Tänavune aasta on tähelepanuväärne mitmes mõttes. Kõigepealt muidugi seetõttu, et koroonakriis lõi sassi enamiku pikalt või vähem pikalt planeeritud suuremate või ka kammerlikumate rahvakogunemiste ajagraafikud. Paljud üritused jäid ära või lükati teadmatusse. Ajalookirjanduse aastapreemia väljakuulutamine on erialainimestele üks aasta tähtsündmusi ja saanud loomulikuks akadeemilise elu osaks. Nende jaoks, kes olid traditsiooni algatajad, on lausa uskumatu, et parimat ajalooteost selgitati välja juba kahekümne viiendat korda. Ja nad õhkavadki, et see oli nagu eile… Aga kirjad ütlevad nii. Veerand sajandit on pikk aeg. Kahekümneviieselt saadakse tänapäeval magistriks ning poleks mingi ime, et nii mõnigi värske ajaloomagister polnud esimese aastapreemia välja kuulutamise ajal veel sündinudki. Mäletamist mööda on tähtüritus toimunud alati esimesel aastapoolel ning selles, et seekord pandeemia korrektiive tegi, pole midagi imelikku. Kuluaarides sahistati, et ajaloolaskond oli kärsitu juba mais, sest kõik preemiale kandideerijad olid juba varakevadel üles antud. Küsimus oli muidugi selles, et kuidas preemia välja kuulutada, kas rahvarohke üritusena või kasutada selleks moodsaid kommunikatsioonikeskkondi, nagu näiteks Skype või Zoom. Entusiaste, kes oleksid eelistanud kasutada virtuaalseid võimalusi, oli vähe. Kolleegid eelistasid silmast silma kontakte, olgugi et arusaadavalt ilma kätt andmata. Nii saigi külakorda käiva ürituse võõrustajaks sel aastal SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid ning protseduur ise toimus värskelt renoveeritud piiskopilinnuses. Võõrustajate ülemus Anton Pärn oli kogenud ametnikuna tellinud ka imekauni päikeselise ilma, mis tegi võimalikuks viia üritus läbi  õhurikkas ja koroonalevikut pärssivas miljöös. Kohal oli ka eelmise aasta laureaat doktor Heino Arumäe.

Sel aastal kuulus hindamiskomisjoni neli doktorikraadiga ajaloolast: Aigi Rahi-Tamm ja Marten Seppel Tartu Ülikoolist ning Kaarel Vanamölder ja Priit Raudkivi Tallinna Ülikoolist. Komisjoni esimeheks pakuti Priit Raudkivi, kes soostus pärast mõningast tõrkumist. Publikatsioonide füüsilise kättesaadavuse eest hoolitses nagu alati Akadeemiline Ajalooselts. Komisjon menetles hindamiseks laekunud teoseid kahel korral Zoomi vahendusel ning jõudis konsensusliku otsuseni suuremate erimeelsusteta. Kokku oli hindamiseks laual seitseteist publikatsiooni. Järgnevalt on vahendatud lühidalt komisjoniliikmete impressioone iga teose kohta.

Krista Aru. Jaan Tõnisson – rahvajuht ja riigivanem. I–II osa. Rahvusarhiiv, Tartu, 2019, 992 lk.
2019. aastal sai järje Rahvusarhiivi asutatud ja Riigikantselei toel ilmuva riigimeeste elulugude sarja järgmine suurteos. Krista Aru koostatud kaheköiteline monograafia „Jaan Tõnisson – rahvajuht ja riigivanem“ annab ülevaate neljakordse Eesti valitsusjuhi elukäigust, ametitest, seltskondlikest kohustustest ja isiklikust elust ning on kirjutatud kantuna sügavast respektist Tõnissoni vastu. Ei ole kerge kirjeldada isikut, õigemini keerulist isiksust, kelle natuur polnud lihtsate killast ning kelle tegemisi on varasemalt hinnanud paljud autorid ning arvukad kaasaegsed. Krista Aru on ära teinud erakordselt mahuka eeltöö, mille tulemuseks on inimlikult soe ja kaasahaarav lugu ühest meie 20. sajandi suurmehest.

ILLUSTRATSIOON:
Hindamiskomisjon tööd lõpetamas. Foto: Helina Tamman

Jaak Valge. Eesti parlament 1917–1940: poliitiline ajalugu. Riigikogu 100. Eesti Rahvusraamatukogu, 2019, 679 lk.
Jaak Valge monograafiline uurimus Eesti parlamendi poliitilisest ajaloost paistab silma suurepärase ajalookonteksti tundmisega, seda nii kitsamas Eesti kui ka laiemas naaberriikide ja Euroopa mõõtmes. Kõik see annab raamatus käsitletavatele protsessidele vajaliku sügavuse ning aitab mõista tollase parlamendi tegevust või tegevusetust. Aga ega mõnd lahjemat varianti Jaak Valge sulest poleks oodanudki. 679 lehekülge tihedat teksti erudeeritud ajaloolase kirjutatuna – katsutagu järele teha! Erinevaid ajajärke näitlikustavad paljude poliitikute lühielulood ning ka mitmete riigikoguliikmete parlamenditöös osaluse nähtavale toomine, mis lisab tervikule inimlikku mõõdet. Kiitmata ei saa jätta raamatu lisasid ning erineva õppeastme üliõpilastööde kasutamist.

Ülle Kraft. Eesti sõjaväevormi lugu 1918–1940. Eesti Sõjamuuseum, 2019, 384 lk.
Rikkaliku pildimaterjaliga, maitsekalt kujundatud ning mitmekesiselt illustreeritud „Eesti sõjaväevormi lugu 1918–1940“ on omamoodi kaitseväe visiitkaart, sest vorm on kaitseväelase elukutse väline tunnus. Raamatu on kujundanud Andres Tali ja see on valminud Eesti Sõjamuuseumi samanimelise püsinäituse koostamise käigus. Väljaanne on Ülle Krafti pikemat aega väldanud uurimistöö tulemus, mille kestel on killukeste kaupa kokku kogutud eripalgelist allikmaterjali alates vormide saamisloost ja sümboolikast kuni nende kandmisviisideni. Oma vormi jõudis Eesti sõjavägi kanda vaid neli aastat. 1940. aastal võeti sõjameestelt see võimalus järgnevaks 51 aastaks.

Vabadussõja mitu palet. Sõda ja ühiskond aastatel 1918–1920. Koostanud Tõnu Tannberg. Rahvusarhiivi toimetised ACTA ET COMMENTATIONES ARCHIVI NATIONALIS ESTONIAE 3 (34). Rahvusarhiiv, Tartu, 2019, 590 lk.
Neljateistkümne autori koostööna sündinud kogumik „Vabadussõja mitu palet. Sõda ja ühiskond aastatel 1918–1920“, mille koostaja on Tõnu Tannberg, avab omariikluse püsimajäämise nimel peetud Vabadussõja erinevaid tahke, käsitledes traditsiooniliste sõjaajalooliste küsimuste kõrval ka mitmeid muid, teinekord lausa üllatavaid probleeme ja pingekohti. Värske pilguga on hinnatud Vabadussõja mitmeid organisatoorseid aspekte, võidu nimel võetud meetmeid, erinevaid nii Eesti-siseseid kui ka välisabile toetunud koostöövorme ning ka siseriiklikke omavahelisi suhteid mitmel tasandil. Kirjeldatud juhtumiuuringud avavad ajastuomaseid isikliku ja ühiskondliku elu dilemmasid, mis ärgitavad kaasa mõtlema kindlasti ka neid, kes sõjaga seonduvat ainest liig kulunuks peavad.

Eesti linnaehituse ajalugu. Keskajast tsaariaja lõpuni. Koostaja ja peatoimetaja Lilian Hansar. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2019, 616 lk.
Tegemist on olulise ja mastaapse ülevaatega Eesti ala kõigi ajalooliste linnade kujunemisest alates nende tekkest kuni Esimese maailmasõjani. Kuigi koguteose fookus on linnade ehituslikul geneesil, on siiski tegemist seni kõige põhjalikuma Eesti linnade ajaloo akadeemilise koondkäsitlusega. Teose peatoimetaja Lilian Hansar on näidanud kadestamisväärset oskust mahutada ühtede kaante vahele kaheksa autori detailirohked uurimused, joonised ja pilku püüdev pildivalik, kusjuures loobutud pole akadeemilisele käsitlusele iseloomulike abistavate ja juhatavate viidete lisamisest.

Mai Levin. Johann Köler. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2019, 499 lk.
Lõpuks on ilmunud väärikas ja rikkaliku pildimaterjaliga biograafia Johann Köleri elust ja loomingust. Autor on kahtlemata Köleri elu ja loomingu parim tundja, kelle koostatud tekst on viimistletud ja hästi loetav. Raamatu kui terviku suurim väärtus on Eesti ühe silmapaistvama kunstniku šedöövrite laiema publikuni toomine ülimalt kvaliteetsel moel. Senised Köleri käsitlused pole selleni küündinud. Lõpptulemuseks on kaunis ja sisutihe väljaanne nii olulisest peatükist Eesti 19. sajandi kunsti- ja kultuuriajaloos.

Reformatsioon – tõlked ja tõlgendused. Koostanud Piret Lotman. (Raamat ja aeg, 5. Eesti Rahvusraamatukogu toimetised, 16.) Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 2019, 264 lk.
Kogumik kuulub nende teoste ritta, mis ilmusid seoses reformatsiooni suure aastapäeva tähistamisega. Piret Lotmanil, kes on pälvinud ajalookirjanduse aastapreemia Heinrich Stahli elu ja loomingu uurimise eest 2014. aastal, on õnnestunud koondada kaante vahele kümne ajaloolase, teoloogi, klassikalise filoloogi ja raamatuloolase vaated reformatsioonile. Põhjalikes akadeemilise uurimistraditsiooni parimate traditsioonide vaimus koostatud artiklites uuritakse, millist mõju avaldas reformatsioon Liivimaal ja Tallinnas. Nagu juba öeldud, on kogumiku osad kirjutatud kõrgel uurimuslikul tasemel, pakkudes palju värvikaid seiku ja avastusi Eesti keskaja ja varauusaja kultuuriloost.

Aldur Vunk. Valikud ja otsused: Pärnu koolid. Tallinn: Argo, 2019, 319 lk.
Pärnu ajaloo uurimine on viimasel paaril aastakümnel saanud uue hingamise. Ilma kahtlusteta on raamatu autori, Pärnu muuseumi kauaaegse juhi Aldur Vungi organiseerival tegevusel selles oluline roll. Käesolev monograafia jutustab Pärnu kooliloo alates 13. sajandist kuni 21. sajandini. Seda pole tehtud siiski mitte kitsalt üksikute Pärnu koolide arenguetappe üles lugedes. Tegemist on laiahaardelise kooliajalooga Pärnu näitel. Hoolimata pikast ajalisest perspektiivist (ülevaate eellugu ulatub koguni antiikaega), on autor pakkunud palju uut nii vanemasse kui ka 20. sajandi Pärnu koolide kujunemislukku. Teksti juurde on hoolikalt valitud illustratsioonid ja fotod põhjalikke selgitusi lisavate pildiallkirjadega.

Anneli Banner. Eesti aia ajalugu. Tallinn: Kirjastus Hea Lugu, 2019, 271 lk.
Kirjastuse nimi Hea Lugu ja raamatu sisu on kenas kooskõlas. Anneli Banner on pannud kaante vahele paeluva loo sellest, kuidas on kujunenud meie koduaiad. Aiad on kultuurikandjad, aed kuulus eduka kodu juurde. Autori uurimisfookuses on meie aedade lugu 19. sajandi keskpaigast kuni möödunud sajandi kaheksakümnendate aastateni. Retsensentide tähelepanekute kohaselt on raamat juba leidnud head vastuvõttu. Vanemasse generatsiooni kuuluvad lugejad on näiteks saanud vastuseid mitmetele iseenesestmõistetavustele, mida nad mäletavad aedade juures näiteks veel 1950. aastatest, kuid pole suutnud enda jaoks püsivate ja korduvate motiivide päritolu lahti seletada. Nüüd saab pilt palju klaarimaks. Raamatu vaieldamatuks vooruseks on asjaolu, et autor on olnud illustratsioonide valikul nõudlik ja maitsekas. Teoses on ridamisi fotosid, mida võibki jääda vaatama, sest need peegeldavad lisaks aiaelementidele ka ajastut. Eriti palju mõnusat mõtlemisainet pakuvad fotod inimestest, kes on aia rajajad ja selle eest hoolitsejad. Tekst ja suurepärase kvaliteediga pildid moodustavad harmoonilise terviku.

Anu Mänd. Keskaegsed altarid ja retaablid. Tallinn: Muinsuskaitseamet, 2019, 335 lk.
Anu Mänd kuulub nende ajaloolaste hulka, kes peaaegu igal aastal üllatab meid mõne nii sisult kui vormilt kvaliteetse raamatuga. Ka „Keskaegsed altarid ja retaablid“ kuulub kindlalt sellesse ritta. Usutavasti on seda kriitpaberil ja seetõttu ka sõna otseses mõttes kaalukat raamatut võimalik nautida väga erinevate eelteadmistega lugejaskonnal. Retaabli mõiste ei ole just väga tuntud, kuid seda enam avastamisrõõmu uus teadmine pakub. Vähemalt ühel juhul on komisjoni liikmeteni jõudnud ülimalt kiitev tagasiside Anu Männi raamatule ning seda mitte sugugi erialainimese suust kuulduna. Kolleegid eelistavad seda teha enamasti ikka akadeemiliste väljaannete kaante vahel. Nimelt on avaldatud arvamust, et tänu Anu Männi raamatule vaadatakse kirikutes nüüd ringi hoopis teise pilguga ning otsitakse interjöörielemente, mille kohta ei leidu teavet üldlevinud teatmeteostes. Siit siis ka vaga soov, et raamat võiks olla välja antud formaadis, mis võimaldab kirikutesse avastusretkele suundujal informatsioonitihedat teost kergema vaevaga kaasas kanda.

Jaan Tamm. Muinas-Tallinna otsimas. Tallinn: Argo, 2019, 190 lk.
Teeneka linnaarheoloogi Jaan Tamme raamat on justkui omamoodi „aruanne akadeemiale“, kui tarvitada kõnekeeles käibele läinud väljendit. Üle 40 aasta on olnud ta huviorbiidis lisaks paljudele muudele valdkondadele ka Muinas-Tallinna jätkuvalt aktuaalne problemaatika. Karta on, et arvamuste paljusus selles küsimuses jääbki kestma. Jaan Tamm on oma arvamuse raamatus välja öelnud ning argumenteerimisel on ta kasutanud eri teadusvaldkondade seisukohti. Tulemus on intrigeeriv. Ning nii nagu meil viimastel aegadel kombeks, on raamat kaunilt vormistatud. Tahaks väga loota, et Jaan Tamm ei pane oma Muinas-Tallinna problemaatikaga tegelemisele veel punkti. Nii pika kogemusega uurija ei tohiks nii paeluvas küsimuses seda endale lihtsalt lubada.

Reet Hiiemäe. Usundid ja vaimsed õpetused Eestis. Tallinn: Varrak, 2019, 302 lk.
Ülevaateteoses tutvustatakse sadat Eestis tänapäeval levinud usundit ja vaimset õpetust. Kõrvuti n.-ö. peavoolu usunditega (luterlus, õigeusk jne.) leiavad kompaktsel ja neutraalsel viisil samas mahus (u. 3 lk. igaüks) käsitlemist kõikvõimalikud muudki õpetused (kaosmaagia, deeksha jne.), millest valdkonda mittetundev lugeja isegi kuulnud pole. Reet Hiiemäe teost võiks vaadelda põneva ja samal ajal ka õpetliku entsüklopeediana, mida suvalisest kohast lugedes ikka ja jälle targemaks saab. Komisjoni arvates on seesugune teos väga vajalik, sest kaos kõikvõimalike vaimsete õpetuste mõistmise vallas on viimastel kümnenditel plahvatuslikult suurenenud. Nüüd on meil tunnustatud teadlase sulest teos, mis aitab mingil määral suures segadikus orienteeruda.

Janet Laidla, Toivo Kikkas. Akadeemiline vabariik. Tartu Ülikooli üliõpilaskond läbi aja. Tartu: Tartu Ülikooli muuseum, 2019, 171 lk.
Autorid on kokku pannud vaimuka kollaaži Tartu Ülikooliga läbi aegade seonduvast sadakonnast märksõnast või lühiteemast. Raamatu sisu ilmestavad oskuslikult valitud mälestuskillud, allikakatked ning rikkalik pildimaterjal. Kindlasti on teos kohustuslikuks käsiraamatuks rebasele-esmakursuslasele ning mõnus sirvimismaterjal vanematele tudengitele ja vilistlastele. Komisjoni liikmetes tekitas raamatuga tutvumine nostalgiahõngulist heldimust ja elavat mõttevahetust, sest kõik nad on alma mater’i kasvandikud. Huvitavaks tõdemuseks oli vahest see, et hoolimata võimude vahetusest, vabamatest ja keerulisematest aegadest, on Tartu Ülikooli tudengkonna vaimsuses alati säilinud too raskesti defineeritav sisu, mis eristab seda ilmeksimatult teiste kõrgkoolide üliõpilaskonnast. Vivat academia!

Ars academica. Tartu Ülikooli 100 kunstiteost. Koostanud Ingrid Sahk ja Monika Teemus. Tartu: Tartu Ülikooli muuseum, 2019, 279 lk.
Tegemist on rahvusülikooli juubeliks välja antud väärika esindusteosega ülikooli kunstikogudest. Esimeses osas antakse põhjalik ülevaade kogude kujunemisest ja käekäigust ajavahemikul 1803–2019 ning seejärel tutvustatakse sadat valitud taiest. Raamat on suureformaadiline, kaunilt ja kvaliteetselt kujundatud, tekstid on esitatud eesti ja inglise keeles, mis muudab teose soliidseks kinkeraamatuks.

Kaheksanda sajandi lävepakul. Tallinna Toomkool 1319–2019. Koostanud Priit Rohtmets. (Toomkooli toimetised, 3.) Tallinn: Tallinna Toomkool, 2019, 240 lk.
Tallinna Toomkooli ajalugu on lõpuks ilmunud eesti autorite sulest. Tasuks ehk meenutada, et toomkool on olnud sajandeid elitaarseks õppeasutuseks ennekõike saksasoost poistele. Sakslaste ümberasumisega 1939. aastal lõppes ka kooli tegevus. 2011. aastal ärkas toomkool uuesti elule, eestvedajateks EELK konsistoorium ja piiskoplik toomkogudus. Nagu pealkirjast näha, käsitletakse raamatus kooli tegutsemist algusaastatest peale ning jõutakse välja tänapäeva. Raamat on kaunilt kujundatud ja hea sulega kirjutatud/toimetatud. Erinevatest perioodidest toomkooli ajaloos kirjutavad Tiina Kala, Aivar Põldvee, Aira Võsa, Veronika Varik, Olev Liivik ja Urmas Viilma. Raamatu pani kokku Priit Rohtmets.

ILLUSTRATSIOON:
Laureaat Epi Tohvri Haapsalu linnuses. Foto: Arvo Tarmula

Tallinna ajalugu. I. 1561. aastani. Koostaja ja peatoimetaja Tiina Kala, toimetaja Toomas Tamla. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv, 2019, 399 lk.; II. 1561–1710. Koostaja Lea Kõiv, peatoimetaja Tiina Kala, toimetaja Toomas Tamla. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv, 2019, 326 lk.; III. 1710–1917. Koostajad Tiina Kala, Lea Kõiv, Olev Liivik, toimetaja Toomas Tamla. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv, 2019, 414 lk.; IV. 1917–2019. Koostaja Olev Liivik, peatoimetaja Tiina Kala, toimetaja Toomas Tamla. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv, 2019, 408 lk.
Kokku ilmus möödunud aastal Tallinna ajalugu 1547 lekeküljel. Komisjoniliikmete ühisarvamuseks jääb: ei mingit kahtlust, tegemist on monumentaalse neljaköitelise teosega, mis jääb standardväljaandeks kauaks ajaks. Üldkäsitlustega on kord juba nii, et nende võrdlemine ühe autori tööviljaga pole aus. Piltlikult öelduna varjutab suurtükiväe kogupaukude kanonaad, s. t. omas valdkonnas tunnustatud kümnete teadlaste argumenteeritud seisukohad üksiklaskuri ka kõige meeleheitlikuma paugutamise alati ja jätab parimatest parima välja selgitamisel ka komisjoni kimbatusse. Aga otsustama peab.

Komisjoni üksmeelseks otsuseks jäi, et ajalookirjanduse aastapreemia 2019. aastal ilmunud loomingu eest pälvib

Epi Tohvri. Georges Frédéric Parrot: Tartu Keiserliku Ülikooli esimene rektor. [Parroti prantsuskeelsete kirjade tõlkija Marge Käsper, toimetaja Tõnu Tannberg, kujundaja Kairi Kullasepp]. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2019, 1071 lk.
Komisjon põhjendab otsust järgmiselt: tegemist on esimese põhjaliku monograafiaga Parroti /Parrot´ elust, mille järele on olnud lausa karjuv vajadus juba ammu. Viies peatükis on autor suutnud mitmekülgselt ja veenvalt lahti kirjutada keiserliku ülikooli esimese rektori tegevuse ülikooli juhi, õppejõu, aga samuti teadlasena. Komisjoniliikmete arvates joonistub kenasti välja uus tahk Tartu Ülikooli ajaloos. Nimelt kandis ülikool sootuks teistsugust vaimsust kui mõni saksa kultuuriruumi rajatud järjekordne kõrgkool. Tänu Parrotile kujunes Tartus viljakas õppe-, teadus- ja kultuurikeskkond, mis ammutas impulsse prantsuse, saksa ja vene teadus- ja kultuuriruumist. Esimese rektori teeneks tuleb pidada ju ka näiteks seda, et just tema tegevuse viljana kujunes Tartu Ülikooli visuaalne identiteet, nii nagu me seda tunneme. Vähe sellest, Parroti tegevus mõjutas kahtlemata ka keisririigi toimimist. Keiserliku ülikooli esimesest rektorist sai, kui kasutada raamatu toimetaja akadeemik Tõnu Tannbergi sõnu, omamoodi riiginõunik nii keiser Aleksander I kui ka Nikolai I õukonnas. Parroti aruanded keisritele ei jäänud vastuseta, mis tähendab, et rektori sõnal oli kaalu ning kindlasti oli sellest kasu Tartu Ülikooli kujunemisel üheks omanäolisemaks ülikooliks kogu Euroopas. Palju tänu Epi Tohvrile suure ja tänuväärt töö eest meie alma mater´i arenguloo mõtestamisel!

Nagu juba aastaid kombeks, tunnustati ajalookirjanduse aastapreemia väljakuulutamise tseremoonial ka ajakirja Tuna artiklipreemia laureaate. Kes preemia pälvisid, see selgus juba veebruaris. Valituks osutus kahe demograafi, Mark Gortfelderi ja Allan Puuri ühisloominguna valminud artikkel „Demograafiline nüüdisajastumine Eestis: 1850–1899 sündinud naiste emaduslugude analüüs“ (Tuna 2019, nr. 1, lk.19–38). Teadmiseks veel seda, et Mark Gortfelder väitles ennast septembril Tallinna Ülikoolis doktoriks. Palju õnne!