tammid (read 4–8). Raidkirja andmetel rajati veehoidla Maurya dünastia kuninga Candragupta (võimul u. 325/320–299/293 e. Kr.) ajal, mil seda haldas kaupmeheseisusest (skr. vaiśya) Puṣyagupta (rida 8). Niisutus- süsteemi lasi rajada aga kuningas Aśoka, kelle halduriks aladel oli kreeklane (skr. yavana) Tuṣāspa (read 8–9). Järgnevalt kii- detakse Rudradāmanit humanistina (read 9–10), kindlakäelise valitsejana (read 10–11), võimsa vallutajana, kes alistas yaudheya’d ja võitis Sātavāhana dünastia (3. saj. e. Kr. – 3. saj.) kuningas (Vāśiṣṭhīputra) Śātakarṇī (või- mul u. 130–160) (rida 12), ning on igati vää- rikas ja seadmust (skr. dharma) järgiv tark ja helde kuningas (read 12–15), kes maksis veehoidla taastamise ise kinni (read 15–17). Alade paremaks haldamiseks määras ta Gir- nāri ümbruses ametisse halduri: pärslase (skr. pahlava) Kulaipa poja, minister Suviśākha (read 18–20).
Gupta dünastia kuninga Skandagupta (võimul u. 455–467) ülipikk (28 rida) kirjutis Girnāri kaljul jätkab 300 aastat hiljem selgelt samast kohast, kus Rudradāman pooleli jäi, järgides stiililt ja ülesehituselt indo-sküüdi vürsti kirjutise eeskuju. Skandagupta raid- kiri algab kiitusega Viṣṇule ja tema kaasale Lakṣmīle kui valguse jumalustele ja deemo- nite hävitajaile, kelle kehastuseks valitseja end ilmselt pidas (rida 1). Seejärel kiidab kirjutis kuningas Skandaguptat (read 2–8) kui barbarirahvaste (skr. mleccha) võitjat, kogu maa vallutajat, head ja õilsat valitsejat. Saurāṣṭra poolsaare alasid määratakse valit- sema haldur Parṇadatta ja tema poeg Cakra- palita (read 8–14), kelle kiitmisega tekst samuti kitsi pole. Sudarśana veehoidla puru- nes Gupta dünastia valitsusajal taas (read 15–17), ent ehitati üles (read 18–23). Järg- nev tekst on katkendlik, kuigi mõistetav on, et selles ülistatakse kuningas Skandaguptat ja haldur Parṇadattat (rida 24) ning viimase poega Cakrapalitat (read 25–26).
Ajalooline kontekst
Nii Rudradāmani kui Skandagupta raidkirja- dest kumab vastu Vana-India ajaloo hektiline kulg; impeeriumide vaheldumine kaootilise- mate ajajärkudega, rahvasteränded ja suur- riigid. Ent isegi eelajaloo rahvasterändeid kõrvale jättes on ajaloolisel perioodil Indiat eelkõige loodesuunalt tabanud arvukalt sisse- tunge, millel ajalugu ja tsivilisatsiooni muutev iseloom.
Vaevu olid indo-aarialased (skr. ārya) end Põhja-Indias sisse seadnud ja pärismaalased (skr. dāsa; dasyu) alistanud, rajanud Gangese jõe orus rea kuningriike, kui Indiasse tungisid uued võõrad (skr. mleccha). Pärslased (skr. pahlava) haarasid 7.-6. sajandil e. Kr. tänase Afganistani ja Pakistani, ent osaliselt ka Lää- ne-India alad oma impeeriumi koosseisu, mis valitses neil aladel kuni 4. sajandini e. Kr.32 Pärslaste Ahhemeniidide dünastia (6.–4. saj. e. Kr.) hävitas Aleksander Suure sõjakäik itta 4. sajandi lõpul e. Kr.33 Teadliku helleniseerimisprotsessi osana paigutas Aleksander val- lutatud aladele elama kreeklasi (skr. yavana), kes rajasid keskusega tänases Afganistanis Kreeka-Baktria riigi (3.–2. saj. e. Kr.).34 Kreeklaste põhjustatud kaos Põhja-Indias võimaldas tekkida esimesel India impeeriu- mil, Maurya dünastia riigil (4.–2. saj. e. Kr.). Kreeka-Baktria riigi hävitasid Kesk- Aasiast Pärsiasse ja Indiasse tunginud sküü- did (skr. śaka) ja kušaanid (hn. yue-zhi; skr. kuṣāṇa), vastavalt 2. ja 1. sajandil e. Kr.35 Rändrahvad sundisid kreeklasi Indiasse tun- gima. Indo-kreeklased valitsesid Lääne-India aladel kuni 1. sajandini, kušaanid 3. sajan- dini, indo-sküüdi vürstid (ehk läänesatraa- bid, nende seas ka Rudradāman) kuni 4.–5. sajandini. Kohati allusid nad India vürstidele, kohati Pärsia Sassaniidide dünastiale (3.–8. saj.).36 Enamik Põhja-India barbarirahvas- test alistas Gupta dünastia (4.–6. saj.), ent vaid selleks, et ka ise hiljem võitluses loodest Indiasse tungivate valgete hunnide (skr. śveta hūṇa) ehk heftaliitide sissetungide (5.–6. saj.) tõttu laguneda.37
Esimesed India kultuuriruumi tunginud śaka nomaadid asustasid osi tänasest Afga- nistanist, Pakistanist ja Indiast umbkaudu 1. sajandil e. Kr.: traditsiooniline śaka´de Induse jõele jõudmise daatum on 88 e. Kr.38 Umbkaudu 75 e. Kr. vallutasid nad Induse delta, mille alasid hakati sellest ajast alates sanskritikeelsetes allikates nimetama Śākad- vīpa’ks (skr. „sküütide maa“; tuntud ka kui Śakastān).39 Kashmirist mereni ulatuvat või- muala valitsesid ajaarvamise vahetusel sada- kond aastat śaka kuningad Maues, Azes I, Azilises ja Azes II, kelle dateerimises uurijad üksmeelel pole.40 Esimese sajandi keskpaiku alistas śaka´de alad oma võimule indo-par- tialane Gondophares ehk Gondophernes.41 Śaka´d ei kadunud siiski veel ajaloo aree- nilt, nomaadse rahva kuningad valitsesid Lääne-India aladel 1.–2. sajandist kuni 4.–5. sajandi vahetuseni. Sääraseid indo-sküüdi vürste nimetavad ajaloolased śakasatraapi- deks (skr. kṣatrapa; pärsia xšathra-pāvan – „rii- gikaitsja“), sest śaka´d võtsid üle Vana-Pärsia valitsemisstiili, mille kohaselt kuningas-isa (tavaliselt tiitliga mahākṣatrapa) kõrval valit- ses tema poeg (tiitliga kṣatrapa). Sellist valit- sussüsteemi nimetati Vana-Indias dvairājya (skr. „kaksikvõim“).42Ajaloolased eristavad indo-sküüdi vürstide seas põhjaalade (Gand- hāra ja Mathurā, s. t. Afganistani, Kashmiri ja Pandžabi) ja läänealade (Gujarāt, Mahārāṣṭra, Rājasthān, Mālwā) satraap’e43.
Śaka´de võimule Lääne-Indias pani aluse Kṣaharāta dünastia, millest pole eriti palju teada. Leitud on Bhūmaka (isa) ja Nahapāna (poeg) münte, viimane valitses ilmselt umb- kaudu aastail 119–124.44 Sküüdi vürstide esi- letõus langeb kokku ajutise nõrkuseajaga, mida Kesk-Indias valitsenud Sātavāhana dünastia 1.–2. sajandil koges.45 Rivaalide arvelt vallutasid śaka kṣatrapa’d alasid tänas- tes Gujarāti ja Mahārāṣṭra osariikides.46
Śaka vürstide tõeline hiilgus saavutati Kārdamaka dünastia ajal (2.–4. saj.). Sugu- võsa võimule pani aluse Yasamatika poeg Caṣṭana (võimul u. 120.–130. a.), kes valitses koos oma pojapoja, Jayadāmani poeg Rud- radāmaniga (võimul u. 130.–160. a.).47 Rud- radāmani järglased valitsesid aladel kuni 4. sajandi alguseni, viimane tema otsene pärija oli Viśvasena (võimul u. 293.–304. a.).48 Kār- damaka dünastiale järgnes iseseisev valitseja- suguvõsa, mille viimase vürsti Rudrasiṃha III (võimul 388.–395. a.) alistas Gupta dünastia kuningas Candragupta II Vikramāditya (või- mul u. 375/380–413/415), kes vallutatud alad oma impeeriumiga liitis.49
Propagandistlik sisu
Tekstuaalne (epigraafiline) ja ajalooline kon- tekst põimuvad Junāgaḍhi raidkirja puhul sujuvalt üheks. Ent sellest põhiküsimus: kui usaldusväärne on raidkirja info? Kas raidkirja võib käsitada usaldusväärse ajalooallikana? Eriti oluline on see põhjusel, et kui mündi- leiud kõrvale jätta, siis on Junāgaḍhi raidkiri ainus info śaka vürsti Rudradāmani elust ja tegevusest. Ning laiemalt: kui usaldusväärsed on raidkirjad ajalooallikatena?
Rudradāmani puhul on saanud tõeks ilmselt paljude valitsejate salaunistus: neist endist on saanud nende endi ajalookirjutajad. Ning nõnda nagu kombeks kõigil inimestel, pürgivad ka valitsejad oma elulugu ilustama, oma saavutusi väärtustama. Seega tuleb Junā- gaḍhi raidkirjas esitatud infosse suhtuda juba a priori ettevaatusega. Et tegu on ainsa säili- nud infomaterjaliga Rudradāmani kohta, võib raidkirja võrrelda valimisplakatiga, mis kogu kampaaniast ja ajaperioodist on ainsana tule- viku jaoks säilinud.
Seetõttu pole ka Rudradāmani puhul küsimuseks, miks valitseja seda teeb. Või kas ta valetab? Sest vastus on jaatav. Pigem tuleb pärida – kuidas ta seda teeb? Kuidas lugeda kallutatud teksti? Kuidas lugejat mõjuta- takse? Siinkohal on meile suureks abiks Henry T. Conserva teos „Propagandateh- nikad“ (Propaganda Techniques, 1st Books Library, 2003), mis aitab Junāgaḍhi raidkirja lugeda propagandatehnilisest vaatevinklist lähtuvalt.
Rudradāmani raidkiri Junāgaḍhis
KOMMENTAAR (read 1–3)
Raidkirja avasõnana (rida 1) epigraafikas sagedasti kasutatud siddhaṃ võib tõlkida mit- meti: näiteks „valmis!“, kuigi sama hea oleks ka afirmatiivne „küll!“ või „tõesti!“ Sisuliselt on tegu heebreakeelse sõna „Aamen!“ sar- nase ütlusega.
Sissejuhatav lõik (read 1–3) teavitab, mil- lest juttu tuleb: Sudarśana (skr. „meeldiv vaa- data“) veehoidlast (skr. taḍāka; kunagise vee- hoidla täpne asukoht pole teada) Girinagara (skr. „mägilinn“; ilmselt Girnāri mäel asunud asula või tänane Junāgaḍh50) piirkonnas. Sel- lega on paika pandud asukoht, ent ka tõsiasi, et käesolevaks hetkeks (raidkirja valmimise aeg – vt. read 4–5) on veehoidlaga kõik kor- ras. Positiivsete sõnade eesmärgiks on kinni- tada lugejate usku helgesse tulevikku.51
Sellessamas [veehoidlas] muutsid, kuninga, mahākṣatrapa, auväärt
Kogu vesi voolas lõhe kaudu minema, [vee- hoidla muutus] liivaseks tühermaaks [ja] seda oli väga kole [vaadata] [– – –]
KOMMENTAAR (read 3–8)
Tiitlid kṣatrapa ja mahākṣatrapa (read 3–4, ent ka 15 ja 17) seletasime lahti juba varase- malt, need on võrreldavad hiljem raadžput- tide keskel levinud aunimetustega rājan (skr. „kuningas“) ja mahārājan(skr. „suurkunin- gas“). Tiitlite järgi on selgelt aru saada, et ise- seisvateks valitsejateks olid Caṣṭana ja Rud- radāman, viimase isa Jayadāman iseseisvana võimule ei pääsenud.52 Tiitlite pidev rõhutamine ja aukraadide mainimine on muu hulgas propagandistlik võte.53 Tõestusena vanaisa ja pojapoja ühisest valitsemisest on säilinud ka teisi raidkirju54 peale Junāgaḍhi kirjutise (vt. rida 4). Nende sõnastuse eeskujule toetudes on rekonstrueeritud ka raidkirja rikutud osa.
Ajaloolased55 on välja arvutanud, et raidkirjas (read 4–5) nimetatud kuupäev („… seitsmekümne teisel aastal, mārggaśīrṣa kuul, kuu kahanemise esimesel päeval…“) langeb tänapäevase ajaarvamise kohaselt 18. oktoob- rile või 16. novembrile 150. aastal (lunaarse kalendri mārgaśīrṣa kuu paigutub solaarses kalendris novembrisse-detsembrisse). Raidkiri raiuti kaljuseina millalgi pärast sedasama kuu- päeva (aastatel 152–153?). Raidkirja aasta 72 on antud nn. śaka ajaarvamise järgi, mis algas kristliku kalendri järgi 22.03. (või 21.04.) 78. aastal, mil Caṣṭana võimule tuli.56 (Śaka ajaar- vamine on rituaalsetel eesmärkidel kasutusel tänaseni Jaava ja Bali saartel Indoneesias.)
Ūrjayati mägi (rida 5) on ilmselt tänane Girnār. Suvarṇasikatā jõgi (rida 5) kannab täna ilmselt Sonarekhā nime, samas kui Palāśinī jõe tänane asukoht ja nimi on teadmata.57
Raidkiri toob ära veeuputuse tõttu vee- hoidla tammi tekkinud murdekoha täpsed mõõdud (read 7–8). Ent see pole niisama, täpsete numbrite (ja täpse kuupäeva) tar- vitamine on propagandistlik võte, mille eesmärgiks usaldusväärsuse saavutamine.58
Murdekoht oli kirjutise kohaselt 420 korda 420 küünart suur ning 75 küünart sügav. „Küünar“ (käevarre pikkus küünarnukist kuni sõrmeotsteni; Euroopas u. 0,53 m) pole tõlkevasteks valitud juhuslikult, raidkirja ori- ginaalis esineb sõna hasta (skr. „käsi“), mis oli Vana-Indias samuti mõõtühikuks (u. 0,46 m). Kui teksti uskuda, siis oli üleujutuse tõttu tekkinud avaus umbkaudu 193 korda 193 meetrit suur ning 34,5 meetrit sügav.
Raidkiri (read 5–8) kirjeldab veehoidla lõhkunud üleujutust maailmalõpu sarnase sündmusena,59 pühendades sellele pea 1/5 kirjutisest. Miks? Propagandatehniliselt toi- mub siinkohal liialdamine60 ning hirmuta- mine,61 appi võetakse metafoorid.62 Kõik see loomulikult selleks, et probleemi (ja seeläbi ka selle edukat lahendamist) suuremana näi- data. Veehoidla tammi parandamisega tõuseb valitseja Rudradāman maailma päästjaks.
[Veehoidla] lasi Maurya kuninga Candragupta tahtel teha haldur vaiśya Puṣyagupta.
Kreeklaste kuninga Tuṣāspa halduse all sai [veehoidla] Maurya [kuningas] Aśoka tahtel
KOMMENTAAR (read 8–9)
Maurya dünastia kuningaid Candraguptat ja Aśokat (rida 8) ei nimetata raidkirjas mitte pelgalt informatiivsel eesmärgil. Esmalt osutab Rudradāman selgelt, et ta teab, kelle raidkirjad on Girnāri kaljul, olles tõenäoliselt tuttav ka Aśoka raidkirjade sisuga. Teiseks toob ta mine- viku autoriteedid mängu propagandistlikul ees- märgil, asetades iseenda nendega ühte ritta.63
Lisainfona toodud Candragupta haldur (skr. rāṣṭriya; ka „õukondlane“ või koguni „kuningapoeg“64) vaiśya Puṣyagupta ja Aśoka maavalitseja, rājan (skr. „kuningas“) tiitliga kreeklane Tuṣāspa osundavad śaka valitsejale olulistele punktidele valitsemispõhimõtetes. Vaiśyade kaasamine riigiasjadesse oli eepi- lise ajastu Indias muutunud põlastusväärseks praktikaks (vt. „Manusmṛti“ I, 90; VII, 2; X, 78–79), samas polnud ka śakad puhast ārya päritolu (kuigi olid valitsejad, s. t. anasta- nud kṣatriya’tele sobiliku positsiooni). Selle viitega soovib Rudradāman sisuliselt öelda, et tema jaoks on tähtsad inimese oskused ja anne, mitte tema staatus, koht kastisüsteemis. Teise halduri nime ära tuues rõhutab Rud- radāman aga multikultuursust, kõigi rahvaste kaasamise vajadust India valitsemisse, nende rahvusest ja päritolust sõltumata. Seega, kui kreeklaste kuningale kõlbas töötada Maurya dünastia alluvuses, siis sobib ārya kuningaile seista ka śaka vürsti teenistuses.
Ning seesinases lõhes on näha kanalit, mis on rajatud kuninga vääriliselt nagu kord ja kohus suure tammi [– – –]
Kuna juba emaüsast alates iseloomustasid teda takistamatu täiuslik kuninglik õnn [ja] meele- kindlus, siis pöördusid kõik seisused tema poole ning valisid ta kaitse eesmärgil oma isandaks.
KOMMENTAAR (rida 9)
Käesolevast raidkirjareast alates kujutatakse Rudradāmanit Vana-India standardite koha- selt ideaalse valitsejana. Ta on õnnelik ja meelekindel (rida 9), ta valiti ametisse (rida 9), tema võimu ei häiri õnnetused (rida 10), ta suudab täide saata kõik neli elueesmärki (rida 11), ta on tark (rida 13), oskab võidelda (rida 14), on helde (rida 14), rikas (rida 14) ja kirjanduslikult võimekas (rida 14), tal on kena keha (rida 15), ta annetab preestritele (rida 15) ega võta alamatelt liigselt makse (rida 16). Ideaali mõõdupuuks on poliiti- kaõpiku „Arthaśāstra“ (I, 5–7; I, 19–21) ja tavaõiguse kogumiku „Manusmṛti“ (ptk. VII) kirjeldused ideaalvalitsejast.65
Propagandistlikult on ülioluline lausejupp „pöördusid kõik seisused tema poole ning vali- sid ta kaitse eesmärgil oma isandaks“. Vana-In- dia ideaaliks oli aarialaste rändeaegsest hõimu- demokraatiast lähtuvalt (ajutiselt, eluks ajaks või kuni aegade lõpuni) võimule valitud kunin- gas (vt. nt. „Manusmṛti“ VII, 3). Seega väidab raidkiri, et Rudradāmani võim oli demokraat- likult omandatud, kuigi osutas eelnevalt tema pärilusele. Seega on tekstis endaski vastuolu, kui et mitte ilmne vale. Vähem tähtis pole, et valimise taga olid „kõik seisused“, s. t. kuningat toetasid kõik kastisüsteemi kihid ning et valit- seja on ametisse seatud „kaitse eesmärgil“ (vt. „Manusmṛti“ VII, 2–35).
Ta tõotas loobuda kuni oma viimase hingetõm- beni inimeste tapmisest
KOMMENTAAR (read 9–10)
Käesolevas propageerib Rudradāman vägival- last loobumist, kui vähegi võimalik. Kahtle- mata on moraali rõhutamine ja moraalsetele seisukohtadele asumine väga propagandistlik samm.66 Ühtlasi võib siin näha tagasiviidet Aśoka ideoloogiale, mis nõudis hoidumist elus- olendite tapmisest (vt. III, IV, XI kaljuedikt; VII sambaedikt; Taxilā sambakiri) ja loobumist vägivallast (vt. II väike kaljuedikt; IV, IX, XIII kaljuedikt; VII sambaedikt; Taxilā sambakiri).
Küsigem siinkohal ka, millist religiooni, filosoofiat ja maailmavaadet śaka vürstid (ja Rudradāman) pooldasid. Krishna Chandra Sagar67 osutab selgelt, et śaka võimukand- jad toetasid kõiki kolme tol ajal levinud religiooni (ning sellega seoses pooldasid ka usuvabadust): brahmanismi, džainismi ja budismi. Rudradāmani raidkiri kõneleb sead- musest (skr. dharma) kolmel korral (read 11, 13 ja 19), usundit täpsustamata. Samas väidab tekst, et valitseja austas veiseid ja preestreid (rida 15) ning tema võimu all on võimalik saavutada kõik neli elueesmärki (skr. puruṣa- artha) (rida 11). Mõlemad osundavad brah- manistlike (hindu) põhimõtete järgimisele.
Teeröövlid, maduussid, metselajad, rändtaudid ega muu säärane ei kimbuta tema esivanemate linnu, kaubajaamu [ja]
KOMMENTAAR (read 10–11)
Raidkirja 11. rida rakendab epigraafias tuntud võtet valitseja võimu ulatuse demonstreerimi- sel: geograafilise ruumi verbaalset hõlmamist. Esitatakse võimualuste maade loetelu, mida pole võimalik mitte mingil moel kinnitada ega ümber lükata. Uurijad68 on tuvastanud, et Ida- [ja] Lääne-Ākarāvanti alad (Mālwā69), Anūpa maa (Narmadā jõe70 ülemjooks), Ānartta (Gujarāti osariigi põhjaosa) ja Surāṣṭra (täna Kāṭhiāwāḍi poolsaar Gujarāti osariigi lõu- naosas) alasid71, Śvabhra (Śvabhramatī ehk Sābarmatī jõe72 org), Maru (Mārwāḍ ehk Mewar73), Kaccha (Kutch74), Sindhu ja Sau- vīra (Induse jõe alamjooksu ida- ja läänekallas tänases Pakistanis), Kukkura (Thari kõrb75 või mõni Induse oru osa?), Aparānta (Mahārāṣṭra osariigi rannikuala Mumbaist põhjas) ja Niṣāda (pärismaalastega asustatud Vindhya mäestiku76 alad) ulatuvad täna Lõuna-Pakis- tanist kuni Mumbai linnani Kesk-Indias.
Viimasena tõdetakse (rida 11), et Rud- radāman on täiuslik valitseja seoses sellega, et tema valitsusalas on võimalik saavutada kõik neli inimese elueesmärki (skr. puruṣa-artha; catur-varga). Osutatakse eepilisel ajastul Indias välja kujunenud ideele neljast valdkon- nast, millega tegelemine oli ühiskondlikult aktsepteeritav: mokṣa (skr. „vabanemine“; s. t. kõik religiooni ja askeetlusega seotud sihid), dharma (skr. „seadmus“; s. t. kõik seaduste ja loomuliku maailmakorra järgi- mise ja säilitamisega seotud sihid), artha (skr. „eesmärk“, ent ka „kasu“; s. t. kõik majan- dusliku kasu ja poliitilise karjääriga seotud sihid) ning kāma (skr. „armukirg“, „iha“; s. t. kõik seksuaalse rahuldusega seotud sihid) (vt. „Manusmṛti“ VII,100; „Kāmasūtra“ I, 2, 1–4). Tegu on järjekordse tõendiga, mille eesmär- giks kujutada Rudradāmanit India maailma- pildi kohaselt täiusliku valitsejana.
KOMMENTAAR (read 12–14)
Raidkirjas (rida 12) nimetatud yaudheya hõim elutses eepilisel ajastul ja pärast seda Induse ja Gangese jõe vahelisel alal (täna Haryāṇā, Punjāb, Rājasthān, Uttar Pradesh). Kirjanduses leiduvate vihjete järgi otsusta- des (kuigi on ka mündileide), oli hõim ole- mas 5.–4. sajandist e. Kr. kuni kõrgkeskajani (11.–12. saj.): yaudheya’sid nimetavad nii grammatik ja keeleuuendaja Pāṇini (4.–3. saj. e. Kr.) (vt. „Aṣṭādhyāyī“ IV, 1, 178; V, 3, 116–117) kui ka suur astroloog ja matemaa- tik Varāhamihira (elas u. 505.–587. a.) (vt. „Bṛhatsaṃhitā“ XIV, 28; XVI, 22). Lisaks Rudradāmani kirjutisele esineb yaudheya hõim ka Allāhābādi sambal Samudragupta raidkirjas toodud alistatud rahvaste nimistus (vt. rida 22).
Junāgaḍhi raidkirja olulisim ajalooline lausejupp sedastab: „alistas täielikult kahel korral ausal kombel dakṣiṇāpaṭhapati Sāta- karṇi, jättes ta lähedase suguluse tõttu ellu“ (rida 12). Võidetud valitseja oli ilmselgelt (skr. dakṣiṇāpaṭhapati – „lõunaalade isand“) mõni Kesk- ja Lõuna-Indias valitsenud Sātavāhana dünastia (valitses u. 230 e. Kr. – 230) kuningas.77 Kahjuks on tolle suguvõsa valitsejate dateerimine keerukas.78 Ilmselt pole nimetatud vürst siiski kuulus Gautamī- putra Sātakarṇi (võimul u. 78/99–123/132), kes usutavasti võitis Nāsiku lähistel śaka valit- seja Nahapāna (u. 117 või 125).79 Palju tõe- näolisemalt on tegu kuningas Vāśiṣṭhīputra Pulumāvī ehk Pulumāyi (võimul u. 123/132–147/159)80 venna ja järglasega, kes kandis nime Vāśiṣṭhīputra Sātakarṇī (võimul u. 130–160).81 Viimast näib kinnitavat ka Vāṣiṣṭhī- putra Sātakarṇī aegne raidkiri Kānherī koo- past,82 mis sedastab, et tema kuninganna oli śaka Kārdamaka vürstisuguvõsa liige ning mahākṣatrapa Rudra[– – –] tütar.
Krishna Chandra Sagar83 teeb raidkirja (rida 13) sõnadest „kõnekunsti, muusika, mõttetarkuse ja muude suurte teadmiste õppimise, süvenemise, mõistmise [ja] tar- vitamisega“ (skr. śabdārttha-gāndharv- va-nyāy-ādyānāṃ vidyānāṃ mahatīnāṃ pāraṇa-dhāraṇa-vijñāna-prayogāvāpta) laial- dasi järeldusi śaka haridussüsteemi kohta. Uurija arvates viidatakse siin teadusliku prot- sessi astmetele: õppimine (skr. pāraṇa), meel- dejätmine ehk süvenemine (skr. dhāraṇa), mõistmine (skr. vijñāna) ja tarvitamine või proovilepanek (skr. prayoga). Konkreetsetest õppeainetest nimetatakse raidkirjas kolme: kõnekunst ehk retoorika (skr. śābda-artha), muusika (skr. gāndharva) ning loogika ehk vaidluskunst (skr. nyāya).84 Kokkuvõtvalt ütleb lausejupp, et Rudradāman oli kõike- teadja, valdas kõiki teadmisi võrdselt hästi kõrgeimal võimalikul teaduslikul tasemel.
Heldekäelisus (read 13–14), s. t. anneta- mine (skr. dāna; bhikṣa) on Indias ülioluline voorus, mida rõhutavad kõik religioonid (vt. „Ṛgveda“ X, 117; „Bṛhadāraṇyaka upaniṣad“ V, 2, 3; „Chāndogya upaniṣad“ III, 17, 4; „Bhagavadgītā“ XVII, 20–22; „Ittivuttaka“ IV, 7–8, „Khuddaka Nikāya“, „Sutta pitaka“; „Anguttara Nikāya“ II, 31–32, „Sutta pitaka“) ning mis kuulub ka kuninglike vooruste hulka (vt. „Manusmṛti“ VII, 211).
Ta varaaitades on ülevoolavate kuhjadena õig- laselt omandatud maksudest, andamitest [ja] sõjasaagist saadud kulda, hõbedat, teemante, vääris- [ja] kalliskive; [ta on osav kirjanduse], proosa ja luule vallas, mis on selge, kerge, meel- div, helge [ja] armastusvääne, kus õiged sõnad [ja] üllad kaunistused on kooskõlas.
KOMMENTAAR (rida 14)
Kuigi mõningast kirjanduse ja filosoofia tund- mist peeti kuningale vajalikuks, asetatakse siin (rida 14) sellele eriline rõhk,85 Rudradā- manit kujutatakse nii proosa kui luule tund- jana. Miks? Defineerib see ehk valitsejat eel- kõige kui humanisti ja haritlast, omamoodi kui kuninglikku tarka (skr. rājārṣi), kes oli „Arthaśāstra“ (vt. I, 7, 1–8) ideaaliks?
Mõõtude, pikkuse [ja] laiuse, hääle, kõnnaku, nahavärvi, ihurammu, elujõu ja muu,
KOMMENTAAR (read 14–15)
Käesolevas (read 14-15) avaldub Vana-Indias peaaegu paranoiline idee kuninga kehalisest täiuslikkusest, sest usutakse, et kuninga füü- silises kehas peegeldub ka kuningriigi heaolu. Seega eeldatakse, et valitseja on ihu poolest täiuslik; näiteks „Mahābhārata“ eepose86 põhikonflikti põhjuseks on kahe venna füüsi- line sobimatus troonile; Dhṛtarāṣṭra on pime, Paṇḍu aga näost kaame (vt. „Mahābhārata“ I, 44, 6; I, 94, 49). Vooruslik kuningas tähen- dab riigi heaolu, patune allakäiku (vt. „Art- haśāstra“ I, 5, 1–6; I, 6, 1–12; „Manusmṛti“ VII, 26–34; VII, 44–53).
Rudradāmani kõigil müntidel (v. a. üks hõberaha) kannab ta mahākṣatrapa tiitlit, pea alati on tema täielik aunimi „kunin- gas asevalitseja Jayadāmani poeg, kuningas suur asevalitseja Rudradāman“ (originaalis: rājño kṣatrapasa Jayadāmasa putrasa rājño mahākṣatrapasa Rudradāmasa).87
Tekstis (rida 15) nimetatud kihluspidude (skr. svayaṃvara) tava tekkis Vana-Indias eepilisel ajastul; peo ja sellega kaasnevate võistluste-spordimängude käigus oli kunin- gatütardel õigus omale (võitjate seast) kõige meeldivam kosilane välja valida. Tava kirjel- davad uhkelt mõlemad India eeposed (vt. „Rāmāyaṇa“ II, 118; „Mahābhārata“ I, 186–194). Sisuliselt vihjab raidkiri, et Rudradāman oli mehena naiste lemmik ja ihaldusobjekt. Sellega rõhutakse propagandistlikul kombel lugejate tunnetele.88
Mahākṣatrapa Rudradāman [– – –] tuhandeks aastaks veiste [ja] preestrite jaoks, oma voo- ruste ja kuulsuse suurendamiseks, linnaelani- kelt [ja] maarahvalt makse, töökoormisi
Selles asjas
KOMMENTAAR (read 15–17)
Preestrite ja tarkade austamine ning nende ülalpidamine on Vana-India nägemuses ideaalkuninga ülesanded (vt. „Arthaśāstra“ I, 5, 11–17; „Manusmṛti“ VII, 37–43; VII, 82). Veistele osutamine viitab tõenäoliselt Rudradāmani brahmanistlikele sümpaatiatele. Kuningas tohib võtta alamate ja riigi kaits- mise eest maksu („Manusmṛti“ VIII, 304), ent mitte liigselt („Manusmṛti“ VII, 139).
ILLUSTRATSIOON:
Rudradāman I (võimul u 130–150) hõbemünt (2,1 g). Aversil: kuningas Rudradāman I portree, reversil: (stūpa), jõgi, päike ja kuu. Mündi tekst (brahmī) kirjas: rajño ksatrapasa jayadamasaputrasa rajño mahaksatrapasa rudradamasa (kuninga, kṣatrapa Jayadāmani poja, kuninga, mahākṣatrapa, Rudradāmani [münt]).
Tekst kasutab mitut propagandistlikku võtet. Rudradāmanit kujutatakse altruist- liku isikuna (rida 16),89 kes tegutseb ideaalse valitsejana alamate heaolu eesmärgil, elab alamate abistamise ja kaitsmise nimel (vt. „Manusmṛti“ VII, 80; „Mahābhārata“ XII, 56, 45–46; XII, 57, 33): ta rahastab veehoidla taastamist omaenda raha eest. Sellega vas- tandub (rida 17)90 ta omaenda õukondlastele, kes olid ettevõtmise vastu. Läbinägelik lugeja kahtlemata mõistab, et valitseja isiklik varan- dus pärines samuti maksudest ja sõjasaagist nagu riigikassagi, ning õukondlaste vastuseis tema tahtele sai olla vaid soovituslik.
KOMMENTAAR (read 18–20)
Raidkiri lõpeb lootusrikkalt tulevikku vaa- dates.91 Taas kord (vt. rida 19) rõhutatakse śaka vürsti alamatena mitut eri päritolu alamaid, siin on selleks Pärsia päritolu (skr. pahlava) Kulaipa poeg, minister (skr. āmātya) Suviśākha. Rahanduse, nagu ka kunstide ja filosoofia tundmine on kuninglikud omadu- sed (vt. „Manusmṛti“ VII, 43; „Arthaśāstra“ I, 5, 7–10).
Kokkuvõtteks
Selge, et Rudradāmani raidkiri liialdab, kiites kuninga isikuomadusi ja loetledes saavutusi, kasutades selleks kõiki tollasesse maailmapilti kuuluvaid märksõnu ja viise, propagandist- likke võtteid, mis kasutusel tänaseni. Tekstis on teadlikku valet, eriti demokraatiataotluste ja rahakasutuse kohta, tõenäoliselt on vääriti või liialdatuna kujutatud ka veeuputuse taga- järjel tekkinud purustuste ulatust. Tekstis lei- duvaid ajaloofakte pole võimalik kinnitada (v. a. sugulus Sātavāhana valitsejaga) ega ümber lükata. Raidkiri teenis kommunaalpropagan- distlikke eesmärke, üritades võita Girinagara ümbruse elanike poolehoidu, hõlmata alasid positiivse sõnumi abil.
Kaugemaleulatuv järeldus on, et raidkirju ei saa ilma kriitikata usaldada, nende esitatud fakte peab kinnitama ka mõni teine allikas. Seda eelkõige seetõttu, et erinevalt tavakir- jandusest on raidkiri tiheda seotuse tõttu võimu ja võimukandjatega tunduvalt sageda- mini aldis olema propagandast, liialdustest ja valest küllastunud tekst.
Kahjuks on ka küsimusi, millele vastust pole. Kas Junaāgaḍhi raidkiri oli Rudradā- mani ainus kirjutis? Kui ei, siis millest paja- tasid teised? Muudest kommunaalprojekti- dest? Ilmselt küll. Sest suuremat eesmärki ei paista käesoleva raidkirja baasil valitsejal olevat. Seega liigitagem Junagāḍhi raidkiri kommunaalehitisi tutvustavate mälestus- tahvlite hulka, mille kunagine võim on püs- titanud ning millele on väärtuse andnud vaid aeg, tõsiasi, et tekst on pea kaks tuhat aastat ajahambale vastu pidanud.