3. novembril 2016 toimus Tallinna Linnaarhiivis kolme baltisaksaainelise ajalooväljaande presentatsioon, mille korraldajateks Tallinna Linnaarhiivi kõrval olid Rahvusarhiiv, Kirjastus Argo ja Baltisaksa Kultuuri Selts Eestis. Esitletud töid ühendas baltisaksa päritolu diplomaat, ajaloouurija ja aktiivne Eestimaa Rüütelkonna tegelane Henning von Wistinghausen, olles nende kõigi koostajaks või autoriks.

Esitletud raamatutest on laiemale huviliste ringile suunatud mälestustekogumik „Revali ja Peterburi vahel. Eestimaalaste mälestusi kahest sajandist“ (Kirjastus Argo, Tallinn, 2016), mis ilmus saksakeelse editsioonina juba rohkem kui tosinkond aastat tagasi 1993. aastal.1Zwischen Reval und St. Petersburg. Erinnerungen von Estländern aus zwei Jahrhunderten. I.A. der Estländischen Ritterschaft hrsg. von H. von Wistinghausen. Weissenhorn, 1993. Rüütelkonna ülesandel Henning von Wistinghauseni koostatud teose eestinduse eest tuleb tänada eelkõige tõlkija Hanna Millerit, kes võttis raamatu tõlkimise oma isiklikuks kohuseks. Teose eestikeelse väljaande eest väärivad tänusõnu Katrin Kaugver toimetajana ning Sirje Kivimäe konsultandina. Raamatu kaante vahele on paigutatud seitsmeteistkümne Eestimaa baltisakslasest aristokraadi mälestused ning kirjad 18. sajandi lõpust Teise maailmasõja alguseni elik baltisakslaste ümberasumiseni.

Koostaja ja tõlkija kõrval mälestusteraamatut tutvustanud Jaan Undusk analüüsis esitlusel baltisaksa memuaristika tähendusvälja laiemalt, nimetades baltisakslaste „rahvuslikuks oskuseks“ sündinud asjade ja tegude kirjapanemist ning mõistmist, et „kirjutatud ajaloo maht on võrdeline rahva ajaloolisuse endaga“. Ajalooareenilt taandunud baltisakslaste rikkaliku kirjavara puhul kerkib muidugi küsimus, kuidas suhestuvad selle pärandiga eestlased ja mis juhtub tulevikus, sest aastasadade jooksul loodud baltisakslaste tekstid esindavad ülekaalukalt ajaloo tegijate perspektiivi, kelle asemele ajaloo subjektidena on astunud aga need, keda suur osa baltisaksa autoritest kujutas ajaloota matsliku maarahvana, kelle esindajad võisid pälvida küll ehk inimlikku kaastunnet ning isikliku truuduse korral härrasrahva tunnustust, ent vaid harvadel juhtudel lugupidamist. Seetõttu ei näe ma Eestis baltisaksa vaimsele pärandile pärijaid, kuigi iga üritus selle pärandi tutvustamisel on sellegipoolest tervitatav ja tänuväärne. Mis puutub esitletud mälestustekogumikku, siis on see arusaadavalt baltisaksa ühiskonna ja perekondade keskne, liiatigi, et enamik autoreid pani need paberile, mõeldes endi järeltulijatele ja sõpradele. Peale selle saab kogumikust mitmekesise ja huvitava pildi Vene impeeriumi pealinna võimusfääridest ja elust-­olust, ning mõistagi ei puudu enamikes lugudes eestlasedki. Sugugi mitte pilvitud vahekorrad eestlastega, valdavalt umbusaldav, ning vähemal määral kriitiline ja halvustav suhtumine eestlastesse võiks panna mõtlema neid, kes kalduvad eestlaste ja sakslaste ajalooliste vahekordade ümberhindamisele, aga ehk rohkemgi neid, kes satuvad lapselikku õhinasse igasugustest Läänest tulevatest kiidusõnadest Eesti ja eestlaste kohta. Nendel ja real muudelgi põhjustel on raamatu kättesaadavaks tegemine eestikeelsele lugejale kiiduväärt ja vajalik.

Akadeemiline ajaloouurimus on Henning von Wistinghauseni pikaaegse uurimistöö tulemusel valminud kolmeköiteline käsitlus vabamüürlusest pealkirjaga „Freimauer und Aufklärung im Russischen Reich. Die Revaler Logen 1773–1820. Mit einem biographischen Lexikon“ (Böhlau Verlag, Köln, Weimar, 2016). Raamatu esitlusel pikema sõnavõtuga esinenud Jaan Undusk peatus Wistinghauseni uurimusega seoses kolmel küsimusteringil. Esiteks vabamüürluse ajalugu Eestimaal, mis keskendudes 18. ja 19. sajandi vahetuse Tallinnale, on selles vallas esimene põhjalik arhiivitööl põhinev käsitlus ning seepärast võib seda lugeda fundamentaalseks alusuuringuks, millele annab olulise lisaväärtuse vabamüürlaste biograafiline andmestik. Teiseks tõi Jaan Undusk välja pigem sünteesiva kui arhiivimaterjalil põhineva, kuid sellest hoolimata isikupäraselt läbi kirjutatud Baltimaade valgustusaja osa ning kolmandaks kahe nähtuse  — valgustuse ja vabamüürluse  — vastastikused seosed, mille kohta märkis autor, et 19. sajandi alguses olid peaaegu kõik Balti provintside haritlased vabamüürlased ning vabamüürlaste hulgas oli levinud valgustus. Siia tuleb lisada Jaan Unduski mõttekäik, et vabamüürlus oli demokraatlike ideede leviku viis ning vabamüürlik loož „uue, seisusevaba, demokraatliku kogukonna kavand või idu isevalitsusliku korra ihus“, mille kuritegelikkust võimud siiski tõestada ei suutnud. Sellegipoolest peeti vabamüürlust tsaarivõimule ikkagi piisavalt ohtlikuks ning lühikest aega legaalsetes tingimustes tegutsenud vabamüürlus keelustati kogu Venemaal 1822. aastal.

Kolmandaks esitletud teoseks olid Eestimaa Rüütelkonna protokollid „Protokolle der Estländischen Ritterschaft 1905–1907“, 1.–2. (Rahvusarhiiv, Tartu, 2016). Thomas von Dellingshauseni ja Henning von Wistinghauseni koostatud ja kahte köitesse mahutatud dokumentatsioon rüütel konna tegevusest on järjeks 2011. aastal ilmunud protokollidele aastate 1914–1920 kohta. Väga kitsale uurijateringile mõeldud allikapublikatsioon hõlmab kolme aastat aadlikorporatsiooni tegevusest, mis on põhjendatud rüütelkonna ametikandjate valimise spetsiifikaga, kellele anti volitused kolmeaastaseks perioodiks — triennumiks. Väljaandes on avaldatud 1905., 1906. ja 1907. aasta maapäevade protokolliraamatud, maanõunike kolleegiumi protokollid, aga samuti maapäevale erinevate rüütelkonna komisjonide poolt esitatud eelnõud ja ettepanekud ning maapäeva saadikute kirjalikud esildised. Väljaandesse on mahtunud veel rüütelkonna poolt välja töötatud õigusaktide eelnõusid ja õigusakte, mille taga seisis aadlikorporatsioon. Põhjendamatult palju ruumi on allikapublikatsioonis pühendatud Balti kubermangude rüütelkondade reformikavadele 1905. aasta revolutsiooni päevil ning samal aastal moodustatud Balti kindralkuberneri erinõupidamise dokumentatsioonile. Viimane oli moodustatud mõisnike, talupoegade ja linnade esindajatest, ent enne laialiminekut 1907. aastal vastu võetud eelnõud maaomavalitsuse, kihelkonna institutsiooni de, koolide ja muudes küsimustes pidasid eelkõige silmas rüütelkondade huve. Hoolimata sellest jäi reformikava ikkagi suuremas osas ellu rakendamata, sest revolutsiooni taandudes kadus nii riigivõimul kui ka Balti aadlil eluline tarvidus ja huvi muutuste järele.

Lõpetuseks jääb soovida, et Eestit puudutavat baltisaksaainelist kirjandust ilmuks vähemasti samasugusel hulgal edaspidigi ning et neid raamatuid võiks ka tulevikus esitleda erinevate institutsioonide koostöös.