Thomas R. Kämmerer, Mait Kõiv, Vladimir Sazonov (Toim.) Kings, Gods and People. Establishing Monarchies in the Ancient World. Acta Antiqua Mediterranea et Orientalia 4 (AAMO 4). Alter Orient und Altes Testament 390/4. 2016, ISBN: 978-3-86835-210-8: XXXVII + 402 lk.
Saksamaal Münsteris tegutsev rahvusvahelise haardega teaduskirjastus Ugarit Verlag andis hiljuti välja juba neljanda köite uurimustesarjast Vahemere ja Idamaade muinasaja kohta — Acta Antiqua Mediterranea et Orientalia. Nagu praeguses, nii ka varasemates köidetes on avaldatud palju Eesti teadlaste töid. Viimati ilmunud köite teeb eriliseks, et see on pühendatud egüptoloog Sergei Stadnikovi (1956–2015) mälestusele. Mõistagi polnud artiklitekogumik algselt kavandatud mälestusteoseks, sest Stadnikovi lahkumine 2015. aasta suvel tabas kõiki ootamatult. Kogumik sisaldab Stadnikovi viimase avaldatud teadusartikli muistse Egiptuse kuningaideoloogias esinevatest universalistlikest motiividest. Kogumiku ühe koostaja Mait Kõivu sõnutsi saatis Stadnikov meili teel oma surma eelsel õhtul artikli jaoks veel viimaseid parandusi. Kogumiku väljaandjad on kokku pannud Sergei Stadnikovi kirjutiste valikbibliograafia, samuti on antud lühike ülevaade tema eluloost (lk. IX–XVII). Mulle teadaolevalt on see raamat esimene Eesti muinasteadlasele pühendatud mälestusteos, mis ilmub rahvusvahelise levikuga sarjas.
Mitmed artiklid selles kogumikus pärinevad Tartu Ülikoolis sagedasti peetavate muinasajale pühendatud konverentside ettekannetest. Vladimir Sazonovi artikkel käsitleb Mesopotaamia varaste valitsejate titulatuuri. Peterburi Ülikooli professor Vladimir Emelianov kirjutab muistse Lagaši linna kuninga Gudea identiteeti väljendavatest raidkirjadest. Selle kuninga ajast on säilinud ebatavaliselt palju raidkirju ja valitsejakujusid. Tema ajast pärinev silindritekst on pikim sumerikeelne kirjandusteos, mis paistab silma poeetilise kõrgstiili poolest. Peeter Espak kirjutab oma artiklis Mesopotaamia Uri linna kolmanda dünastia (21. saj. e. m. a.) rajamisega seotud ideoloogilistest muutustest ja arengutest. Innsbrucki Ülikooli teadlane Sebastian Fink kirjutab sama dünastia aegsetest sõda või lahinguid kujutavast kunstist ja selles väljenduvast kuninglikust ideoloogiast. Tartu Ülikooli doktorandi Andreas Johandi artikkel käsitleb kiilkirjatekste, milles jutustatakse jumal Marduki oma linnast lahkumisest. Jumala kujuteldaval lahkumisel oma residentsist olid religioossele kogukonnale kaugeleulatuvad negatiivsed tagajärjed, selle põhjustas kohaliku valitseja ebamoraalne või väär käitumine. Sellised tekstid on hoiatava ja õpetliku tooniga, milles lõpptulemusena siiski saavutatakse jumaluse tagasitulek.
Järgnev kogumiku autor on koguni esindatud kahe artikliga — Wolfgang Zwickel, Mainzi Ülikooli Vana Testamendi ja piibliarheoloogia professor. Tema esimene artikkel käsitleb templi ja kuningapalee omavahelisi võimusuhteid rauaaegses Iisraelis. Teine artikkel käsitleb Iisraelis rauaaja algusest pärinevaid „viljaposte“, mille abil kuninglik administratsioon korraldas oma militaarsete ja äriliselt tegevate alamate varustamist.
Tartu Ülikooli vanatestamentlase Urmas Nõmmiku artikkel analüüsib Jaakobi kahevõitluse lugu 1Mo 32: 2233 ja selle seoseid muu Jaakobiteemalise ainesega. Nõmmik käsitleb intrigeerivalt Vana Testamendi patriarhide lugusid Lähis-Ida kuningaideoloogiliste narratiivide ja mustrite valguses, võrreldes neid muu hulgas ka Gilgameši lugudega. Nõmmiku saksakeelne habilitatsioonitöö Müncheni Ülikooli juures tegeleb nimetatud teemadega põhjalikult, siinses kogumikus ilmunud ingliskeelne artikkel on sellest vaid ühe osa tutvustus. Igati põhjendatult on oodata, et Vana Testamendi uurimises saavad patriarhide lugude võrdlused Gilgameši-ainesega lähitulevikus tuliste keskustelude aineks. Göttingeni Ülikooli uurija Maximilian Räthel analüüsib oma artiklis muistse Lüüdia kuningannade olulist rolli kohalike kuningate võimuvahetuse protsessides kahe ajaloolise näite varal, kasutades klassikalisi kreeka ja ladinakeelseid allikaid.
Tartu Ülikooli ajaloolane Martin Kuldmägi kirjutab oma artiklis poliitilise tsentraliseerituse tekkimisest muistses Mükeenes, analüüsides arheoloogilist ainest. Mait Kõiv käsitleb varaste Kreeka kogukondade valitsemismustreid, keskendudes Euboia ja Argolise evidentsile. Kogumiku viimase artikli autor, Tartu Ülikooli ajaloodoktorant Priit-Hendrik Kaldma kirjutab arhailise Ateena poliitilise võimu dünaamikast, keskendudes aristokraatlike suguvõsade omavahelistele vastuoludele. Raamat on varustatud sisuregistritega.
Tegemist on igati tuumaka koguteosega, mis pakub käsitlusi laiast ajaloolisest ja kultuurilisest horisondist. Liiga kitsalt keskenduva humanitaaria — mida siinne kogumik kindlasti ei esinda — oht on ajalooliste seoste ja sarnaste mustrite nägemise kadumine või hägustumine. Lugeja, kes jaksab koguteose tervenisti läbi lugeda, märkab kindlasti sarnaseid ajaloolisi võimumustreid ja uurimisprobleeme sageli kordumas. Selles mõttes on raamatu sisu igati vääriline mälestusteosena Sergei Stadnikovile, kelle huvid ja eruditsioon kindlasti ei piirdunud ainult muistse Egiptusega, vaid hõlmasid ka Mesopotaamia ja klassikalise Kreeka tsivilisatsioone.
Lõpuks ka veidi isiklikumat laadi mälestuslik vinjett. Sergei Stadnikovile oli isiksusena omane energilisus ja vahel ka impulsiivsus. Kuna me ei töötanud kunagi koos samas kohas, saime temaga kokku avalikes kohtades, peamiselt pealinna kohvikutes. Mõnikord tuli teda veidi oodata ning hiljem ta sageli ka lahkus kiirustades, enamasti viimase koju viiva bussi peale. Vestlused temaga kulgesid äraarvamatus suunas, teemad võisid vahelduda ühest seinast teise. Tema meelisteemade hulka kuulusid lood Egiptuse reisidest ja teistest giiditöö käigus külastatud kohtadest. Sergei oli inimene, kes sageli imestas ja imetles maailma asju, mis on õpetlase puhul igati loomulik. Tema suure ja avara eruditsiooni taga oli piiritu uudishimu. Tarvitses talle vaid näidata mõnda uuemat kultuuriloolist uurimust muistse Mesopotaamia kohta, kui ta kohe soovis seda endale kopeerimiseks laenata. Meie ühistel kohtumistel sukeldus Sergei mõnikord mõnda oma meelisteemasse nii sügavalt, et pidas vastavasisulise lühikese loengu. Õhtu viimast monoloogi alustas Sergei tavaliselt siis, kui pani juba õueriideid ja kotti selga, et minna viimasele Viimsi bussile. Selle jutu lõpetas ta täpselt hetkel, kui oli viimane aeg lahkuda ja seda kiiresti tehes jättis ta lauda jäänud sõbrad või tuttavad oma sõnade mõju alla ja järele mõtlema. Tagantjärele tark olles järgis sama mustrit ka tema elu — ta tuli, õpetas ja tegi energiliselt palju tööd ning lahkus kiirustades, justnagu oleks kuskil midagi olulisemat pooleli. Muidugi on meil, siiajäänutel tema lahkumisest kahju, sest koos oldud paikasid külastades valdab meid veel sageli tunne, justkui võiks Sergei kohe peatselt uksest sisse astuda ja temaga võiks taas alustada mõnusat vestlust. See raamat on vääriline tunnustus ettevõtlikkuse, energilisuse ja sõltumatuse fenomenile, mida Sergei Stadnikov kirkalt esindas.