„…Tallinna vanima ajaloo uurimist arheoloogiliste kaevamiste teel alustati juba möödunud aastal. Teatavasti on Tallinna tekkimise ümber ajaloovõltsijate poolt kuhjatud valet, mille sihiks on tõestada, et kohalikud päriselanikud olid metslased, kellele oli vaja tuua „kõrget“ lääne kultuuri, ja et Tallinna asutajateks olid taanlased või Gotlandi rootslased. Mõned „uurijad“ väitsid, et linn on asutatud 1219. aastal. Seda, et Tallinn on tekkinud Eesti muistse ühiskonna sisemise arenemise tagajärjel ja väga tihedas ühenduses Vene maadega, need ajaloovõltsijad ei tunnista.
Nõukogude ajaloo-uurijad on selle vale paljastanud. Küsimuse arheoloogiline uurimine annab veelgi materiaalseid tõestusi selle vale kummutamiseks. …“[2]
Nende sõnade saatel algasid 1953. aasta juunis arheoloogilised uuringud Raekoja platsi idaküljel. Paar kuud varem, märtsis 1953 oli surnud Nõukogude Liidu liider Jossif Stalin, kuid riigisisese poliitilise sula ning ida-lääne-vahelise pingeleevenduseni kulus veel mõnda aega. Endiselt kasutati ajakirjanduses sõjakat retoorikat, mille üheks tüüpiliseks näiteks võime lugeda ka Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi arheoloogi Osvald Saadre Tallinna Raekoja platsi arheoloogiliste kaevamiste teemaliste ajaleheartiklite tsükli avalugu. Need välitööd jätkasid juba 1940. aastate lõpus Vene ja Balti liiduvabariikide ajaloolaste ühiskonverentsidel püstitatud eesmärki[3] tõestada muinasaja lõpu muististe arheoloogilise uurimisega eesti ja vene hõimude sõbralikku suhtlust enne, kui taanlased ja sakslased selle piirkonna 13. sajandi alguses ristiusustasid. Ent Tallinna arheoloogilisel uurimisel lisandus sellele veel üks ideoloogiliselt oluline aspekt – lükata ümber baltisaksa uurijate väited, et linna asutasid saksa kolonistid 13. sajandi esimesel poolel[4] või et linnalise asustuse algusimpulss pärineb 11. või 12. sajandil siia rajatud Skandinaavia kaupmeeste hooajalisest kaubahoovist.[5]
See küsimustering – millal ja kes asutas Tallinna ning kas meil on põhjust rääkida linnalisest asustusest juba enne 13. sajandi esimesel poolel toimunud kolonisatsiooni – on jäänudki Tallinna vanima ajaloo uurimise üheks võtmeprobleemiks. Teemaga on ühel või teisel moel intensiivselt tegelenud ajaloolased,[6] ehitusajaloolased, arhitektid, linnaplaneerijad[7] ja paljud teisedki, kuid üheks lõpptõdemuseks kipub tavaliselt olema nending, et ainsana suudavad esitatud hüpoteesidele reaalset tuge pakkuda vaid arheoloogilised kaevamised.[8] Samas on nüüdseks juba aastakümneid Tallinna vanalinnas ja eeslinnades tehtud arheoloogilistest uurimistöödest hoolimata välitöödega kogutud andmestik seni põhjalikumalt kokku võtmata[9] ning erinevalt ehitusajaloolastest[10] pole arheoloogid linnaruumi kujunemisprotsessi osas siiani laiemat üldistust välja pakkunud. Viimase paarikümne aasta jooksul on küll avaldatud mõned asjakohased ülevaateartiklid[11] ning vanima asustuslooga seotud kitsamad oletused ja intrigeerivad ideed,[12] kuid alates 1950. aastatest kogunenud ulatuslik esemeline ja linnaehituslik informatsioon on tänaseni siiski süstemaatiliselt läbi töötamata. Ka käesolev artikkel ei pretendeeri uue, arheoloogilistele allikatele tugineva linna tekkekontseptsiooni esitelule, vaid üritab eelkõige tutvustada asula vanima kujunemislooga seotud alusandmestikku ja selle tõlgendamisega seotud probleeme. Enne artikli põhiteema juurde asumist on oluline põgusalt välja tuua, millist taustateadmist pakuvad Tallinna tekke problemaatikale säilinud kirjalikud allikad ning millisesse ajaloolisesse ja poliitilisse raamistusse langevad tulevase hansalinna asutamine ja esimesed tegutsemiskümnendid.
Tallinna tekkelooga seotud ajalooline andmestik ei ole väga ulatuslik ning jätab meile ruumi spekulatsioonideks. Jättes kõrvale Nõukogude ajal poliitilistel põhjustel laialt tunnustatud, kuid tänaseks ümber lükatud[13] väite Tallinna esmamainimisest araabia geograafi al-Idrisi 1154. aastal valminud maailmakaardil, ilmub tulevane linnaala esimest korda kirjalikesse allikatesse alles 1219. aastal.[14] Selleks on põgus tekstilõik Henriku Liivimaa kroonikas Taani kuninga Valdemar II maabumisest ühes ristisõdijate suure väega Revala maakonnas (ad Revelensem provinciam) ning asumisest Lyndanisse, mis oli varem olnud revalaste linnus, kuid mille asemele hakati ehitama uut linnust.[15] See kroonikateade on oluline mitmest aspektist. Esiteks puudub sündmuse kirjeldusest selge viide, et ristisõdijad oleksid Tallinna lahe ääres tulevase linna asukohal randudes sattunud tiheasustusega alale – kroonikas on vaid mainitud linnust, mille asupaigaks pakutakse üldjuhul Toompea kagunurka (jn. 1.1). Ka mõni päev pärast maabumist ristisõdijate ja kohalike vahel aset leidnud Lyndanise lahingu kirjeldusest ei saa välja lugeda,[16] et linnuse vahetus naabruses oleks paiknenud asula.
Valdemar II 1219. aasta ristiretke juures väärib äramärkimist kuninga kaaskond, mis ühest küljest osutab sõjakäigu ja selleks valitud maabumiskoha omaaegsele tähtsusele, kuid teiselt poolt annab meile viiteid, milliste piirkondade jälgi võib Tallinna vanimast materiaalsest kultuurist potentsiaalselt leida. Nii selgub nimetatud kroonikalõigust ja teistest kaasaegsetest tekstidest, et kuningal oli Põhja-Eesti vallutamisel kaasas neli omaaegset kõrgvaimulikku – Lundi peapiiskop Andreas Sunonis, Schleswigi piiskop Nikolaus, Roskilde piiskop Peter (ühtlasi Valdemar II kantsler), Eestimaa piiskop Theoderic (kes hukkus mainitud lahingus) ning lisaks kuninga vasall, Rügeni ja Pomorze vendide vürst Vitslav (Wizlaw) I oma sõdalastega. Pärast kuninga lahkumist 1219. aasta suve teisel poolel jäid mainitud piiskopid aastaks Põhja-Eestisse misjonitööga tegelema.[17] Samal ajal määras kuningas koos asehalduriks kinnitatud Lundi peapiiskopiga ametisse esimese Tallinna piiskopi Wescelinuse,[18] ning kuninga sohipoeg Knud sai (uute ja tulevaste valduste baasil?) Eestimaa hertsogi tiitli. Seega võib 1219. aasta ristiretke ettevalmistust, mastaapsust ning järgnevate aastate tegevusi arvestades eeldada, et Valdemari plaanide sekka kuulus (Põhja-)Eesti liitmine Taani kuningriigiga, mis omakorda vajas elujõulist sillapead Soome lahe lõunakaldal. Siin võime tõmmata paralleeli 1201. aastal piiskop Alberti poolt Daugava alamjooksule rajatud Riiaga, kust lähtus nii lähema kui ka kaugema piirkonna edasine ristiusustamine.
ILLUSTRATSIOON:
Joonis 1. Tallinn ja selle lähiümbrus 13. sajandi alguses koos keskaegse linnamüüri ja tänavavõrguga.
1 – Toompea; 2 – Tõnismägi; 3 – keskaegse hansalinna tuumikala; 4 – Härjapea jõgi; 5 – Iru linnamägi; 6 – Ülemiste järv; 7 – Karja allikas; 8 – Mädajärv; 9 – võimalik muinasaegne sadamakoht Härjapea jõe suudmes; 10 – võimalik muinasaja lõpu asula Tõnismäe lõunaküljel; 11 – tiik/liigniiske ala (alus: Toomas Tamla, joonis: Kersti Siitan).
Valdemari lahkumise järel kujunes Toompea kõrgendikust taanlaste administratiivkeskus, mida Henriku järgnevad kroonikateated (kuni aastani 1226) nimetavad linnuseks, viitamata ühelgi juhul ei kõrgendikul ega kõrgendiku jalamil asuvale võimalikule asulale. Ka ülejäänud 1220. aastaid käsitlevad allikad[19] ei maini Tallinna puudutavates lõikudes linna resp. asulat, kui jätta kõrvale üks 19. sajandi teisel poolel kaduma läinud ning umbkaudu 1225.–1226. aastasse dateeritud Riia linnaõiguse käsikirjakatke, kus väidetakse, et need seadused peavad kehtima ka Tallinnas ja selle ümbruskonnas (in Revalia et circumpositis regionibus).[20] Kas siit võib välja lugeda, et selleks ajaks oli Tallinnas (Toompea kõrgendikul või selle jalamil?) olemas linnaline asustus – see on tekitanud lahkarvamusi.[21]
Esimesed selgemad kirjalikud viited linnalise asustuse võimalikkusele Tallinnas jäävad siiski alles 1230. aastatesse, kui Põhja-Eesti kuulus ajutiselt Mõõgavendade Ordule. 1234. aastal saatis paavst Gregorius IX Riia piiskopile ja teistele tsitatsiooni, kust muu hulgas saab teada, et 1227. aastal Toompea linnuse enda valdusesse hõivanud Mõõgavendade Ordu 1) kutsus (täpsemalt teadmata ajal) Ojamaalt 200 kaupmeest Tallinna legatsioonipiirkonna maade hõivamiseks, 2) röövis millalgi paljude kaupmeeste vara ning 3) kodanike (täpsustatud pole, milliste kodanike) kogu majakraami. Selle põhjal on varem oletatud, et need 200 mõõgavendade kutsutud kaupmeest panid 1230. aastal aluse linnale,[22] kuid allikate uue analüüsi valguses loetakse Johanseni väidet põhjendamatuks[23] – ei ole selge, kas kaupmehed tulid, kuhu neid täpsemalt kutsuti ning kaupmeeste arvgi on ebareaalne.
Oluliselt enam tuge linnalise asustuse võimaliku olemasolu kohta pakuvad kaks 1230. aastate lõpu dokumenti. 1237. aastal kuulutas Gregorius IX legaat Modena Guillelmus välja keiser Friedrich II ja paavst Honorius III korralduse kiriku vabaduse kaitsmise kohta ning et kõigil on vaba voli Liivi- ja Eestimaal oma vara kirikule annetada.[24] Tallinna varaajaloo seisukohast on ürik oluline kahel põhjusel: 1) seadus tuli välja kuulutada kogu rahva ees Riias ja Tallinnas, 2) teksti lõpuosas lubatakse teha annetusi Tallinna pidalitõbiste vendade majale. Hospidali olemasolu Tallinnas 1237. aastal kinnitab kaudselt, et keskaegsele linnalisele asustusele iseloomulikud elemendid olid siin juba tekkinud. Sellele annab lisatuge 7. juunil 1238 Taani kuninga ja Saksa Ordu vahel Stensbys sõlmitud leping, millega Põhja-Eesti anti üle taanlastele[25] ja millega taastati järgnevaks sajaks aastaks piirkonnas Taani kuninga võim. See dokument on vanim kirjalik jälg Tallinna nimetamisest linnaks (civitas), mitte linnuseks, nagu eelnevatel aastakümnetel. Leping piirdub vaid linna mainimisega ja sellest ei selgu, kas see asus Toompeal või kõrgendiku jalamil ega muid linnaelu seisukohast olulisi juriidilisi ja administratiivseid üksikasju. Sellesisuline esimene kirjalik jälg pärineb alles 1248. aastast, kui Taani kuningas Erik IV annetas tallinlastele samad õigused, mis olid Lübecki kodanikel, nimetades esimest korda ka Tallinna raehärrasid (consules civitatis).[26] Kuid ürikust saab välja lugeda, et Tallinna kodanikele oli õigusi antud juba kuningas Valdemari ajal ehk enne aastat 1241.
Seega võime keskaegse Tallinna kui juriidilises mõistes linna alguseks lugeda hiljemalt ajavahemikku 1238–1248. Pärast neid aastaid suureneb linna mainimise sagedus kirjalikes allikates, ehkki esimesed kindlamad topograafilised viited asula asupaigale jäävad siiski alles 1260. aastatesse, nt. leskkuninganna Margrete 1265. aasta korraldus linna ümbritsemise kohta linnamüüriga[27] ning edasised erinevad omandiõiguse jm. reglementeerimist vajavate teemadega seotud tekstid. Niisiis on poliitiliselt Taani riigi koosseisu kuulunud linna õigusruum ja kontaktid hansaregiooniga 1260.–1270. aastateks välja kujunemas, kuid kuidas arenes Tallinna füüsiline keskkond linna algusaegadel, jääb nende allikate alusel valdavalt tundmatuks.
Ent milline pilt avaneb Tallinna vanimale asustusloole arheoloogilistest allikatest? Kas tõesti randusid ristisõdijad 1219. aasta suvel asustamata piirkonnas ning tulevane linn asutati rohelisele aasale, nagu oletati linnaajaloo uurimise alguspäevil, või, nagu pakub välja Paul Johansen,[28] olid juba enne Valdemar II sõjaretke tulevase linna alal olemas skandinaavlaste ja venelaste sesoonsed kaubahoovid ühes Nõukogude arheoloogide välja pakutud muinaseestlaste käsitööliste-kaupmeeste linna-tüüpi asulaga Raekoja platsi alal?[29] 1952.–1953. aasta poliitiliselt motiveeritud kaevamistele järgnenud aastakümnetel aset leidnud arheoloogilised uurimistööd on neid oletusi juba varemgi mitmel juhul muutnud, kuid ka 21. sajandi alguses on küllaldaselt ruumi intrigeerivaiks hüpoteesideks.[30]
Arvestades Põhja-Eesti rannikuala asendit, on Tallinna ümbrus üks paremaid kohti, kuhu rajada uut keskust: kuigi viimase 2000 aasta jooksul on topograafiline situatsioon maakerke tõttu (aastas keskmiselt 2 mm[31]) märgatavalt muutunud, võib siiski tõdeda, et Tallinna lahe ala pakkus kaitset domineerivate loodetuulte eest, head ühendust sisemaaga ja lühimat laevateekonda Soome lahe põhjakaldale. Piirkonnas asus muinasaja lõpul kaks jõge – lahe idakaldale suubuv Pirita jõgi ning tulevase hansalinna naabruses tänaseks maapinnalt kadunud Härjapea jõgi (jn. 1.4). Neist esimene oli oluline muinasaegne tuiksoon, mille alamjooksule koondus alates pronksiajast agraarse iseloomuga püsiasustus.[32] Seal olid muu hulgas nii kindlustatud asula kui ka kaugkaubanduseks sobiva sadamaga kaubanduskoht Irus (jn. 1.5), millel hiljemalt 7.–8. sajandist oli pideva maakerke tõttu Pirita jõe suudmes arvatavasti ümberlaadimiskoht.[33] Iru piirkonna tähtsus administratiivkeskusena hääbus ilmselt hiljemalt 11. sajandi keskpaigas, mil linnuse kasutamine lõppes,[34] ning kandus juba 1930. aastate lõpus esitatud oletuse[35] järgi Irust Tallinna alale. Siia jooksid väidetavalt kokku kolme muinaskihelkonna (Vomentakæ, Ocrielæ ja Repel) piirid,[36] mistõttu kujundati ümbritsevast alast selgelt eraldatud Toompea kõrgendikust uus tugipunkt ühes oletatava turukohaga mäe all.[37] Linnuse arheoloogiline tõestus on jäänud siiski suhteliselt tagasihoidlikuks[38] ning korduvalt esitatud hüpotees tugineb eelkõige kirjalike allikate ja kaudsete andmete analüüsile. Siiski ei tähenda eeltoodu, et Toompea kõrgendik ja selle lähiümbruskond oleksid olnud varasemast inimtegevusest puutumata ning asustatud alles muinasaja lõpusajandite paiku või veelgi enam, 13. sajandi kolonisatsiooni käigus.
Geoloogiliselt on Tallinna tuumikala väga mitmekülgne. Tänaseni on linnaruumis selge dominant Põhja-Eesti klindil paiknev, kohati püstloodsete seintega Toompea klindisaar, mis on ümbritsevast platoost kuni 24 m kõrgem (jn. 1.1). Toompea kõrgendiku lõunaküljel asub madalam moreenist koosnev Tõnismägi (jn. 1.2) ning idaküljele jääb tänase vanalinna ala (jn. 1.3), mille läänekülg asub suhteliselt laugel klindiastangul ja idakülg paikneb liivaluidetega rannikumadalal; klindiastangu ja madaliku piir kulgeb enam-vähem Pika tänava joonel.[39] Ka sisemaa pool ümbritsevad linnatuumikut valdavalt varasema rannalähedase merepõhja liivasetted.[40] Lähiümbruse oluline veekogu oli Ülemiste järv (jn. 1.6) ning sellest alguse saanud ja Tallinna lahte suubunud Härjapea jõgi (jn. 1.4), mis oma suudmealal moodustas abaja. Keskse tähtsusega oli veel Tõnismäe idaküljele jääv Karja allikas (jn. 1.7), aga ka Härjapea jõe alamjooksul asunud Mädajärv (jn. 1.8).
Seega oli hilisema hansalinna ala ja selle lähiümbrus geoloogiliselt muinasaegseks agraarseks püsiasustuseks sobimatu – lähimad varaseks künnipõllunduseks kohased alad ühes muinasaja lõpu (s.o. 12.–13. sajandi algus) küladega jäävad Toompea kõrgendikust 5–9 km itta ja kagusse ning lõunas veelgi kaugemale. Vanalinna külje alt ning Toompealt leitud neoliitilise ning pronksiaegse asustuse jäljed[41] ei vääri 13. sajandi linna kujunemise seisukohast eraldi käsitelu. See-eest tuleb toonitada, et viimase paarikümne aasta jooksul keskaegse Tallinna eeslinnades toimunud päästekaevamiste ning eeluuringutega hakkab välja kooruma kaks piirkonda, mis osutavad mingisugusele linnaeelsele inimtegevusele tulevase hansalinna tuumiku lähedal. Neist esimene on varasema Härjapea jõe kaldad, kus neoliitiliste ja vanema rauaaja juhuleidude kõrval on leitud ka 12.–13. sajandi elutegevusjälgi – keraamikat ning korduvate üleujutusjälgedega kultuurkihti. Lähtudes topograafilisest situatsioonist, võib selles piirkonnas (jn. 1.9) oletada muinasaja lõpusajandite, aga ilmselt ka varase linnaasustuse aegset sadamakohta.[42] Selgeid kaldakindlustusi ega muinasaega kuuluvaid ehitusjäänuseid pole siit ulatuslikest arheoloogilistest uuringutest[43] hoolimata seni veel leitud.
Teise linnaeelse asustusalana (jn. 1.10) saame eristada Tõnismäe kaguküljele jäävat piirkonda, kus Pärnu maantee, Tõnismäe ja Roosikrantsi tänava regioonis toimunud kaevamistel on päevavalgele tulnud hilisrauaaegseid esemeleide,[44] aga ka asulat läbinud ning ilmselt piki Tõnismäe idanõlva Toompeale suundunud muinasaja lõpu tee. Ka siin on eelkõige topograafilise analüüsi toel välja pakutud, et tegemist võiks olla Härjapea jõe suudmes asunud sadamakohaga samal ajal eksisteerinud kaubandusliku iseloomuga asulaga.[45] Arheoloogiliste uuringutega kogutud muinasaegne esemeline aines, mis on pärit pikemast ajaperioodist, seda tõlgendust veel veenvalt ei kinnita, kuid samas ei saa seda hiljutiste välitööde valguses ka välistada. Nii koguti 2016. aastal Pärnu mnt. 22 jj. kinnistult enam kui 1000 katket (lääne)slaavi taustaga 12.–13. sajandi alguse keraamikat ning 2017. aastal leiti Tõnismägi 11a uuringutel 11.–12. sajandi vahetusse dateeritud mündiaarde jäänused.[46]
See asustusskeem (s. t. sadamakoht Härjapea jõe suudmes ja asula Tõnismäe kaguküljel) seab kahtluse alla eelnevatel aastakümnetel valitsenud seisukoha võimalikust muinasaegsest püsiasustusest hiljem linnamüüriga piiratud alal, mille tuumikuks oli Raekoja platsi piirkond ühes sadamat[47] ja asulat ühendanud Pika tänavaga.[48] Kirjalikele allikatele tuginedes esitas selle nägemuse esmalt Paul Johansen,[49] kellelt pärineb idee skandinaavlaste kaubahoovi paiknemisest tänase Oleviste kiriku läheduses, vene kaubahoovist Sulevimäel ja rahvusvaheliselt tuntud kaubitsemiskohast nn. Vana Turu kohal. Koos keskaegse linna tänavavõrgu muinasaega kuvamisega kujunes eelnevate seisukohtade sümbioosis arvamus võimalikust varalinnalisest asulast tuumikuga Raekoja platsi ümbruses, mille kõrvale praeguse Niguliste kiriku kvartalisse rajati 1230. aastate alguses saksa kaupmeesteasula, millest järgnevatel aastakümnetel kasvas omakorda välja keskaegne hansalinn.[50] Selle hüpoteesi arheoloogiline tõestus tugines Raekoja platsi 1953. aasta kaevamiste avaldatud tulemustel, muid 1960.–1980. aastatel tehtud arheoloogilisi tähelepanekuid üldjuhul arvesse ei võetud, mis on toonast Tallinna linnaarheoloogia väga tagasihoidlikku publitseerimisseisu[51] arvestades mõistetav.
2019. aastaks on linnamüüriga piiratud alal toimunud üle 75 arheoloogilise kaevamise ning rohkem kui 300 väiksemamahulist arheoloogilist uuringut, s. o. eeluuringud, järelevalvetööd ja leiuteated.[52] Ehkki tegemist on piisavalt suure alusainestikuga, mis peaks erinevate uurimisküsimuste puhul garanteerima statistiliselt usaldusväärse tulemuse, tuleb siiski arvestada, et arheoloogiliste uuringute asupaik linnaruumis on ebaühtlane, keskendudes eelkõige vanalinna lõunapoolsemasse ossa, s. o. 1944. aasta märtsipommitamisel hävinud hoonete kohale. Pidades silmas, et üks välja pakutud eellinnaline asustustuumik (P. Johanseni skandinaavia ja vene kaubahoov Pika tn. põhjaosas) jääb vanalinna põhjaossa, ei pruugi kogutud arheoloogiline andmestik selles piirkonnas toimunud väheste uurimistööde tõttu anda lõpuni adekvaatset pilti linnaeelsest situatsioonist, ent olemasoleva teabe najal saab tõdeda alljärgnevat.
Arheoloogiliste uurimistulemuste analüüs ei toeta kuigi hästi vanema põlvkonna ajaloolaste ja ehitusajaloolaste oletusi linnaeelse ja eellinnalise asustuse suuremast koondumisest Toompea külje alla ühes varasema rannaala kasutamisega muinasaegse sadama- ja turukohana. Vanalinna eri piirkondades leidub tõepoolest arheoloogilisi jälgi muinasaegsest elutegevusest, kuid kogutud andmestik on liialt tagasihoidlik, et osutada intensiivsele eellinnalisele püsiasustusele. Üksikutel juhtudel on registreeritud vanemate struktuuride, nagu põlenud puitehitiste fragmendid, vitsaiad, kaev jms. jälgi, mis kas stratigraafilise situatsiooni või radiosüsinikdateeringute alusel pärinevad arvatavasti 13. sajandi algusest varasemast ajast (jn. 2.1). Samas on oluline tõdeda, et mitmel juhul pärinevad vanima dateeringuga söeproovid selgelt nooremate struktuuride pealt.[53] Kaudsete tõendite järgi ehk Niguliste kiriku vanima osa vundamendikivide alt leitud luustike põhjal on oletatud ka paganliku matusepaiga olemasolu,[54] kuid sellesse kunstiajaloolaste esitatud hüpoteesi on arheoloogid suhtunud eitavalt, pidades nii neid kui ka hiljem kiriku kalmistult leitud kohaliku taustaga (s. o. eestipäraseid) matuseid pigem keskaegse linna aegseiks.[55] Peale konstruktsioonide on mitmelt poolt saadud esemeleide (jn. 2.2; jn. 3), mis võivad tõepoolest olla hansalinnaeelsest ajast, kuid enamasti ei saa välistada ka nende kuulumist 13. sajandi teise poolde või isegi 14. sajandisse.[56]
ILLUSTRATSIOONID:
Joonis 2. 11.–13. sajandi asustusjäljed Tallinna vanalinna ja eeslinna territooriumil. 1 – muinasaja lõppu (11.–13.
saj.) dateeritud 14C proovid; 2 – muinasaegsed esemeleiud; 3 – Paffrathi tüüpi kerapotid; 4 – protokivikeraamika
(alus: Villu Kadakas, täiendused: Erki Russow).
Joonis 3. Valik muinasaja lõppu ja kontaktiperioodi dateeritavaid leide. 1 – hoburaudsõlg Raekoja platsilt (AI
4061: 4548); 2 – käevõru Niguliste kiriku (eelselt?) kalmistult (AI 6407 I: 1); 3 – kilpkonnsõlg Vaimu tänavalt (AI
6426: 20); 4 – loomapeaotstega hoburaudsõlg Harju tänavalt (TLM 24089: 1683); 5 – ehtenõel Toompealt (TLM
5737: 1207); 6 – kahepealise hobuse kujuline ripats Dunkri tänavalt (TLM 20059: 447); 7 – kõrvalusikas Sauna
tänavalt (AI 6332: 830), 8 – ristpeaga ehtenõel Sulevimäelt (Al 6648: 23/542), 9 – lääneslaavi keraamika Pikalt
tänavalt (AI 6236: 198-204); 10 – nooleots Roosikrantsi tänavalt (AI 5777: 1183); 11 – heiteodaots Toompealt
(TLM 25356: 8). Fotod: Viire Kobrusepp, Andrus Anderson
Samas puudub muinasaegne kultuurkiht enamikul vanalinna arheoloogiliselt uuritud alast, mida ühe hüpoteesi[57] järgi põhjendatakse 13. sajandi keskpaigas toimunud süstemaatilise kaevetööga, millega looduslikule aluspõhjale ladestunud vanem elutegevuskiht teisaldati 1265. aasta järgselt rajatud muldvallidesse. Kuna reeglina on pinnas teisaldatud hilisemate kinnistute alal, mitte avalikus ruumis, pakub hüpoteesi autor välja ka võimaluse, et vanima kultuurkihi mahakaevamise lisaeesmärk oli kustutada varasemad omandisuhted, eemaldada antisanitaarne pinnas ning parandada pinnase veerežiimi.[58] Ehkki seda hüpoteesi ei ole lõpuni aktsepteeritud – nii mastaapse ja ilmselt keskselt organiseeritud linnaruumi planeerimise juures võiks mh. eeldada ka varasema teedevõrgu korrastamist –, puudub hetkel alternatiivne arheoloogiline kontseptsioon seletamaks ühest küljest vanalinna ebakorrapärast ja mingis ulatuses arvatavasti linnaeelsest ajast pärit tänavavõrku, aga ka muinasaegsete asustusjälgede kasinust vanalinna territooriumil. Arheoloogiliselt verifitseerimata on ka Skandinaavia ja Vene kaubahoovide olemasolu 12. sajandi teisel poolel – lokaliseeritud on küll keskaegsetes kirjalikes allikates mainitud Novgorodi kaupmeeste asupaik Sulevimäel,[59] kuid seni puuduvad üheselt linnaeelsesse aega paigutatavad füüsilised jäljed, mis kinnitaksid sesoonse kaubanduskoha olemasolu siin enne 1219. aastat. Üksikud sealt kogutud võimalikud muinasaegsed või n.-ö. siirdeperioodi esemeleiud (rõngasteravik, ristpeaga ehtenõel) saadi segatud pinnasest, mis sisaldas arvukalt 13.–16. sajandisse dateeritud keraamikat.
Seega viitavad kogutud andmed kindlasti linnaeelsele kultuurmaastikule Toompea nõlva all, kuid praegu on keeruline hinnata, millise iseloomuga asustusmuster siin 1219. aasta juunis Valdemar II juhitud ristisõdijate saabumisel oli. Kindlasti ei asutatud tulevast hansalinna inimtegevusest puutumata nn. rohelisele aasale, kuid olemasolev napp arheoloogiline info välistab ka varem välja pakutud suurema ning teatud aladele spetsialiseerunud käsitööliste ja kaupmeeste asula tänase vanalinna kohal. Ekstrapoleerides kogutud arheoloogilist ja topograafilist andmestikku, võime oletada, et linnaeelne asustustuumik jäi arvatavasti Tõnismäe kaguküljele, Toompeal paiknes muinaslinnus ning läbi tänase vanalinna ala kulges mitu ranna, asula ja selle tagamaa vahelist ühendusteed. Vanalinna enese territooriumil võis olla hajaasustust või sesoonset elutegevust (kalastus, karjakasvatus, kaubandus?), kuid puudus selge tiheasustuse ning eellinnalise iseloomuga asustustuumik, mida pidada tulevase hansalinna eellaseks.
Valdemar II vägede maabumine Tallinna lahe kaldal ei olnud kavandatud ühekordse avantüürina, vaid sobitub laiemasse Eestimaa ristiusustamise resp. läänekristlikku maailma haaramise raamistusse.[60] Tallinna piirkonna valik retke alguspunktiks oli teadlik ning ilmselt sisaldas ristisõjale eelnenud strateegiline kava sarnaselt Riiast lähtunud sõjalisele misjonile samuti hõivatud alade koloniseerimise plaane. Kas see toimus Riia piiskopkonnale sarnase mudeli järgi – s. o. ristiusustamine käsikäes allutatud aladele sõjaliste ning majanduslike tugipunktide rajamisega – või eelistasid taanlased Põhja-Eestis teist lähenemist (s. o. esmalt misjon, hiljem keskuste loomine[61]), on Tallinna arheoloogilise uurimise tänase seisu juures keeruline hinnata. Ehkki materiaalseid tõestusi on praegu vähe, tundub tõenäolisem, et taanlaste plaanid sisaldasid kohe vallutuse alguses linnalise keskuse asutamist Tallinnasse. Kas see takerdus taanlaste sisepoliitilistesse sündmustesse (s. o. Valdemari vangistus 1223 ning poliitilised ebaõnnestumised Põhja-Saksas) ja selle kohalikku järellainetusse (s. o. Põhja-Eesti hõivamine Mõõgavendade Ordu poolt 1220. aastate teisel poolel), jääb ilmselt alatiseks vastamata küsimuseks.
Arheoloogilisi ja kirjalikke allikaid kombineerides võime spekuleerida, et kohe pärast Tallinna lahe ääres kanna kinnitamist algas ettevalmistustöö uue keskuse loomiseks. Henriku kroonikateate järgi lammutati Toompea kõrgendikul eestlaste vana linnus ning alustati uue ehitamist,[62] ilmselt samal ajal rajati Toompeale ka esimene kirik, hiljem neitsi Maarjale pühendatud toomkirik. Samuti alustati müntide vermimisega (vt. jn. 4).[63] Eeldusel, et kõrgendikualune maa-ala tundus vahetult pärast vallutust avaasula loomiseks ebaturvaline, võiks linnalise asustuse kõige esimesi ilminguid otsida taanlaste linnuse naabrusest, s. t. mäekõrgendiku põhjapoolsemast osast, kuhu jääb ka tänane toomkirik. Veenev aineline tõendusmaterjal selle hüpoteesi toetuseks seni puudub: ehkki siin on toimunud mitmeid arheoloogilisi uuringuid, mis muu hulgas sisaldavad ka 13. sajandi I poolde dateeritavaid leide, ei saa ei avastatud ehitusjäänuseid ega ka esemeid seostada kitsalt 1220. aastatega. Siiski tuleb tõdeda, et varaste esemeleidude, sh. 13. sajandi I poolde dateeritava keraamika keskmine arvukus kaevandi kohta on võrreldes vanalinna alaga märkimisväärselt suurem. Kas see viitab kultuurkihi vanimate ladestuste paremale säilivusele Toompeal või varase asustuse suuremat intensiivsust, vajab veel põhjalikumat analüüsi.
ILLUSTRATSIOON:
Joonis 4. Esimesed Tallinnas löödud mündid. 1 – Tornbrakteaat Kostivere II aardeleiust (AI 3797). Praeguseks on selliseid münte teada vaid neljast leiukohast – Kostivere (tpq 1219/1220) ja Kumna (tpq 1219/1220) hõbeaardest, Keava linnamäelt ning Virumaalt Pada kalmistult –, mis kõik asusid Taani misjoniala piirkonnas; 2 – arvatavasti peapiiskop Andreas Sunonise brakteaat Kostivere II aardeleiust (AI 3797), mujalt selliseid münte pole leitud. Mõlemaid Roskilde hõbemarga alusel löödud hõbemünte vermiti ilmselt 1219.–1220. aastal Tallinnas. Foto: Mauri Kiudsoo
Veelgi keerulisem on vastata küsimusele, mis toimus pärast 1219. aasta Lyndanise lahingut Toompea nõlva all. Kas pärast lahingut võeti ranna ja Toompea vaheline piirkond kohe aktiivsesse kasutusse, jääb olemasolevate arheoloogiliste jälgede nappuse tõttu lahtiseks. Oletus,[64] et võidu tähistamiseks püstitati tulevase tsistertslaste kloostri kohale Ventseli kabel, on arheoloogiliselt tõestamata. Kuigi kabel (jn. 5.1) ise pärineb kloostrieelsest ajast (s. o. enne aastat 1249), võidi see ehitada ka alles 1230.–1240. aastatel.[65] Muid Taani esimese valitsuse aega (s. o. 1219–1227) jäävaid ning kirjalikes allikates kajastatud sündmustega seotud objekte pole teada.
ILLUSTRATSIOON:
Joonis 5. Võimalikud 13. sajandi I poole ja keskpaiga objektid varases linnaruumis. 1 – Ventseli kabel ja hilisem tsistertslaste klooster; 2 – Harju tn. lõunaosa; 3 – Sauna tn. 10; 4 – Niguliste kirik; 5 – Oleviste kirik; 6 – vene õigeusu kirik; 7 – Püha Vaimu hospidal (?) (alus: Villu Kadakas, täiendused: Erki Russow).
Seega on 1220.–1230. aastatel Toompea kõrgendiku jalamil toimunut arheoloogiliselt keeruline rekonstrueerida. Kui lähtuda hiljutisest oletusest,[66] et eestlaste muinaslinnuse lammutamisel saadud ehituspuitu taaskasutati uute hoonete püstitamisel, siis võib vanalinna territooriumilt kogutud 11.–12. sajandisse dateeritud süsinikproove (jn. 2.1) kõhklemisi seostada keskaegse linna kõige esimese ehitusetapiga. Siin torkab silma eriti suur söeproovide kontsentratsioon[67] Harju tänava lõunaossa (jn. 5.2), kus ühe vähese erandina Tallinnas on leitud looduslikule aluspõhjale püstitatud ning söeproovidega 12. sajandi lõppu – 13. sajandi esimesse poolde dateeritud puithoonestust.[68] Varast puithoonestust on avastatud veel ka Sauna tänavalt (jn. 5.3), kus kõige esimese ehitusetapiga seostatud rajatised pärinevad 14C dateeringu järgi 13. sajandi teisest veerandist,[69] osa söeproove osutab koguni muinasajale.[70] Sama fenomeni kohtab veel paaris-kolmes kohas (nt. Viru ja Aida tn.), kuid praegu ei võimalda ei söeproovide ega kinnisobjektide kaardistamine veenvalt näidata, et mõnd konkreetset vanalinna osa kasutati intensiivselt taanlaste võimu algaastail. Ehkki 12. sajandi lõpu ja 13. sajandi alguspoole katkendlik arheoloogiline info näib kontsentreeruvat vanalinna lõunaossa Raekoja platsi, Sauna ja Harju tänava vahelisele alale, peegeldab see pigem suuremate uurimistööde koondumist kõnealusesse piirkonda kui algse linnatuumiku selget esiletõusu keskaegses linnaruumis.
Sama kehtib põhimõtteliselt ka 1230. aasta järgse perioodi osas – meil puuduvad ajaliselt kitsalt piiritletavad ehitusjäänused, mis võimaldaks veenvalt kinnitada saksa kaupmeesteasula rajamist Niguliste kiriku ümbrusesse ja sellega samal ajal eksisteerinud, kuid etniliselt/õiguslikult eraldi seisnud asustustuumikute olemasolust Oleviste kiriku ja Raekoja platsi naabruses.[71] Üldistades võib tõdeda, et kahe suurema arheoloogilise uurimistöö (Harju ja Sauna tn., vt. jn. 5.2–3) ja üksikute muude näidete najal saame rääkida 13. sajandi I poole hoonestusest Toompea nõlva all Niguliste kiriku, Raekoja platsi ja Sauna tn. regioonis, kuid eeltoodu on vähemalt praegu veel liiga napp, et paigutada intensiivset linnaehitust 13. sajandi II veerandisse. Suur osa hansalinna vanima faasi arenguloost tugineb endiselt kaudsete andmete tõlgendamisele ja teoreetilisele raamistusele, mis toetub üksikutele kirjalikele allikatele. Selle hea näide on ka Niguliste kiriku vanuse küsimus. Ühtegi kindlat arheoloogilist tuge vanima kirikuhoone paigutamisele 1230. aastatesse pole – kirikumüüride alused ja seega kirikust varasemad matused ei dateeri kiriku ehitamise aega. Võttes aga aluseks kiriku esimesel ehitusetapil valminud koori lõuna- ja läänekülje pikkuse – 12,40 ja 12,45 m –, on leitud, et algkiriku rajamisel osalesid Gotlandi stånga jalga (0,277 m) kasutanud ehitusmeistrid,[72] osutades seega võimalusele, et kirikut hakati ehitama peatselt pärast saksa kaupmeeste ümberasumist Gotlandilt.
Samas ei tähenda ülaltoodu, et edaspidi pole võimalik kasutada uusi arheoloogilisi lähenemisi, mille abil leida lisa olemasolevale napile alusandmestikule. Olukorras, kus linnaruumi vanim kultuurkiht on suures osas hävinud, säilinud hoonestusjälgede dateerimine liiga umbmäärane ning 12.–13. sajandi süsinikuproovid mitmeti tõlgendatavad, on üks selliseid võimalusi ilmselt kolonisatsiooniperioodi algfaasi kuuluvate esemeleidude analüüs.
Olen varem Lääne-Eesti linnade 13.–17. sajandi leide käsitledes[73] välja toonud mitu erinevat keraamikahorisonti, millest kõige vanemat seostasin linnade asutamisaegse perioodiga. Tuginedes Lihula, Haapsalu ja Uus-Pärnu importkeraamikale, iseloomustab Eesti rannikulinnade kolonisatsiooniperioodi algetappi Paffrathi tüüpi kerapottide, protokivikeraamika ning ornamenteeritud glasuurkeraamika esinemus linnade kultuurkihi vanimates ladestustes. Kuigi neid keraamikarühmi ei kasutatud ainult 13. sajandi esimesel poolel,[74] annab keraamika massmaterjalina kogu linnaruumi osas tehtavates üldistustes statistiliselt kõige usaldusväärsema tulemuse. Lähtun samuti eeldusest, et linnaasutamise algfaasis tõid ümberasujad kaasa ja/või tarvitasid ka neid tarbeesemeid, mida hiljem oli võimalik kohapeal valmistada – pean siin eelkõige silmas köögikeraamikat, millel puudus lauanõudega (s. o. protokivikeraamika ja glasuurkeraamika) samaväärne sümboolne kapital. Seetõttu võiks esmajoones Paffrathi tüüpi keraamika, vähemal määral ka teised keraamikarühmad, markeerida nii esimeste linnaasukate tarbimisharjumusi kui ka tegevusareaali linnaruumis.
Olen alates 2013. aastast Tallinna vanima asustuslooga tegeledes läbi vaadanud üle 200 Toompea, vanalinna ja eeslinna arheoloogiliste kaevamiste, järelevalvetööde ning juhuleidude kollektsiooni, mis on hinnanguliselt umbes 85% kogu teadaolevast[75] materjalist. Kollektsioonidega tutvumisel kaardistasin ka potentsiaalselt linna asutamisaega ulatuvaid leide. Selle tulemusel selgus, et 13. sajandi esimese poole kuni teise kolmandiku keraamikat leidub vähemalt 90 Tallinna leiukompleksis, neist Paffrathi kui võimalikku kolonistide esimese põlvkonna keraamikat 47 objekti leidude seas (jn. 2.3). Kuigi nõukatkete arv ei ole kokkuvõttes väga suur (tabel 1), näitab see siiski, et 13. sajandi I poolde ja keskpaika dateeritud keraamikat leidub peaaegu kõikjal vanalinna territooriumil, aga ka eeslinna alal. Kahjuks ei tule sarnaselt muule arheoloogilisele infole mingit selget vanimat tuumikala välja ka keraamika põhjal – suurema keraamikakatkete arvuga objektid on reeglina ka uuritud pindalalt kõige ulatuslikumad, ehkki võrreldes kildude arvu kaevatud ruutmeetritega, on ühe Raekoja platsi ümbritsevast tuumikalast väljapoole jäänud objekti puhul osutatud vanimate leidude keskmisest kasinamale esinemusele.[76] Selle kõrval tasub eeslinnade osas osutada 13. sajandi leidude näiliselt suuremale kontsentratsioonile Härjapea jõe suudmes Jaani seegi piirkonnas. Mööda ei saa vaadata ka Harju värava eeslinnast (s. o. Roosikrantsi tn. – Pärnu mnt. piirkond), kus 2016.–2017. aasta kaevamised on toonud eelnevale olulist lisa, seda eriti varase linnaehituse seisukohast (vt. allpool).
Praeguse uurimisseisu juures tuleb tõdeda, et nii Tallinna vanalinna kui ka eeslinnade alal on 13. sajandi II veerandisse ehk varasesse kolonisatsiooniperioodi kuuluvaid jälgi üksikute struktuuride, nagu puithoonestus, vitsaiad kui võimalikud kinnistupiirid, ja esemeleidude (eelkõige keraamika) näol, kuid vahetult Valdemari vallutuse järgse linnaruumi arengu kontseptsioon nt. tänavavõrgu, kirikute, võimalike kindlustuste jne. osas tugineb endiselt rohkem kaudsetele andmetele rajanevatel oletustel kui arheoloogilisel ainesel. Praegu saame väita, et hilisema hansalinna territooriumilt on leitud 13. sajandi II veerandisse dateeritavaid linnalisele eluviisile viitavaid jälgi, kuid on selgusetu, kui intensiivselt tegelesid Tallinna esimesed sisserändajad-linnaelanikud ja kohalik võim 1220. aastatel sihipärase linnaplaneerimisega.
See pilt võib aga 2016. aastal uuritud Pärnu mnt. 22, 22a ja 24 arheoloogiliste kaevamiste tulemusel muutuda. Nimelt leiti sealt mitmeid sissekaeveid – kraave ja oletuslikke hoonesüvendeid –, mis peaksid ajaliselt jääma umbkaudu 1220. aastatesse,[77] ehkki välistada ei saa ka mõnevõrra hilisemat aega. Neist kõige intrigeerivam on madal kraavisüsteem, mis sobiks teiste Läänemere-äärsete linnade eeskujul nii oma madalatelt mõõtmetelt kui ka korrapäralt algsete linnakinnistute tähistuseks.[78] Kui selline kaugeleulatuv oletus leiab edaspidi kinnitust, on meil põhjust keskaegse Tallinna algfaasi otsida Tõnismäe nõlva alt. Muuseas võiks sellele spekulatsioonile tuge anda Roosikrantsi tänava 1990. aastate arheoloogilised uuringud: olemuselt lähedasi asustusjälgi on saadud siitki. Nii on Roosikrantsi 9/11 kaevamistel satutud vähemalt ühel juhul samalaadsele kraavile ja sarnastele esemeleidudele, seevastu Roosikrantsi 2 väljakaevamistel tuvastati 13. sajandi I poole süvendatud põrandaga hoone ning naabrusest koldease, millest leitud protokivikeraamika dateerib selle samuti umbkaudu 13. sajandi II veerandisse.[79] Siiski vajab esitatud hüpotees esmalt kogu olemasoleva alusandmestiku detailset analüüsi.
Tabel 1. 13. sajandi I poole / keskpaiga keraamikaleiud Tallinnas
Lühendid:
PAFF – Paffrathi tüüpi kerapotid, leviku kõrgaeg kuni u. 1250
ORNPGLK – ornamenteeritud punane glasuurkeraamika, levik kuni u. 1300
PROTO – protokivikeraamika (siin Siegburgi protokivikeraamika), levik kuni u. 1275
AI – TLÜ arheoloogia teaduskogu linnaarheoloogia kollektsioon
TLM – Tallinna Linnamuuseumi arheoloogiakogu
(vt tabelit pdf-ist)
1248. aasta mais kinnitas Taani kuningas Erik IV tallinlastele Lübecki kodanikega samad õigused; ürikus mainitakse esimest korda ka kohaliku omavalitsuse esindajaid – raehärrasid.[80] Seega kujunes hiljemalt 13. sajandi keskpaigaks Tallinnas välja administratiivselt kahene jaotus: Toompeal maahärra (s. o. Taani kuningas, ühtlasi Eestimaa hertsog, keda esindas kohapeal asehaldur) juriidiliselt eraldi seisev keskus ning kõrgendiku jalamil all-linn, mis oli ülalinnast sõltumatu ja mille kogukonnasisest argipäeva juhtis oma esindusorgan. Õiguslikus mõttes ehitati kahte eraldiseisvat asustusüksust – ülal maahärra ja vasallide asulat ning all kaupmeeste-käsitööliste nüüd juba juriidiliselt linnana käsitletavat keskust ehk hansalinna. Järgnevas üritan vaadelda, kas ja kuidas kajastub hansalinna linnamaastiku areng arheoloogilise ja ehitusajaloolise andmestiku[81] järgi kuni 14. sajandi teise veerandini ehk ajani, mil kirjalike allikate põhjal oli keskaegne Tallinn oma suuruselt ja piiridelt lõplikult välja kujunenud.[82]
Materiaalse kultuuri uurimise vaatenurgast ei ole 1248. aasta dokument märgilise tähtsusega – meil ei ole võimalik näidata, et just siis, umbes aastal 1250 toimus Tallinna urbaniseerumises suur arenguhüpe, samas ei räägi miski otseselt ka selle vastu. Võttes kokku arheoloogiliste kaevamiste ning ehitusajalooliste uuringute aruannetesse laiali puistatud info, näib, et umbes selleks ajaks oli välja kujunenud esialgne kinnistutestruktuur vähemalt linna lõunapoolsemas osas. Sellele viitavad mitmel pool (nt. Harju tn., Rüütli 11, Sauna 10, Viru 10, samas ka Pikk 33b) leitud vitsaedade ja madalate muldvallide fragmendid, mille puhul saab sageli näidata piirete ajalist jätkuvust[83] kuni 14. sajandini ja veelgi hilisemasse perioodi, mil varasem, vaid osaliselt kinnistut hõlmanud hoonestus asendus aegamööda massiivse kivihoonestusega.
Meil ei ole väga palju andmeid selle kohta, milline võis välja näha Tallinna 13. sajandi keskpaiga ja teise poole kinnistute sisemine liigendus ja hoonestus – olemasolev andmestik on liiga katkendlik toomaks välja selgeid trende elamuehituses või rõhutamaks mõne piirkonna ehituseeskujude primaarsust teiste ees. Meenutagem, et poliitiliselt kuulus Tallinn Taani riigi koosseisu, mistõttu võib eeldada, et mainitud saksa kolonistide kõrval ei saa täiesti kõrvale jätta ka Lõuna-Skandinaavia ehitustraditsioonide esinemust varases linnapildis. Silmas tuleb pidada ka kohaliku elanikkonna panust, mistõttu võisid esimese paari põlvkonna linnaelanike elamud olla nii tüpoloogiliselt stiilipuhtad näited kui ka segu erineva taustaga ehitusviisidest, nagu seda võib täheldada näiteks Sauna tn. elamute puhul – kohalikule varasemale asustusele ebatüüpilised mitmeruumilised puithooned, milles on kasutatud vanu ehitustraditsioone järgivaid ahjusid (jn. 6). Praegu selline vanima hoonestusajaloo analüüs Tallinna kohta veel puudub.
ILLUSTRATSIOONID:
Joonis 6. 13. sajandi puithoonestuse jäänused Sauna tn. 10 kinnistult. Hoonetes kasutatud ahjud järgivad kohalikku ehitustraditsiooni, täidetud pinnase tugevdamiseks kasutatud punutised esindavad pigem võõrapärast lähenemisviisi. Foto: Peeter Talvar
Joonis 7. Harju tn. läänekülje kinnistutel leitud vanimad liithooned, umbes 1280. aastad. (Aus 1992, Joonis 11)
Sellegipoolest saab olemasoleva info põhjal näidata vanima hoonestuse mitmekülgsust. Sporaadiliselt on arheoloogilistelt kaevamistelt leitud 13. sajandi keskpaika ning teise poolde dateeritud keldrita palkhoonete, vahvärkehitiste ning tappkonstruktsiooniga majade jälgi (nt. Harju tn., Sauna 10, Suur-Karja 12, Viru 10, Vene 4). Tuginedes Lääne-Eesti näidetele,[84] peaks vanalinna territooriumil leiduma ka vanimate puithoonetega samaaegsete poolkeldriga kivihoonete jälgi, kuid ainult arheoloogilise konteksti põhjal pole ühtegi kivimaja nii varasesse perioodi paigutatud. Seni on all-linnas vanim arheoloogiliselt dateeritud kivihoonestus paigutatud 1280. aastatesse, kui Harju tänava kinnistute keskossa rajati mitu liithoonet, s. o. tagaosas poolkeldriga kivimaja ning ees sõrestikkonstruktsioonis hoone (jn. 7).[85]
Tüpoloogiliste analoogide põhjal ei saa siiski välistada, et esialgse puithoonestusega samal ajal kerkisid juba 13. sajandi keskpaigas osa kinnistute keskossa ka esimesed kivimajad (nt. Raekoja plats 13 ja 14, Kuninga 1, Vene 17, Vene 23, Pikk 17 jne.). Siiski tuleb veel kord rõhutada, et tegemist on eelkõige põhiplaanide põhjal tehtud ekstrapolatsiooniga, mitte väliuuringute tulemusega. Pigem näib Tallinnale tüüpiline olevat, et 13. sajandi keskpaiku või aastasaja teisel poolel enne kivihoonestuse rajamist eemaldati suurel osal vanalinna territooriumist vanema puithoonestuse jäänused (sageli kuni loodusliku aluspinnani), mille järel toodi kinnistule isolatsiooniks/pinnase stabiliseerimiseks savi- või liivakiht ning alles seejärel asuti kivihooneid rajama (nt. Harju tn., Suur-Karja 8, Viru 11). Ainult geoloogiliselt ja veerežiimilt stabiilsemal alal on vanim kivihoonestus ehitatud otse looduslikule aluspinnale, piirdudes tollase ehitustraditsiooni järgi kõigest kuni 0,5 m sügavuse vundamendisüvendiga (nt. Raekoja plats 13, aga ka linna põhjaosas).
Ka 13. sajandi keskpaiga kontekstis on keeruline näidata mõne linnaala eelisarendamist teiste arvelt – ilmselt parema arheoloogilise uurituse tõttu kontsentreeruvad näited pigem vanalinna lõunaossa, kuigi välistatud pole ka linna lõuna- ja põhjaosa minimaalne linnaehituslik eristumine (lähemalt allpool). Arvatavasti tuleb mitmel juhul üle vaadata ka varasemad kivihoonestuse vahest liiga konservatiivsed ehitusarheoloogilised dateeringud – nt. linna põhjaosas Tolli tn. 6 looduslikule aluspinnale rajatud liithoone (kinnistu keskel asunud kivihoone mõõtmetega 4,6 × 4,9 m), mille ehitusaeg paigutati 1980. aastate alguse väliuuringute põhjal 14. sajandi II veerandisse.[86] Esiletõstmist väärib ka paari 13. sajandi I poolde või keskpaika dateeritud väiksema poolkelderhoone olemasolu hilisema eeslinna alal, Jaani seegi territooriumil.
Kinnistutega samaaegne on ka tänavate põhivõrgustik. Tuginedes eelkõige pinnareljeefi ja linnaplaani analüüsile ning vähem arheoloogilisele substantsile, võib eeldada, et 13. sajandi keskpaiku suubus linnasüdamesse vähemalt 4–5 suuremat tänavat – Harju-Kullasepa, Suur-Karja, Vene, Pikk, Viru. Klindi servale jäänud Harju-Kullasepa (tee Tõnismäe nõlva alusesse asulasse?) ja Pika (tee randumiskohale?) tänava puhul võib spekuleerida nende muinasaegse päritolu üle, samuti ei saa välistada Toompea nõlva all kulgenud Rüütli-Rataskaevu-Nunne tänavate pärinemist linnaeelsest ajast. Tuleb aga rõhutada, et ühelgi juhul pole oletused arheoloogiliselt tõendatud.
Problemaatiline on ühe põhitänavana defineeritud Laia tänava vanus. Tänasel linnamaastikul sumbub tänav mõlemas otsas, kuid võimalik, et selle põhjapoolne osa kulges enne Oleviste kiriku (ümber)ehitamist Pikale tänavale ning sealt edasi keskaegse sadamakoha suunas.[87] Samas puudub tänaseni arheoloogiline kinnitus, et linna rajamise aegne sadamakoht asus asula kirdeküljel või viidi sinna alles 1330. aastatel, mis ajast on kirjalikke viiteid suuremale sadamaehitusele Tallinnas. Nagu näitavad uurimistulemused, kulges tänava lõunaots linna algusaegadel otse Pika jala värava peale, erinevalt tänasest.[88] See võiks viidata Laia tänava võimalikule kõrgele vanusele ja osutab ka linna algusaegadesse ulatuvale asustuspesale Suur-Kloostri ja Aida tänava vahelisel alal. Kindlasti muutus linna tekke sajandil Rüütli tänava kulg, sest Lühikese jala poolses otsas paiknes tänava läänekülg veel 13. sajandi lõpus tänasest 3,5 m ida pool.[89]
19.–20. sajandil tänavate trassitöödega hävitatud kultuurkihi tõttu pole ka ühest vastust, kuidas vanimad tänavatasandid välja nägid. Viimase aastakümne uuringute valguses (Harju ja Suur-Karja tn.) võis teede heakord 13. sajandi keskel piirduda muldtasapinnaga, mis oli osaliselt kaetud paekivitükkide ja munakatega. Tänavate süstemaatilisem katmine resp. sillutamine algas ilmselt 13. sajandi viimasel veerandil; üksikud, ja Tallinna kontekstis pigem erandlikult puitsillutisega tänavalõigud pärinevad arvatavasti kas 13.–14. sajandi vahetusest või 14. sajandi algusest (Harju ja Müürivahe tn.) (jn. 8). Kas tänavapinna ulatuslikum korrastamine võiks viidata kasvava linnakogukonna omavalitsuse varasemast oluliselt sihipärasemale tegevusele alates 13. sajandi lõpust, on keeruline hinnata, kuid näib linnaruumi üldise arengu taustal võimalik.
ILLUSTRATSIOON:
Joonis 8. Suur-Karja tänava päästekaevamistel (2009) päevavalgele tulnud 13. sajandi keskpaiga pinnatud tee ning Harju tänavalt 2013. aastal avastatud 13. sajandi lõpu – 14. sajandi alguse puitsillutise katke. Foto: Ragnar Nurk, Eero Heinloo
Tallinna 13. sajandi avaliku ruumi kujunemises moodustab omaette keerulise teemaderingi linna vanim turukoht ning selle ühiskondlik hoonestus. Kuigi arheoloogiliselt on ümber lükatud oletus, et vanim turukoht paiknes klindi ja rannikumadala piiril asunud ja seetõttu üsna järsu kaldega Vana turu tänaval (jn. 5.VT), ei ole samas täiesti kindel, et algne turuplats asus tänase Raekoja platsi kohal, kus vanimad elutegevusjäljed pärinevad hiljemalt 13. sajandi II veerandist. 1953. aasta arheoloogilistel kaevamistel ning järgnevate aastakümnete trassitöödel kogutud esemeleiud (kaubapakkide kinnitused, nahatööga seotud tootmisjäänused, valuvormid jne.) viitavad küll käsitööle ja kaubandusele selles piirkonnas, kuid keeruline on hinnata algse turuplatsi suurust ning väljaku ehitusliku dominandi – raekoja – vanimat kujunemislugu. Kuigi turuväljaku tänast kuju ja mahtu peetakse vahel linna algusaastaisse tagasi ulatuvaiks,[90] ei saa 1953. aasta arheoloogiliste kaevamiste tulemuste uustõlgenduse põhjal siiski lõpuni välistada, et esialgne avalik ruum tärkava linna südames oli tänasest poole väiksem ning alles pärast ala regenereerimist 13. sajandi lõpus likvideeriti platsi läänepoolses osas asunud kinnistud ja algselt mujal asunud turg toodi uude kohta.[91]
Samavõrd komplitseeritud on ka raekoja ehituslik kujunemine. Kirjalike allikate ja ehitusajaloolise analüüsi põhjal on välja pakutud kaks vastandlikku arenguskeemi, millest esimese[92] järgi pärineb väljaku kagunurka rajatud raekoja vanim ehitusetapp 13. sajandi lõpust ning teise[93] järgi väljaku edelanurka püstitatud algehitis juba 13. sajandi keskpaigast. Teddy Böckleri rekonstruktsioonikatsed peegeldavad arvatavasti siiski rohkem uurija fantaasiaid kui pikaajalise välitööga veenvalt argumenteeritud tõlgendust. Kuna hilisematel sajanditel kogunes Tallinna raad vahel raekoja asemel koosolekuks naabruses asunud Püha Vaimu kirikusse, on tõenäoline, et ka asula alguskümnenditel käis linna esindusorgan koos mõnes jumalakojas.
Milline oli tärkava hansalinna sakraalmaastik, on hoolimata pikast uurimisajaloost endiselt suures osas oletuslik. Võib eeldada, et linna kahe kirikukihelkonna – Niguliste ja Oleviste – kirikud (jn. 5.4–5) pärinevad asula algaastaist, kuid veenev, absoluutdateeringutega arheoloogiline kinnitus selle kohta puudub. Nagu eespool mainitud, on Niguliste kiriku puhul 1960.–1970. aastate ehitusarheoloogiliste uuringute põhjal esitatud kontseptsioon, mille järgi Gotlandi meistrid asusid 1230. aastatel rajama kastkooriga sakraalehitist, millest aastasaja teiseks pooleks kujunes Vestfaalist pärit eeskujude järgi ehitatud kindlustatud kaupmeestekirik.[94] Kirjalikes allikates on kirikut esimest korda mainitud siiski alles 1315. aastal. Täiesti hüpoteetiline on Oleviste kiriku vanim ehituslugu. Esimest korda 1267. aastal mainitud kirikule eelnes vanema uurimisloo (P. Johansen jpt.) järgi juba 12. sajandil rajatud pühakoda, kuid arheoloogiliselt saab vaid tõdeda, et kolmelöövilisena ehitatud kiriku vanimad säilinud osad (piilarid, kaared ning pikihoone ja koori vaheline võlv) pärinevad tõenäoliselt 14. sajandil ehitatud kolmelöövilise pikihoone ja kolmelöövilise kooriruumiga kirikuhoonest,[95] praeguse hoone ülejäänud osad aga alles 15. sajandist. Peale selle on kaevetöödel leitud varasema üheruumilise kastkoori jäänused, mis võivad pärineda 13. sajandist, kuid samaaegsest pikihoonest ei ole midagi teada. Kas esimesele kiviehitisele eelnes mõni muu (puitkirik?), jääb ilmselt alatiseks lahtiseks, sest keskaegsete hauakambrite kõrval on 19.–20. sajandi mastaapsed kaevetööd kirikus hävitanud peaaegu kogu arheoloogilise substantsi. Sama saatus on tabanud ka linna algusaegadesse küündinud õigeusu kirikut Sulevimäel (jn. 5.6), kust 2003. aasta kaevamistel leitud 13. sajandi panusteta matused[96] osutavad kaudselt piirkonnas asunud vene kogukonna pühakojale, kuid selle ehitusjäänused on tänaseks eeldatavasti täielikult hävinenud. Varasemas kirjanduses[97] intrigeerivalt linnaeelsesse aega paigutatud Püha Vaimu kabel/kirik on tänaseni arheoloogiliselt ja ehitusajalooliselt detailsemalt uurimata, kuid naabruses toimunud põgusad välitööd näivad välistavat praeguse pikihoone olemasolu enne 14. sajandit.[98] Võimalik, et siin (jn. 5.7) asus esialgu, s. o. 13. sajandi keskpaigas ja II poolel, Püha Vaimu hospidal ja selle kabel; 1316. aastal esimest korda mainitud hoone katusealust on põhjaseinas säilinud kaubaluugi põhjal otsustades kasutatud ka kaubalaona.
ILLUSTRATSIOON:
Joonis 9. Tallinna linnaruum 13. sajandi II poolel ja 14. sajandi alguses. A – võimalik esialgne linnamüür; B – 1310. aasta paiku linnamüüriga piiratud ala. 1 – naistsistertslaste Püha Miikaeli klooster; 2 – dominiiklaste klooster; 3 – tsistertslaste Kärkna kloostri majandushooned; 4 – tsistertslaste Dünamünde (hiljem Padise) kloostri linnamaja; 5 – tsistertslaste Roma kloostri linnamaja (alus: Villu Kadakas, täiendused: Erki Russow).
Tallinna varase linnaruumi algset ulatust ja arengut aitab mõnevõrra piiritleda, kui pöörata tähelepanu ka vaimulikele ordudele kuulunud kinnistutele. Võttes tärkava linna keskpunktiks Raekoja platsi, asusid need võimaliku algse tsentrumi suhtes traditsiooniliselt perifeersetel aladel. Varasema Ventseli kabeli juurde ehitatud naistsistertslaste Püha Miikaeli klooster (kinnitamata esmamainimine 1249, kindlam teade 1267) rajati suurematest ühendusteedest eemale, linna lääneküljele (jn. 9.1). Olulisem on aga vaadelda linna idaküljel, linnamüüri naabruses asunud vaimulike ordude kinnistuid. Siia, Vene tänava keskossa, koondus kirjalike teade põhjal hiljemalt 1260. aastatest nelja kloostri kinnisvara – dominiiklaste Püha Katarina klooster (all-linnas tegutsemine dokumentaalselt kinnitatud pärast 1262. aastat; jn. 9.2), tsistertslaste Kärkna kloostri majandushooned (1280. aastad; jn. 9.3) ning sama ordu Dünamünde (hiljem Padise) ja Roma kloostri linnamajad (jn. 9.4). Selline vaimulike ordude kinnistute tihe koondumine linna ühte ossa võiks viidata teadlikule linnaplaneerimisele 13. sajandi keskpaigas, kuid täpsem arheoloogiline ja ehitusajalooline info selle kohta puudub.
Niisiis näib hajusa arheoloogilise ja ehitusajaloolise informatsiooni sünteesis 13. sajandi teise poole Tallinna linnaruumi põhituumik jäävat tänase vanalinna lõunapoolsesse ossa, millega hiljem liitus merepoolne ala. Kõige selgemini tuleb see välja linnakindlustuste analüüsist. Jälgides linnamüüri kulgemist, saab selle põhikuju järgi eraldada kahte faasi: lõunapoolne neerukujulise perimeetriga kindlustusvöönd (jn. 9.A) ning hilisem sirgjoonelistest müürilõikudest liidendus (jn. 9.B). Neist esimest on seostatud kuninganna Margrete 1265. aasta korraldusele järgnenud kindlustustöödega, teist 1310. aastal Taani kuninga voliniku, rüütel Johannes Canne nõuannetega, kuidas Tallinna linna paremini kindlustada ning millega arvatavasti kaasnesid muudatused kvartalite ülesehituses ja tänavavõrgus. See seletaks Laia tänava topograafiliselt kummalist kulgemist, aga ka tänava keskosa ebaloomulikku laiust, mis on ilmselt põhjendatav linnavärava paiknemisega tänava kõige avaramas lõigus. Argumenti toetab ka kahe oletatava ehitusetapi läänepoolses liitekohas avastatud linnamüüri vanem murdekoht.[99] Samuti näib eelkirjeldatud esemeleidude kaardistamise põhjal (jn. 2.3–4), et lõviosa 13. sajandi I poole – keskpaiga leide jääb vanima linnamüüriga piiritletud ala sisse. Ent nagu öeldud, on vanalinna põhjapoolseimat osa senini arheoloogiliselt vähem uuritud, mistõttu ei saa eeldada, et hiljem linnamüüriga liidetud maa-ala oleks linnatuumikust märkimisväärselt noorem. Seega on võimalik, et piirkond säilitas esialgu mingil põhjusel eristaatuse, mis 14. sajandi alguseks kaotas oma varasema tähtsuse. Nii või teisiti näitab põhjapoolse linnaala müüriga piiramine pärast 1310. aastat, et hansalinna tuumik kujunes lõplikult välja 14. sajandi I veerandiks.
Üks omaette valdkond, millel tuleb veel põgusalt peatuda, on 13. sajandi Tallinna olmekultuuri arheoloogilised jäljed. Viimase paari aastakümne jooksul on sellele enamasti tähelepanu pööratud eriuurimuste ühe osana või leiukomplekside või esemegruppide kaupa,[100] kuid ka linna asutamisaastasaja materiaalse kultuuri kohta puudub seni kokkuvõtlik üldistus. Küsimusi, mis vajaksid avaramaid vastuseid, on tegelikult palju, nimetan neist siin vaid mõned: kas meil on võimalik näha Tallinna 13. sajandi käsitöös ja majapidamiste inventaris eri piirkondade, rahvusgruppide või valmistamistraditsioonide mõju? Kas maapõues säilinud olme põhjal saab linnaruumis välja tuua selgelt piiritletavaid etniliste või sotsiaalsete gruppide asualasid? Kui jah, siis kas on põhjust kõneleda teatud linnaelanike rühmade tahtlikust segregatsioonist ja/või identiteedipõhisest koondumisest? Kuniks kogutud arheoloogiline alusandmestik pole linnatopograafilisest vaatenurgast üksipulgi läbi töötatud, on neile küsimustele keeruline põhjapanevalt vastata. Sellegipoolest ilmneb otstarbelt ja materjalilt erinevate esemete esmasel vaatlusel mitmeid kõnekaid aspekte.
Kui esmalt keskenduda arheoloogiliste leidude kõige arvukamale liigile ehk keraamikale, siis selle põhjal ei ole üldjuhul võimalik linnaruumis välja tuua suuri erisusi. Enamasti on 13. sajandi keraamikakogumid oma ülesehituselt suhteliselt sarnased ning vaid erandjuhtudel kohtab mõne kaevandi lõikes „anomaaliad“, nagu näiteks slaavi päritolu keraamika. Kas see võiks vihjata nõude kasutaja(te) etnilisele päritolule, pole peale ühe erandjuhtumi (vt. allpool) praeguses uurimisseisus võimalik öelda. Sama puudutab tervikuna kogu välismaist keraamikat, mille seas moodustavad lõviosa ilmselt sihipärase keraamikakaubandusega siia jõudnud tooted, kuid vanimate leidude hulgas on kindlasti ka selliseid nõusid, mis saabusid koos ümberasujatega ehk Reini keskjooksul asunud tootmiskeskustes valminud Paffrathi tüüpi kerapotid, samuti vähemalt osa samas regioonis toodetud protokivikeraamikast.[101] Paraku on nende nõude kasutajaskond üsna samalaadne kõikjal Läänemere-äärsetes idakolonisatsiooni käigus tekkinud linnalistes keskustes ning võimalikud regionaalsed eripärad võivad välja tulla alles keraamikaleidude süsteemsel kõrvutamisel.[102] Seega näib vähemalt esmapilgul, et hansalinna esimese paari põlvkonna ümberasujate täpsem piirkondlik päritolu jääb arheoloogiliste allikate abil avamata.
See ei pruugi siiski lõpuni nii olla. Kui importkeraamika võib ümberasujate poolt kaasa võetud inventari asemel kajastada aktiivset keraamikakaubandust ning veelgi avaramalt vaadates Põhja-Euroopa linnaelanikkonna sarnaseid tarbimisharjumusi, siis Tallinna kohaliku käsitöö süvaanalüüs võiks anda viiteid pottseppade võimalikule lähtepiirkonnale. Ehkki siingi on vastava ainese käsitelu suures osas algusjärgus – ühtegi spetsiaalset eriuurimust pole seni koostatud –, näib kohaliku keraamikana tõlgendatud leidude esmase läbivaatamise tulemusel, et vähemalt osa 13.–14. sajandil siin valmistatud kolmjalgpottidest (jn. 10) järgib Roskilde-Lundi piirkonnas samal ajal kasutusel olnud nõude kuju.[103] Siit võib teha oletuse, et ümberasujate seas oli arvatavasti ka Lõuna-Skandinaaviast pärit käsitöölisi, ent mõistagi ei saa ainult ühe tooteliigi põhjal anda hinnanguid migratsiooni ulatusele.
ILLUSTRATSIOONID:
Joonis 10. Tallinna 13. sajandi II poolele tüüpiline kohalik kolmjalgnõu ehk graapen. Samasuguse põhikujuga savinõusid valmistati 13. sajandil Roskilde ja Lundi piirkonnas. Põhja-Saksa linnade (nt. Lübeck, Rostock) tollased tooted olid teistsuguse väljanägemisega. Foto: Andrus Anderson (TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 6332: 356)
Joonis 11. 2003. aastal Sulevimägi 4/6 päästekaevamistel leitud klaashelmeste valmistamisega seotud sulatustiiglid ehk kupellid. Vana-Liivimaa linnades (Tallinn, Tartu, Riia) on vastavad leiud eranditult seotud vene asustusega. Foto: Jaana Ratas (TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 6648)
Küsimusele, kas 13. sajandi Tallinnas oli etniliselt selgelt piiritletud asualasid, saab ühel juhul jaatavalt vastata. Arheoloogiliste leidude põhjal oli selline asustuspesa kindlasti vene kaupmeestehoov Sulevimäel, kus 2003. aastal leiti muust linnaruumist selgelt eristuvat materiaalset kultuuri. Lisaks tüüpilisele Loode-Vene keraamikale, mida mujal vanalinna territooriumil ei kohta, on teine ja veelgi ilmekam aineline jälg klaashelmeste valmistamise tootmispraak ja töövahendid – sulatustiiglid (jn. 11). Praeguse uurimisseisu juures võib üsna veendunult öelda, et tegemist on vene käsitöölistele ainuomase toodanguga, sest samasuguseid tootmisjääneid tuntakse ainult vene enklaavide territooriumilt Tallinnas, Tartus ja Riias.[104]
Teiste etniliste või sotsiaalsete gruppidega seostatavad iseärasused arheoloogilises aineses selgelt välja ei joonistu, vähemalt mitte ilma põhjalikuma analüüsita. Kindlasti on 13. sajandi hansalinna leidude seas mitmeid asju, mille puhul saab välja tuua kasutaja oletatava rahvusliku tausta, kuid üldjoontes esindavad esemed kitsamalt määratlemata linnakultuuri. See tuleb muuseas välja ka Sauna 10 leiukogumi puhul, kus kohalikule, muinasaegsele käsitöötraditsioonile viitavate metallisulatustiiglite[105] kõrval on samades majapidamistes kasutatud Lääne-Euroopast toodud importkeraamikat (tabel 1) ning nende eeskujul Tallinnas tehtud kolmjalgpotte ja kannusid. Sama kinnitavad ka sealt leitud nahaleiud.[106] Niisiis võib Sauna tänaval nii hoonestuse (vt. ülal) kui ka irdesemete najal täheldada eri taustaga materiaalse kultuuri lõimumist universaalseks linnakultuuriks juba linna alguskümnenditel ning inimeste lähem identiteet kajastus eelkõige ehete kaudu.[107]
Tallinna vanim kujunemislugu on ka pärast poolteise aastasaja pikkust kirjalike ja aineliste allikatega tegelemist avatud uutele tõlgendustele ja hüpoteesidele. Kindlasti oleme tänaseks jõudnud kaugemale 20. sajandi keskel valitsenud vastandlikest seisukohtadest, millest ühe järgi võib linnalise asustuse tekkimise viia tagasi 10.–11. sajandisse, teise järgi aga tuleb hansalinna alget otsida Skandinaavia ja saksa kaupmeeste asumisest Soome lahe lõunakaldale 13. sajandi algupoolel. 21. sajandi alguses saab tõdeda, et otsapidi on õigus mõlemal poolel – Tallinna tuumikala vanim tiheasustus pärineb arvatavasti juba 13. sajandi alguse kolonisatsioonile eelnenud ajajärgust, kuid asustusüksus – mille täpsem olemus vajab siiski veel täpsemalt mõtestamist – asus varem eeldatud asupaigast (s. o. tänane vanalinna territoorium) enam sisemaa poole. Kui aga rääkida linnalisest asustusest keskaja õiguslikule ja materiaalsele kultuurile vastavates kategooriates, siis tekkis resp. asutati hilisem hansalinn millalgi 13. sajandi teisel veerandil ning pigem varasemast asustusüksusest sõltumata. Kindlasti mõjutas hansalinna kohavalikut varasem asustusmuster, kuid muinas- ja keskaegse asula vahetut kontinuiteeti ja asula sihipärast ümberpaigutamist täna välja tuua ei saa. Võimalik, et hansalinna algusaegadel eksisteeriski kõrvuti kaks asustustuumikut: vana, muinasajast pärinev asula Tõnismäe lõunaküljel, kus taanlased võisid 1220. aastate algupoolel teha esimese katse rajada linn, ning uus koloniaallinn, mida Mõõgavendade Ordu võimu all hakati pärast 1227. aastat Toompea idanõlva alla rajama.
Keeruline on ka hinnata hansalinna vanimat arengulugu, sest hoolimata nüüdseks juba pea 50 aasta pikkusest järjepidevast arheoloogilisest uurimistööst on kogutud materjal süstemaatiliselt läbi töötamata. Olemasoleva andmestiku valguses saab siiski tõdeda, et linnamüüriga piiratud ala sees ei saa ehitusajaloolise ja arheoloogilise substantsi analüüsi põhjal välja tuua selget vanimat asustustuumikut ehk nn. Gründungsviertel’it ega ka kitsamalt piiritletud etniliste asualade olemasolu, kui jätta kõrvale vene kaubahoov linna põhjaosas. Mitte miski ei toeta lõpuni vanima linnatuumiku asumist Niguliste kiriku ümbruses ehk alal, kuhu varasema tõlgenduse järgi asusid pärast 1230. aastat Gotlandilt ümber kolinud kaupmehed. Ajaliselt sama vanu (s. o. 13. sajandi I pool, eelkõige sajandi II veerand) asustusjälgi on ka mujalt vanalinna territooriumilt. Paremate uurimisvõimaluste tõttu koonduvad need jäljed pigem linna lõunapoolsesse ossa, kuid see võib linna põhjaosa, kus 2019. aastaks on toimunud vaid üks suurem arheoloogiline päästekaevamine, põhjalikumal uurimisel muutuda. Võimalik, et siis saab ka veenvamalt kinnitada või ümber lükata oletuse varase Skandinaavia asustuspesa olemasolust Oleviste kiriku ümbruses, nii nagu 2003. aastal õnnestus lähemalt lokaliseerida 13.–14. sajandi vene kaubahoovi asupaik. Samas tuleb viimase aastakümne uurimistulemusi arvesse võttes pidada võimalikuks, et võõraste kaupmeeste linnaeelsed peatuspaigad jäid sarnaselt muinasasustusega pigem Tõnismäe nõlva alla, kust oli parem ühendus Härjapea jõe suudmes asuva sadamakohaga ning kauplemiskohale turvet pakkuva linnusega Toompeal.
Vaadeldes lähemalt tänase Tallinna vanalinna kohale asutatud hansalinna vanimat kujunemist, näeme, et linnaruumi arengus ja tema materiaalses kultuuris põimuvad väga erineva taustaga inimeste tegevus. Kõrvuti Põhja-Saksa linnadele omase ainelise pärandiga on siinses arheoloogilises materjalis jälgi Lõuna-Skandinaaviast ja Loode-Venest pärit käsitöölistest, ehitusdetailide ja ehete kaudu kumab läbi ka eestlastest linnaelanike panus Tallinna argipäeva, kõnelemata kaubakontaktide teel siia jõudnud kaugematest esemetest. Seega oli 13. sajandi II veerandil Soome lahe lõunarannikul alguse saanud hansalinn juba oma esimestel aastakümnetel sarnane 21. sajandi Tallinnaga – vahendades transiitkaubandust ja põimides erinevate rahvuste ja kultuuride mõjutusi.
Artikkel valmis teadusprojekti IUT 18-8 „Liivimaa kujunemine: toimijad, institutsioonid ja võrgustikud kesk- ja varauusaegses Läänemere regioonis“ raames. Täpsustuste ja näpunäidete eest olen tänu võlgu Torbjörn Brorssonile, Villu Kadakale, Mauri Kiudsoole, Ivar Leimusele, Marcin Majewskile, Anton Pärnale, Toomas Tamlale, Jaan Tammele ja Guido Toosile. Kaasabi eest illustratsioonide valmistamisel tänan Andrus Andersoni, Eero Heinlood, Viire Kobruseppa, Ragnar Nurka, Jaana Ratast ning Kersti Siitanit.
Erki Russow (1974), PhD, vanemteadur, Tallinna Ülikooli ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskus, Narva mnt. 25, 10120 Tallinn, erki.russow@tlu.ee
[1] Artikkel ilmus algselt 2016. aastal Saksamaal, vt. E. Russow. Origenes Revaliae – Die ersten hundert Jahre. – Lübecker Kolloquium zur Stadtarchäologie im Hanseraum, X: Vorbesiedlung, Gründung und Entwicklung. Hrsg M. Schneider. Lübeck, 2016, lk. 537–558. Artiklit on Tuna tarbeks täiendatud uuemate uurimisandmete ja publikatsioonidega, mis mõnel juhul muudavad algversioonis esitatud seisukohti. Samuti on juurde lisatud olmekultuuri alapeatükk.
[2] O. Saadre. Arheoloogilised kaevamised Raekoja platsil. – Õhtuleht, 03.06.1953, lk. 3.
[3] L. Jaanits. Nõukogude Eesti arheoloogia Tartu-periood. – Arheoloogiline kogumik. Koost. L. Jaanits, V. Lang. (Muinasaja teadus, 1). Tallinn, 1991, lk. 20–44, siin lk. 30.
[4] Nt. E. Nottbeck, W. Neumann. Geschichte und Kunstdenkmäler der Stadt Reval. Erster Band. Die Geschichte der Stadt. Reval, 1904.
[5] Nt. P. Johansen. Nordische Mission, Revals Gründung und die Schwedensiedlung in Estland. (Kungl. Vitterhets historie och antikvitets akademiens handlingar, 74). Stockholm, 1951.
[6] Nt. T. Kala. Tallinna tekkeloo peegeldumine kirjalikes allikates. – Keskus – tagamaa – ääreala. Uurimusi asustushierarhia ja võimukeskuste kujunemisest Eestis. Koost. V. Lang. (Muinasaja Teadus, 11). Tallinn/Tartu, 2002, lk. 391–408.
[7] Nt. D. Bruns. Tallinn. Linnaehituslik kujunemine. Tallinn, 1993; R. Zobel. Tallinn (Reval) keskajal: linnaehitus 13. ja 14. sajandil. Tallinn, 2009; R. Zobel, J. Maiste, M. Kalm. Toompea loss. Tallinn, 2008.
[8] H. Üprus. Die Architektur der Altstadt Tallinns und ihre Abhängigkeit von der mittelalterlichen sozialen Struktur. – Bürgertum – Handelskapital – Städtebünde. Hrsg. K. Fritze, E. Müller-Mertens, J. Schildhauer. (Hansische Studien, III). Weimar, 1975, lk. 253; H. v.z. Mühlen. Zur wissenschaftlichen Diskussion über den Ursprung Revals. – Zeitschrift für Ostforschung. Länder und Völker im östlichen Mitteleuropa, Jg. 33(4), 1984, lk. 532.
[9] Alates 19. sajandi algusest kuni tänaseni on Tallinna ja tema ajaloolisi eeslinnasid arheoloogiliselt dokumenteeritud rohkem kui 1100 korral, nende hulgas on juhuleiud, eeluuringud ja põhjalikud kaevamised; 21. sajandi tööd hõlmavad sellest arvust ligi poole. Kogutud alusandmestik on vormistamisel Tallinna linnaarheoloogia historiograafilis-analüütiliseks ülevaateks: E. Russow. Tallinna linnaarheoloogia. Leiuteated, juhuleiud ja arheoloogilised välitööd 1500–2015. Viitan artiklis teose kataloogiosa kirjetele (seisuga 15.03.2019), kuid esitatud kataloogiviited võivad väljaande lõppversioonis mõnevõrra muutuda.
[10] Esmajoones Tallinna keskaegsete linnakindlustuste tunnustatud uurija, arhitekt Rein Zobel, kes tegeles alates 1950. aastatest linna tekkeproblemaatikaga esmalt seoses linnamüüri kujunemislooga. Vt. nt. R. Zobel. Tallinna linnamüür. Tallinn, 1966; R. Zobel. Tallinna keskaegsed kindlustused. Tallinn, 1980; veidi kohendatud kujul ka: R. Zobel. Tallinn (Reval). Keskaegsed kindlustused. Tallinn, 2011. Tema nägemus 12.–13. sajandi Tallinnast on intrigeeriv, kuid pole uuemate arheoloogiliste uuringute põhjal kinnitust leidnud.
[11] Nt. J. Tamm. Of the Older Settlement of Tallinn. – Castella Maris Baltici, 1. Ed. K. Drake. (Archaeologia Medii Aevi Finlandiae, 1). Stockholm, 1993, lk. 205–211; J. Tamm. Tallinna vanemast asustusest. – Vana Tallinn V (IX). Tallinn, 1995, lk. 10–34; J. Tamm. Toompea arheoloogilisest uurimisest. – Linnusest ja linnast. Uurimusi Vilma Trummali auks. Koost. A. Haak, E. Russow, A. Tvauri. (Muinasaja Teadus, 14). Tartu/Tallinn, 2004, lk. 377–394; A. Pärn. Linnade teke Eestis – mõningaid historiograafilisi aspekte. – Keskus – tagamaa – ääreala. Uurimusi asustushierarhia ja võimukeskuste kujunemisest Eestis. Koost. V. Lang. (Muinasaja Teadus, 11). Tallinn/Tartu, 2002, lk. 351–390.
[12] Nt. J. Tamm. Tallinna veestikust ja muinasaja lõpu sadamakohtadest. – Arheoloogiga Läänemeremaades. Uurimusi Jüri Seliranna auks. Koost. V. Lang, Ü. Tamla. (Muinasaja Teadus, 13). Tallinn/Tartu, 2003, lk. 311–324; J. Mäll. Arheoloogilise kultuurkihi spetsiifikast Tallinna vanalinna territooriumil. – Linnusest ja linnast. Uurimusi Vilma Trummali auks. Koost. A. Haak, E. Russow, A. Tvauri. (Muinasaja Teadus, 14). Tartu/Tallinn, 2004, lk. 249–267; M. Mägi. Rafala. Idateest ja Tallinna algusest. Tallinn, 2015.
[13] I. Leimus. Lääne hommikumaalane ja Astlanda. – Austrvegr: Idatee, 3. Tallinn, 1997, lk. 23–26; E. Tarvel. Idrisi ja Tallinn. – E. Tarvel. Ajalookimbatused. Koost. M. Seppel. (Eesti mõttelugu, 109). Tallinn, 2013, lk. 94–101.
[14] Viimasel ajal on välja pakutud, et taanlaste esimene ristiretk Tallinna piirkonda toimus juba 1206. aastal, vt. K. Markus. From Rus’ trade to crusade: St Olaf’s churches in the eastern Baltic Sea region. – Acta Historica Tallinnensia, 2017, 23, lk. 16; M. Mägi, K. Markus. Tallinna algus. – Horisont, 2019, 2, lk. 8–10. Samas tasub tähele panna, et mitte kõik nende viidatud allikate teised ümberkirjutused ei maini retke Tallinna, mistõttu tuleb sündmuse võimalikku toimumisse suhtuda ettevaatusega. Lisaks on Rydi kloostri annaalide puhul välja toodud selle tugevat saksavastasust (A. Leegaard Knudsen. Interessen for den danske forntid omkring 1300. En middelalderlig dans nationalisme. – Historisk Tidskrift, 100: 1 (2000), lk. 8), mistõttu ei saa välistada ka kirjutise poliitilist kallutatust, et rõhutada taanlaste esimesena jõudmist Eestimaale. 16. sajandi lõpu teade, et Anders Sunesen asutas 1206. aastal Tallinna (vt. nt. K. Markus. From Rus’ trade to crusade: St Olaf’s churches in the eastern Baltic Sea region, lk. 16), võib teoreetiliselt olla sama hästi ka kauge heiastus 1219. aasta sündmustest.
[15] Henriku Liivimaa kroonika / Heinrici Chronicon Livoniae [edaspidi HCL]. Tlk. R. Kleis, kommenteerinud E. Tarvel. Tallinn, 1982, XXIII, 2.
[16] Siiski on selle tekstikatke abil üritatud paigutada lahingu toimumispaika hilisema linna territooriumile, eeldusel, et lausefragment „…et irruerunt super Danos in quinque locis…“ osutab viiele muinasaegsele ühendusteele, mis on säilinud keskaegse linna tänavatena (P. Johansen. Nordische Mission, lk. 40–41). Linna ebaregulaarset tänavavõrku on ka hiljem peetud üheks kaudseks tõendiks hansalinnale eelnenud eestlaste asulast (R. Zobel. Tallinn (Reval) keskajal: linnaehitus 13.–14. sajandil, lk. 37), kuid vanalinna alale paigutatud lahingu rekonstruktsioon erineb Zobelil eeltooduist (samas, lk. 43–45). Uuema oletuse järgi võiks lahingutegevust ette kujutada pigem tänase Tõnismäe nõlvadel ning Härjapea jõe suudmealal, vt. T. Tamla. Lyndanise lahingust (1219) ja Tallinna varasest asustusest. – Vana Tallinn, 27 (31). Tallinn, 2016, lk. 27–30.
[17] HCL XXIII, 2.
[18] T. Kala. Esimesed tallinlased. – Kui vana on Tallinn? Koost. T. Kala. (Tallinna Linnaarhiivi Toimetised, 8). Tallinn, 2004, lk. 80–101, siin lk. 87.
[19] Kokkuvõtvalt: T. Kala. Tallinna tekkeloo peegeldumine kirjalikes allikates; T. Kala. Esimesed tallinlased.
[20] Tsitaat: T. Kala. Tallinna tekkeloo peegeldumine kirjalikes allikates, lk. 396.
[21] Contra: T. Kala. Tallinna tekkeloo peegeldumine kirjalikes allikates, lk 396; pigem pro: I. Leimus. Modena Wilhelmi salasepitsused ehk kuidas Tallinn aastal 1227 mõõgavendade omaks sai. – Kui vana on Tallinn? Koost. T. Kala. (Tallinna Linnaarhiivi Toimetised, 8). Tallinn, 2004, lk. 69–70.
[22] P. Johansen. Nordische Mission, lk. 40–41.
[23] T. Kala. Tallinna tekkeloo peegeldumine kirjalikes allikates, lk. 394.
[24] Tallinna ajaloo lugemik. Dokumente 13.–20. sajandini. Koost. T. Kala, J. Kreem, L. Kõiv, K. Mäeorg, A. Mänd, T. Parts. (Tallinna Linnaarhiivi toimetised, 14). Tallinn, 2014, lk. 17–18.
[25] Tallinna ajaloo lugemik, lk. 19–21.
[26] Tallinna ajaloo lugemik, lk. 22–23.
[27] Liv-, Est- und Curländisches Urkundenbuch (LUB) I, nr. 478.
[28] P. Johansen. Nordische Mission.
[29] S. Tarakanova, O. Saadre. Tallinnas 1952.–1953. a. teostatud arheoloogiliste kaevamiste tulemusi. – Muistsed asulad ja linnused. Arheoloogiline kogumik I. Koost. H. Moora, L. Jaanits. Tallinn, 1955, lk. 11–45.
[30] Nt. J. Mäll. Arheoloogilise kultuurkihi spetsiifikast; M. Mägi. Rafala.
[31] J. Tamm. Muinas-Tallinna loodusoludest ja maastikust kui eeldustest püsiasustuse tekkeks. – Kui vana on Tallinn? Koost. T. Kala. (Tallinna Linnaarhiivi toimetised, 8). Tallinn, 2004, lk. 30–32.
[32] V. Lang. Muistne Rävala. Muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas, 1–2. (Muinasaja Teadus, 4). Tallinn, 1996.
[33] M. Mägi. Iru linnusest Püha Birgitta kloostrini. Merenduslik kultuurmaastik Pirita jõe alamjooksul. – Pirita klooster 600. (Kunstiteaduslikke uurimusi, 2007/4 (16)). Tallinn, 2007, lk. 17–40.
[34] V. Lang. Muistne Rävala; M. Mägi. Iru linnusest Püha Birgitta kloostrini.
[35] A. Vassar. Iru linnapära. – Muistse Eesti linnused. 1936.–1938. a. kaevamiste tulemused. Koost. H. Moora. Tartu, 1939, lk. 98–99.
[36] P. Johansen. Nordische Mission; kokkuvõtvalt: E. Tõnisson. Esiajalugu. – Tallinna ajalugu 1860-ndate aastateni. Koost. R. Pullat. Tallinn, 1976, lk. 54–69.
[37] A. Süvalep. Muinas-Tallinn ja eestlaste väliskaubandus enne iseseisvuse kaotamist. – Vana Tallinn III. Tallinn, 1938, lk. 48–60.
[38] Muinaslinnuse asukoht on arheoloogiliselt veenvalt kinnitamata, Toompealt leitud esemeleiud kinnitavad küll muinasaegset elutegevust kõrgendikul, aga ei osuta selle iseloomule. Toompea arheoloogilisest uurimisest kokkuvõtvalt: J. Tamm. Toompea arheoloogilisest uurimisest. Alternatiivne oletus (M. Mägi. Rafala, lk. 113–114) muinaslinnuse paiknemisest Tõnismäel jääb ilmselt alatiseks ainelise tõendusmaterjalita kinnitamata teoreetiliseks konstruktsiooniks.
[39] R. Zobel. Tallinn (Reval) keskajal: linnaehitus 13.–14. sajandil, jn. 9; A. Soesoo. Vanim geoloogiline minevik. – Tallinna ajalugu I. Peatoim. ja koost. T. Kala. Tallinn, 2019, lk. 21–27.
[40] A. Raukas. Tallinna pinnamood ja pinnakate. – Tallinna geoloogia / Geology of Tallinn. Koost. A. Soesoo. Tallinn, 2010, lk. 102 jj., jn. 1 ja 2.
[41] U. Kadakas, G. Vedru, L. Lõugas, S. Hiie, K. Kihno, V. Kadakas, G. Püüa, G. Toos. Rescue excavation of the Neolithic settlement site in Vabaduse Square, Tallinn. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2009. Eds. E. Oras, E. Russow. Tallinn, 2010, lk. 27–48; K. Karro, U. Kadakas, G. Püüa, V. Kadakas, G. Toos. Trial excavations in a suburb around the Pärnu road in Tallinn. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2010. Eds. E. Oras, E. Russow. Tallinn, 2011, lk. 151–160; R. Bernotas, K. Randoja, A. Tvauri. Archaeological research in the area between Pärnu Road and Peeter Süda Street in Tallinn. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2016. Eds. E. Russow, R. Rammo. Tallinn, 2017, lk. 155–162.
[42] J. Tamm. Tallinna veestikust ja muinasaja lõpu sadamakohtadest.
[43] Nt. Tartu mnt. 10/Pääsukese 2 (1996), Tartu mnt. 10 (2000), Tartu mnt. läbimurre (2001), Tartu mnt. 1 (2011), Maakri 19/21 (2012–2014).
[44] Nt. Roosikrantsi 2 (1988–1990, 1992, 1995), Roosikrantsi 9/11 (1996), Sakala 22/Tatari 8 (1997), Pärnu mnt. 31 jj. (2009, 2010, 2016), Tõnismägi 11a (2017). Samas tuleb toonitada, et üheselt muinasaja lõppu dateeritud kultuurkihti ning elutegevusjälgi pole sisuliselt leitud. Ainsana tuleb sellisena kõne alla 2016. aastal Pärnu mnt. 22 jj. kaevamistel leitud võimalik muinasaja lõpu maapinnatasand, sellega seostatavad sissekaeved ja üks tulease, mis on teatud mööndusega dateeritud 12. sajandi lõppu – 13. sajandi algusesse. Vt. E. Russow, P. Ööbik, M. Reppo, G. Toos. Pre-urban and urban settlement activities at Pärnu Road 22, 22a and 24, Tallinn. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2016. Eds. E. Russow, R. Rammo. Tallinn, 2017, lk. 163–180.
[45] M. Mägi. Rafala.
[46] E. Russow jt. Pre-urban and urban settlement activities; L.Varul, S.-K. Kask, M. Kiudsoo, L. Maldre, K. Mäeorg, M. Reppo, E. Russow, A. Kriiska. Archaeological investigations on Tõnismägi 11a and Pärnu Road 44 plots in Tallinn. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2017. Eds. E. Russow, A. Haak. Tallinn, 2018, lk. 175–192.
[47] S. o. paljude autorite oletatud muinasaegne sadamakoht vanalinna idaküljel (R. Zobel. Tallinn (Reval) keskajal: linnaehitus 13.–14. sajandil, jn. 20–21), millest seni puuduvad arheoloogilised jäljed.
[48] Viimati: R. Zobel. Tallinn (Reval) keskajal: linnaehitus 13.–14. sajandil; R. Zobel. Keskaegsed kindlustused.
[49] P. Johansen. Nordische Mission; täiendavalt: P. Johansen, H. von zur Mühlen. Deutsch und Undeutsch im mittelalterlichen und frühneuzeitlichen Reval. (Ostmitteleuropa in Vergangenheit und Gegenwart, 15). Köln/Wien, 1973, lk. 39–40.
[50] Varasemad geneesiteooriad kokkuvõtlikult: D. Bruns. Tallinn.
[51] E. Russow. Quo vadis, Eesti linnaarheoloogia? – Vana Tallinn, XXIII (XXVII). Tallinn, 2012, lk. 12–60.
[52] E. Russow. Tallinna linnaarheoloogia.
[53] Nt. J. Mäll. Arheoloogilise kultuurkihi spetsiifikast, lk. 253 jj.
[54] M. Lumiste, R. Kangropool. Niguliste kirik. Tallinn, 1990, lk. 12.
[55] J. Tamm. Über die archäologischen Untersuchungen der Nikolaikirche. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused, 28/4, Tallinn, 1979, lk. 385–387; M. Mägi. Rafala, lk. 90.
[56] T. Tamla. Lyndanise lahingust, lk. 17.
[57] J. Mäll. Arheoloogilise kultuurkihi spetsiifikast.
[58] J. Mäll. Arheoloogilise kultuurkihi spetsiifikast, lk. 261.
[59] V. Kadakas, H. Nilov. Various investigations in Tallinn and Harjumaa. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2003. Ed. Ü. Tamla. Tallinn, 2004, lk. 160–175; E. Lightfoot, M. Naum, V. Kadakas, E. Russow. The influence of social status and ethnicity on diet in mediaeval Tallinn as seen through stable isotope analysis. – Estonian Journal of Archaeology, 20/1, Tallinn, 2016, lk. 81–107, siin lk. 85.
[60] J. H. Lind, C. Selch Jensen, K. Villads Jensen, A. L. Bysted. Taani ristisõjad – sõda ja misjon Läänemere ääres. Tallinn, 2007.
[61] Vt. T. Andersen, P. Raudkivi. Võimumängud Põhja-Eestis aastail 1219–1238. Ajaloolis-sotsioloogilisi aspekte. –
Acta Historica Tallinnensia, 13, 2008, lk. 3–24.
[62] HCL XXIII, 2.
[63] Vt. I. Leimus. Tundmatud brakteaadid Eesti 13. sajandi alguse leidudes. – Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused, 43/4, Tallinn, 1994, lk. 456–464.
[64] P. Johansen. Püha Ventsel ja Tallinna Mihkli kloostri asutamine. – Vana Tallinn I. Tallinn, 1936, lk. 11.
[65] J. Tamm. Tallinna Püha Miikaeli kloostri ehitusloolisest kujunemisest. – Vana Tallinn VIII (XII). Tallinn, 1998, lk. 60.
[66] M. Mägi. Rafala, lk. 145.
[67] J. Mäll. Arheoloogilise kultuurkihi spetsiifikast, tabel 1.
[68] T. Aus, B. Dubovik. Vorläufige Ausgrabungsergebnisse von der Harju-Straße in Tallinn. – Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused, 38/4, Tallinn, 1989, lk. 349–354; T. Aus. Tallinna keskaegsed savinõud. Uurimus savinõude süstematiseerimisest Harju tänava äärest saadud nõuleidude põhjal. – Stilus, 3, Tallinn, 1992, lk. 28–29.
[69] K. Sarv, V. Sokolovski. Sauna tänav 10 hoovi arheoloogiliste kaevamiste noatuped. – Etnos ja kultuur. Uurimusi Silvia Laulu auks. Koost. H. Valk. (Muinasaja Teadus, 18). Tartu/Tallinn 2006, lk. 320.
[70] Pigem on tegemist kas mõõtmiseksituse või inimkätest puutumata puiduga. Selgelt liigniiskele alale jäänud Sauna tänava piirkonna kasutamine muinasajal tundub ebatõenäoline.
[71] R. Zobel. Tallinn (Reval) keskajal: linnaehitus 13.–14. sajandil.
[72] M. Lumiste, R. Kangropool. Niguliste kirik, lk. 12.
[73] E. Russow. Importkeraamika Lääne-Eesti linnades 13.–17. sajandil. Tallinn 2006.
[74] Eesti linnade vanima kultuurkihi dateerimise probleemide kohta vt. lähemalt: A. Haak, E. Russow. On the development of the town of Viljandi in the light of earliest archaeological find complexes. – Estonian Journal of Archaeology, 17/1, Tallinn, 2013, lk. 57–86. Hea võrdluse 13. sajandil asutatud linnade vanimate keraamikahorisontide dateerimise ja keraamikarühmade leviku kohta pakub H. Schäfer. Zur Keramik des 13. bis 15. Jahrhunderts in Mecklenburg-Vorpommern. – Bodendenkmalpflege in Mecklenburg-Vorpommern, Bd. 44. Lübstorf, 1997, lk. 297–335.
[75] E. Russow. Tallinna linnaarheoloogia. Mitmed kollektsioonid on institutsioonide likvideerimisel või kolimisel kaduma läinud, samuti pole vahel peetud vajalikuks leide talletada.
[76] E. Heinloo. Archaeological investigations in the inner courtyard of the puppet theatre „Nuku“. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2013. Eds. E. Russow, A. Haak. Tallinn, 2014, lk. 98–99.
[77] Väide on suures osas oletuslik, sest hilisem intensiivne põllupidamine hävitas enamiku varastest ehitusjälgedest. Uurimistulemusi mõjutas ka päästekaevamiste kohati ebasoodne keskkond: kõige olulisemate ladestuste ja sissekaevete dokumenteerimine toimus südatalvel kesises valguses ja lumesajus, mistõttu on pinnasekihtide ja inimtegevusjälgede ajalisse järjestusse panekul tõlgendusruumi. Vt. Russow jt. Pre-urban and urban settlement activities.
[78] Vt. Russow jt. Pre-urban and urban settlement activities, lk. 170.
[79] V. Sokolovski. Aruanne arheoloogilistest uuringutest Tallinnas, Roosikrantsi tn. 9 ja 11. Kd. I. Uuringute tulemused. Tallinn, 1997. Käsikiri Muinsuskaitseameti arhiivis, RA, ERA.5025.2.7245; V. Sokolovski. Aruanne arheoloogilistest uuringutest endisel Püha Barbara kalmistul. Köide I. Uuringute tulemused. Tallinn, 1996. Käsikiri Muinsuskaitseameti arhiivis, RA, ERA.5025.2.7241.
[80] T. Kala. Tallinna tekkeloo peegeldumine kirjalikes allikates, lk. 202–203; Tallinna ajaloo lugemik, lk. 22–23.
[81] Ainus laiem üldistus 13. sajandi linnamaastiku kujunemise kohta pärineb Rein Zobelilt (R. Zobel. Tallinn (Reval) keskajal: linnaehitus 13.–14. sajandil; R. Zobel, Keskaegsed kindlustused), kuid see ei hõlma viimase veerandsaja aasta arheoloogiliste ja ehitusarheoloogiliste uuringute tulemusi (v.a. 1–2 möödaminnes tehtud osutust), mistõttu on mitmed sealsed järeldused meelevaldsed. Tema linnakindlustuste käsitlus on tänaseni parim selle teema ehitusarheoloogiline analüüs, keskaegse profaanhoonestuse osas on aga seni ületamatuks jäänud üle 40 aasta tagasi ilmunud Helmi Üpruse artiklid (nt. H. Üprus. Das Wohnhaus in Tallinn vor 1500. – Häuser und Höfe der handeltreibenden Bevölkerung im Ostseegebiet und im Norden vor 1500. Beiträge zur Geschichte und Soziologie des Wohnens. Hrsg. G. Svanströhm. (Acta Visbyensia, V). Visby, 1976, lk. 141–164), mis kombineerivad suurepäraselt välitööde ja kirjalike allikate uurimistulemusi.
[82] R. Kangropool. All-linna topograafiast 14. sajandil. Linnaehituslikust struktuurist Taani aja lõpul ja orduaja algul (1310–1365). – Vana Tallinn XIV (XVIII). Tallinn, 2003, lk. 11–49.
[83] Nt. J. Mäll. Arheoloogilise kultuurkihi spetsiifikast, jn. 4.
[84] A. Pärn, E. Russow. Halbkeller in Westestland – Steinwerke aus der Städtegründungszeit. – Lübeck und der Hanseraum. Beiträge zu Archäologie und Kulturgeschichte. Festschrift für Manfred Gläser. Hrsg. A. Falk, U. Müller, M. Schneider. Lübeck, 2014, lk. 503–512. Vt. ka A. Pärn. Elamu interpreteerimisest Eesti varases linnaehituses. – Vana Tallinn XXV (XXIX). Tallinn, 2014, lk. 47–52.
[85] T. Aus. Tallinna keskaegsed savinõud, lk. 30.
[86] E. Russow. Tallinna linnaarheoloogia, TLN1981.08.
[87] V. Kadakas, J. Mäll. Märkmeid Tallinna vanemast topograafiast. – Keskus – tagamaa – ääreala. Uurimusi asustushierarhia ja võimukeskuste kujunemisest Eestis. Koost. V. Lang. (Muinasaja teadus, 11). Tallinn/Tartu, 2002, lk. 421.
[88] E. Russow, E. Oras. Archaeological Fieldwork in 2010. – Archaeological Fieldwork in Estonia, 2010. Eds. E. Oras, E. Russow. Tallinn, 2011, lk. 16.
[89] Rootsi-Mihkli kiriku eest on saadud nii 12.–13. sajandi vahetusse ajastatud söeproov (Tln-1205) kui ka hilisrauaajale omase tordeeritud käevõru katke (leid on kadunud). P. Talvar. Aruanne arheoloogilisest järelevalvest Rataskaevu ja Rüütli tn. 1997. aastal. Tallinn, 2004. Käsikiri Muinsuskaitseameti arhiivis, RA, ERA.5025.2.7236.
[90] R. Kangropool. Tallinna raekoda. Tallinn, 1982.
[91] J. Mäll, E. Russow. Kuidas otsiti Kalevipoja parteipiletit. 50 aastat arheoloogilistest kaevamistest Raekoja platsil Tallinnas. – Arheoloogiga Läänemeremaades. Uurimusi Jüri Seliranna auks. Toim. V. Lang, Ü. Tamla. (Muinasaja Teadus, 13). Tallinn/Tartu, 2003, lk. 173–200. Varasema hoonestuse lähema asupaigamääranguta jälgi on Raekoja platsil täheldatud muuseas juba 19. sajandi alguses, vt. E. von Nottbeck. Der alte Immobilienbesitz Revals. Reval, 1884, lk. 60. Hiljem on platsi lääneküljel satutud mitmel korral majavundamentidele, nt. E. Russow. Tallinna linnaarheoloogia, kat. nr. TLN1964.01, lisaks platsi lääneosas asunud Vaekojale (TLN2007.04).
[92] R. Kangropool. Tallinna raekoda.
[93] T. Böckler. Tallinna raekoda: uurimine ja restaureerimine 1952–2004. Tallinn, 2004.
[94] M. Lumiste, R. Kangropool. Niguliste kirik.
[95] V. Kadakas autorile suuliselt 2016. aasta kevadel.
[96] E. Lightfoot, M. Naum, V. Kadakas, E. Russow. The influence of social status and ethnicity on diet in mediaeval Tallinn as seen through stable isotope analysis, lk. 85.
[97] Vt. nt. R. Zobel. Tallinn (Reval) keskajal: linnaehitus 13.–14. sajandil, lk. 67.
[98] V. Kadakas autorile suuliselt 2016. aasta kevadel.
[99] V. Kadakas, J. Mäll. Märkmeid Tallinna vanemast topograafiast, lk. 420. Ilmselt tuvastas selle vanima linnamüüri põhjaosa 1963. aastal mitmel lõigul ka Villem Raam (Anon. Suviseid ekspeditsioone. – Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused. 1964/4, lk. 376–378, siin lk. 377), kuid kahjuks puudub autorile teadaolevalt selle kohta välitööde dokumentatsioon (E. Russow. Tallinna linnaarheoloogia, Kat.nr. TLN1963.01).
[100] Nt. J. Mäll, E. Russow. Kohalik ja importkeraamika Tallinnas 1200–1550. – Eesti Arheoloogia Ajakiri 4/2. Tallinn, 2000, lk. 120–128; H. Luik. Bone Combs from medieval Tallinn, from the excavations in Sauna Street. – Crafting Bone: Skeletal Technologies through Time and Space. Proceedings of the 2nd meeting of the (ICAZ) Worked Bone Research Group Budapest, 31. August – 5. September 1999. Eds. A. M. Choyke, L. Bartosiewicz. (BAR International Series, 937). Oxford, 2001, lk. 321–330; H. Luik. Luutöötlemisest keskaegses Tallinnas. Esemeid ja töötlemisjääke Raekoja platsilt, Sauna 8/10 ja Pikk 47/Vaimu 2 kinnistutelt. – Vana Tallinn, 27 (31). Tallinn, 2016, lk. 32–74; K. Sarv, V. Sokolovski. Sauna tn. 10; K. Sarv. Medieval leather footwear from Tallinn. – Archaeologica Baltica, 6. Klaipėda, 2006, lk. 158–164; M. Reppo. Consuming Glass Vessels in medieval and post-medieval Hanseatic Towns: The Case of Tallinn (Reval), Estonia. Magistritöö (Tallinna Ülikool). Tallinn, 2016; I. Leimus, K. Sarv. Unikaalne leid Tallinna lahest. – Vana Tallinn, 23 (27). Tallinn, 2012, lk. 96–123; E. Russow, A. Haak. Otstarve jäägu praegu lahtiseks. Ühest erandlikust esemeliigist Tallinnas ja Tartus. – Pühakud, piiskopid, linnad ja linnused. Ajarännakuid kesk- ja varauusaega. Uurimusi Jaan Tamme auks. Toim. E. Russow, V. Lang. (Muinasaja Teadus, 27). Tallinn/Tartu, 2018, lk. 279–298.
[101] Keraamikagruppide kohta leiab lähemat infot: E. Russow. Importkeraamika.
[102] Esmapilgul tundub, et näiteks Riia ja Tallinna 13. sajandi I poole importkeraamika võrdlus viitab esimeste ümberasujate erinevale taustale: Riias võis asunike üheks lähtepunktiks olla Kesk-Saksamaa, Tallinnas Lääne-Saksamaa. Sama näib toetavat ka hoonestuse uurimine, kuid detailse alusandmestiku puudumise tõttu jääb see vaid hüpoteesiks.
[103] Oletus tugineb eelkõige vastavate leidude nõukuju võrdlemisel, seda nii publitseeritud leidude kui ka isikliku vaatluse (Roskilde, Kopenhaagen, Lund) põhjal. Samuti on huvitav ära märkida, et üks 13. sajandi Tallinna kohalikuks kolmjalgnõuks määratud savinõukatke (AI 6426: 147, leitud 2000. aastal Pikk 47/Vaimu 2 kaevamistel) tooraine täppisteadusliku analüüsi järgi oli selle materjal sarnane Lõuna-Rootsist leitud keraamikale (T. Brorsson. ICP-MS analyses of pottery from Pärnu Road, Tallinn. Höganäs 2018. Käsikiri TLÜ arheoloogia teaduskogu arhiivis). Mõistagi ei saa ühe nõufragmendi põhjal teha kõikehõlmavaid järeldusi.
[104] Tutvumine leidudega Riias ja Tartus. Riia uurimistulemused on avaldatud, vt. A. Caune. Archäologische Zeugnisse von der Bearbeitung des Glases in Riga im 13. und 14. Jahrhundert. – Archaeologia et historia urbana. Pąmięci Tadeusza Nawrolskiego. Red. R. Czaja, G. Nawrolska, M. Rębkowski, J. Tandecki. Elbląg, 2004, lk. 457–464; A. Caune. Arheoloģiskās liecības par stikla apstrādi Rīgā 13.–14. gadsimtā. – A. Caune, Pētījumi Rīgas arheoloģijā. Rīga, 2007, lk. 510–522.
[105] R. Saage, E. Russow. Urban casting tools in 13th–17th century Estonia. Ilmumisel.
[106] K. Sarv, V. Sokolovski. Sauna tn. 10.
[107] Ilmselt ka riiete kaudu, mida pole Tallinna 13. sajandi arheoloogilises aines säilinud.