Pühendatud heale kolleegile Vello Paatsile,
kes oleks käesoleva aasta 30. septembril saanud 70-aastaseks

Friedrich Robert Faehlmanni (1798–1850) on meie kultuuriloos hinnatud eelkõige kunstmuistendite looja ja Kalevipoja-eepose põhisündmustiku visandajana, Õpetatud Eesti Seltsi ühe algataja ja aktiivseima liikmena, kes andis oma panuse ka põlatud maarahva keele uurimisse ja õpetamisse, ning meie rahvusliku liikumise eelkäijana. Vähem oluliseks ei ole peetud aga tema kutsetööd arstina, eneseohverduseni ulatuvat pühendumist rohkearvulistele patsientidele, mis tõi kaasa üldise usalduse tema vastu. Seda kinnitab Rudolph Gustav Hollmann kõnes Faehlmanni muldasängitamisel,1R. G. Hollmann. Bei der Beerdigung Friedrich Robert Fählmanns, weil. Dr. med. und Präsidenten der gelehrten estnischen Gesellschaft zu Dorpat, an seinem grabe in Dorpat am 14. April 1850. Schünmann, Dorpat, 1850, lk. 8. samuti teised Faehlmanni kaasaegsed, Georg Julius Schultz-Bertram ja Nicolai Ancke2Dr. Bertram. Doctor Fählmann. – Dorpats Größen und Typen vor vierzig Jahren. Gläser, Dorpat, 1868, lk. 57–64; Dr. Martreb [= Nicolai Ancke]. Bemerkungen zu Dr. Bertram’s Flugschrift: Dorpat’s Größen und Typen vor 40 Jahren. Gautier, Moskva, 1868, lk. 36–39. ning muidugi Friedrich Reinhold Kreutzwald, kelle Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes kaks aastat pärast Faehlmanni surma ilmunud ulatuslikust nekroloogist3F. R. Kreutzwald. Dr. Friedrich Robert Fählmann’s Leben. – Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat (edaspidi: VerhGEG), Bd. 2, H. 4. Karow, Dorpat, 1852, lk. 4–50; Eesti keeles: Dr. Friedrich Robert Faehlmanni elu. – Maailm ja mõnda. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1953, lk. 11–55. sai alustrajav tekst kogu hilisemale Faehlmanni-pärimusele, nagu on osutanud Jaan Undusk. Kreutzwaldi portree Faehlmannist kui arstist, inimeste sõbrast, arstist mitte ainult et kutselt, vaid ka religioonilt, Eesti varasest Albert Schweitzerist sai eetiline alus kogu eesti kultuuri järgnevale käigule, leiab Undusk.4J. Undusk. Eksistentsiaalne Kreutzwald. – Vikerkaar 2004, nr. 10–11, lk. 135, 140. Võib-olla tõesti. Igal juhul korratakse Kreutzwaldile toetudes 19. sajandist kuni tänaseni ikka ja jälle teatud kindlaid motiive Faehlmanni biograafiast, tema kui arsti iseloomustamiseks rõhutatakse tema põhjalikke teaduslikke huvisid, seda, et ta oli väsimatu praktik ja soe inimesesõber, kes ei teinud vahet vaesel ja rikkal.5Vt. nt. Tähtsad mehed. Esimene anne: O. W. Masing. – F. R. Fählmann. – F. R. Kreutzwald. Toim. M. J. Eisen. Schnakenburg, Tartu, 1883, lk. 26–46; [V. Reiman]. Friedrich Robert Fählmann. – Eesti Üliõpilaste Selsti Album. Neljas leht. Eesti Üliõpilaste Selts, Jurjev (Tartu), 1899, lk. 1–33; S. Talvik. Dr. med. Friedrich Robert Faehlmann. – Eesti Arst 1922, nr. 1, lk. 49; S. Talvik. F. R. Faehlmann kui inimene ja arst. – Friedr. Rob. Faehlmanni album. F. R. Faehlmanni mälestuse jäädvustamise Komitee, Tartu, 1929, lk. 17–53; V. Kalnin. Friedrich Robert Faehlmann. – Eesti arstiteaduse ajaloost. Koost. V. Kalnin. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 1996, lk. 51–56; A. Lenzner. Friedrich Robert Faehlmann arstina ja arstiteadlasena. – Akadeemia 1998, nr. 12, lk. 2471–2476; V. Ansko. Friedrich Robert Faehlmann. – Hippokrates. Kuukiri arstidele (2006) jaanuar/VIII (69), lk. 72–75.

Need on üldist laadi teated ja hinnangud, mida on raske kontrollida. Aegade jooksul on siiski päevavalgele tulnud dokumente, mis neid näivad toetavat. Karl Eduard Söödi, Rudolf Wallneri, Herbert Normanni ja Heino Gustavsoni leitud ja publitseeritud viis Faehlmanni ravimieeskirja – kõhutõvepulber (Pulv. contra diarrhoeam Dr. Faehlmanni, Dr. Faehlmanns Ruhrpulver), kõhutilgad (Gtt. Faehlmanni; Dr. Faehlmanns Magentropfen), hemorroidaalpulber (Dr. Faehlmanns Haemorrhoidalpulver), lastepulber (Pulvis infantum Faehlmannni) ja hambatilgad (Dr. Faehlmanns Zahntropfen) – vanadest, mitte ainult Tartu, vaid ka Tallinna ja Lihula apteekide käsikirjalistest manuaalidest, lisaks kahe retsepti, kõhutõvepulbri ja kõhutilkade tutvustamine lugejate järelepärimise peale Peterburis ilmunud ajakirjas Pharmaceutische Zeitschrift für Russland (23. veebr. 1886), millele osutab Wallner, viitavad Faehlmanni tuntusele ka väljaspool Tartut ja koguni Venemaal.6Vt. lähemalt: K. E. Sööt. Andmeid F. R. Faehlmann’i elulookirjelduseks. – Eesti Kirjandus 1929, nr. 6, lk. 255–256; R[udolf] W[allner]. Dr. Faehlmann’i retseptid. – Pharmacia. Rohuteaduse, rohuteaduslise botaanika ja keemia kirjakogu ning apteekrikutse häälekandja Eestis, 1929, nr. 7–8, lk. 175–177; H. Normann. Pulvis infantum Faehlmann’i. – Eesti Arst 1930, nr. 11, lk. 431–432; H. Gustavson. Fr. R. Faehlmanni ravimieeskirju. – Nõukogude Eesti Tervishoid 1969, nr. 5, lk. 377–378. Faehlmanni kõhutilku, Normanni järgi Faehlmanni kõige populaarsemat ravimit, mida oli saada kõigis Tartu vanemates apteekides, nõudsid vanemad inimesed kõhurohuks veel 1920. aastatel.

ILLUSTRATSIOON:
Fr. R. Faehlmann. Ed. Hau litograafia. EKLA, B-37:4368

Kahjuks ei ole keegi neist autoreist selgitanud, kas tegemist oli Faehlmanni enda väljatöötatud retseptidega või kasutas ta meditsiinikirjanduses soovitatud ravimeid. Viimast tegi ta kahtlemata, nagu selgub Faehlmanni käekirjaga täidetud märkmelehelt Õpetatud Eesti Seltsi kogus Eesti Kultuuriloolises Arhiivis, millele Faehlmann on üles tähendanud prantsuse arsti Guillaume Dupuytren’ (1777–1835) salvi kiilaspäisuse vastu.7Kahlkopf. – EKM EKLA, f. 192, mA 170:16, l. 3; vrd. Neue Notizen aus dem Gebiete der Natur- und Heilkunde … , 1839, Nr. 223 (Bd. 11, Nr. 3), lk. 48. Samuti võib kindla ravimi soovimine viidata mitte usaldusele konkreetse arsti vastu, vaid äraproovitud ravimi headusele.

Lisaandmeid on leitud ka Faehlmanni patsientuuri suuruse kohta. Nimestikust ühe Tartu vana apteegi retseptide registriraamatu juhuslikult säilinud lehel selgub, et kahe päeva jooksul, 18. ja 19. novembril 1846 välja kirjutatud 61 retseptist pärineb Faehlmannilt kõige rohkem retsepte, tema ja dr. Walteri8Tõenäoliselt Piers Uso Walter (1795–1874), sünnitusabi, naiste- ja lastehaiguste professor Tartu ülikoolis 1834–1859. retseptid moodustavad kahe peale rohkem kui poole, väiksema osa on kirjutanud ülejäänud 14 arsti selles nimestikus.9K. E. Sööt. Andmeid F. R. Faehlmann’i elulookirjelduseks, lk. 255–256. Leht leidub Eesti Kultuuriloolises Arhiivis: EKLA, f. 117, m. 12:17, l. 2–2p. Aruannetes Tartu linna- ja politseiarstile Johann Ernst Panckile (1805–1891) annab Faehlmann teada, et on 1845. aastal möllanud epideemia ajal ravinud juulist septembrini Tartu linnas 109 düsenteeriahaiget ja teinud samal aastal kaitsepookimisi rõugete vastu 189 lapsele.10RA, EAA.3783.1.5.19–19 p., 22– 22 p., 3783.1.13.29. Vt. ka V. Kalnin. Pilguheit arst Fr. R. Faehlmanni kirjavahetusse. – Edasi, 02.11.1965, lk. 3.

Faehlmann tegutses aastaid – Schulz-Bertram nimetab, et seitse aastat11Dr. Bertram. Doctor Fählmann. – Dr. Bertram. Dorpats Größen und Typen. Gläser, Dorpat, 1868, lk. 57. – vaestearstina, kuulus ka Tartu Hoolekandeseltsi liikmete hulka, mis andis vaestele tasuta arstiabi ja ravimeid,12Vt. lähemalt: K. Metste. Faehlmann ja Tartu hoolekandeselts. – Ariadne Lõng: nais- ja meesuuringute ajakiri, 2007, nr. 1/2, lk. 115−124. enne kui tema kuulsus hakkas levima ja temast sai parimate ringkondade hõivatuim arst. Tuntuimad Faehlmanni patsientidest on kahtlemata Liivimaa maanõunik Karl Axel Christer von Bruiningk perekonnaga, kelle minias Marie von Bruiningkis on nähtud revolutsiooniideede kandjat Tartusse ja Faehlmanni intiimset sõbratari,13Vt. K. Metste. Marie von Bruiningki tundeline revolutsioon. Märkmeid ühest Faehlmanni patsiendist. – Keel ja Kirjandus 2012, nr. 4, lk. 270–288. ning Ernst Nolcken, õigupoolest tema isa, Luunja mõisa omanik vabahärra (parun) Georg Johann Friedrich von Nolcken (1789–1853), kellega Faehlmannil sugenes tuline ja põhimõtteline vaidlus eestlaste tuleviku pärast.14F. R. Faehlmann. Minu vaidlus Nolckeni ja Liphartiga. – F. R. Faehlmann. Teosed I. Koost. M. Lepik, E. Aaver, H. Laanekask, K. Metste. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 1999, lk. 108–115. Viimane on kuni viimase ajani tekitanud kahtlusi Faehlmanni usus eestluse tulevikku.15Vt. nt. L. Siimisker. Veel kord Kreutzwaldi „Sõjast“ ja „Kalevipojast“ ja Faehlmanni vaidlusest parun Nolckeniga. – Keel ja Kirjandus 2004, nr. 6, lk. 430–450; J. Undusk. Faehlmann kui Eesti uuema kirjakultuuri ürgpõimija. – R. Undusk (toim.). Põimunud kirjandus. Kultuurilised, rahvuslikud ja žanrilised ristumised Eesti kirjakultuuri ajaloos. Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teaduskonverents 3. detsembril 2015. aastal Tallinnas. Teesid. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn, 2015, lk. 28–30. Ootuspäraselt on Faehlmanni kirjaliku pärandi hulgas jälgi teistestki n.-ö. parema seltskonna patsientidest. Ta on ravinud näiteks Tartu ülikooli klassikalise filoloogia, kõnekunsti, esteetika ning kirjandus- ja kunstiajaloo professorit Karl Morgensterni (1770–1852)16Seda kinnitab Faehlmanni ravijuhend Tartu ülikooli raamatukogus (TÜR käsikirjakogu, f. 3, Mrg. CCCXLII, kd. 11, l. 222)., astronoomilist vaatlejat Ernst Wilhelm Preussi (1793–1839),17V. Tamul. Professorite Instituut ja eestlased. – Kleio. Ajalooajakiri 1992, nr. 5/6, lk. 79. tõenäoliselt kedagi ka tähetorni direktori, astronoomia ja geodeesia professori Friedrich Georg Wilhelm von Struve (1793–1864) perekonnast185. veebruaril 1834 kirjutas Tartu ülikooli keemiaprofessor Friedemann Goebel (1794–1851) abikaasale: „Struve haigusest sain ma juba teate. Koos Sinuga kahetsen ma dr. Faehlmanni – kuri maailm võib rääkida, mida ta tahab, – ta jääb siiski kõige tublimaks arstiks Tartus.“ (F. Goebel. Briefe aus alter Zeit. H. Laakmann’s Buch- und Steindruckerei, Jurjew (Dorpat), 1902, lk. 148). 1834. aasta algul surid Struve poeg Alfred ja abikaasa Emilie. Vt.: T. Viik. Fr. G. W. Struve Tartu-periood. – Vaatleja. Tartu: Tartu Tähetorn, 2000, nr. 2 (http://www.obs.ee/cgi-bin/w3-msql/vaatleja/artikkel.html?id=84; vaadatud 15. mai 2018). jt. Tartu gümnaasiumi õpilastele välja antud tõenditest selgub, et tema patsientide hulgas on olnud Oscar Giese, Friedrich Kõrv, Gustav Beek, Oscar Allendorf jt.19RA, EAA. 405.1.432.43; 397 (pagineerimata); 432.16; 400 (pagineerimata). Koopiad Eesti Kultuuriloolises Arhiivis, reg. 2000/12. Eestlastest patsientide kohta on teateid väga vähe. Nende hulka võiksid nime järgi otsustades kuuluda Faehlmanni patsiendid ülikoolipäevist, 30-aastane Tartu kokk Liiso ja Mari Rannust.20Vt. F. R. Faehlmann. Teise Liiso haiguslugu. – F. R. Faehlmann, Teosed II. Koost. K. Metste. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2002, lk. 279–287; Entbindungsgeschichte der Marri aus Randen, welche d. 11. Decemb. 1824 in der klinischen Entbindungsanstalt zu Dorpat entbunden wurde (RA, EAA. 402.2.5618).

Faehlmanni arstipositsiooni kaasaegsete silmis võtab kokku Tartu ülikooli raamatukoguhoidja Emil Andersi (1806–1887) jutustatud anekdoot Tartu arstist ja ülikooli prosektorist Gottfried Wachterist (1782–1854): „Kohates dr. Faehlmanni tänaval kella 12 ja 1 vahel, mil helistati hingekella kõrgematest seisustest surnutele, küsis Wachter: „Kas see on Teie oma?”, mille peale too talle noogutas. Kohates järgmisel päeval jälle dr. Faehlmanni kella 11 ja 12 vahel, mil helistati kodanlikust soost surnutele hingekella, hüüdis ta tollele: „See on minu oma!“21E. Anders. Tartu ülikooli raamatukogu kunagise bibliotekaari Emil Andersi mälestused. Tartu: Tartu Linnamuuseum, 2012, lk. 80; vt. ka L. von Schroeder (Hrsg.). Erinnerungen des weil. Universitäts-Bibliothekars zu Dorpat Emil Anders nebst einer Biographie und Charakteristik des Verfassers. (Separatabdruck aus Band XXXIV, Heft 1–5 der „Baltischen Monatschrift“, Januar–Mai 1892) Lindfors’ Erben, Reval, 1892, lk. 231. Wachter õppis Tartus arstiteadust 1817–1819, küllap olid nad Faehlmanniga tuttavad juba õpingute ajast.

Kui ulatuslik oli Faehlmanni arstipraksis tegelikult, ei ole võimalik kindlaks teha, samavõrd keeruline on teada saada, missugune oli tema patsientide sotsiaalne ja rahvuslik koosseis, veelgi keerulisem selgitada, kas ja kellega neist sugenesid lähemad suhted, sõprus, mõttekaaslus. Viimane võiks pakkuda huvi eriti seetõttu, et dokumente nii Faehlmanni isikliku elu kui tema tutvusringkonna kohta on teada väga vähe. Tema oletatavasti ulatuslikust kirjavahetusest22M. Lepik. Viis Fr. R. Faehlmanni kirja. – Litterarum Societas Esthonica 1838–1938. Liber Saecularis. Tartu: Õpetatud Eesti Selts, 1938, lk. 966. on säilinud ainult üksikud kirjad, ainsa erandina suuremas mahus ainult kirjavahetus Kreutzwaldiga, ehkki ka see lünklikult. Seepärast on oluline iga lisateade tema kohta. Üsna juhuslike leidudena on tõlkes eesti keelde publitseeritud paar Faehlmanni arstitõendit, 31. oktoobril 1830 välja antud tõend Tartu ülikooli juures tegutsenud pedagoogilis-filosoofilise seminari üliõpilasele Schneiderile, mis on säilinud ülikooli raamatukogus,23L. Leesment. Ühest Fr. R. Faehlmanni poolt antud arstitõendist. – Edasi, 16.08.1960. ja 8. aprillil 1839 välja antud tõend ülal nimetatud Ernst Wilhelm Preussi tervisliku seisundi kohta, mis leidub Peterburi Riiklikus Ajaloo Keskarhiivis.24V. Tamul. Professorite instituut ja eestlased. – Kleio. Ajaloo ajakiri 1992, nr. 5/6, lk. 79.

Eesti Ajalooarhiivist Tartus leidis siinkirjutaja Faehlmanni tõendid Tallinna Riigipalati protokollijale Carl von Fickile25Arvatavasti Carl Christian von Fick (1802–1856). 5. aprillist 1830 ja Tartu kaupmehele Jefim Rundalzovile 20. jaanuarist 1833.26RA, EAA.3783.1.3.80; EAA.996.2.282.[4–4p] (lehed pagineerimata). Siin avaldatavast Läti Riiklikust Ajalooarhiivist leitud tõendist Rudolf Gustav Hollmannile 24. oktoobrist 1844 tema kurguhaiguse kohta27LAA.233.3.2236.56–56 p hargnes lahti dramaatiline lugu, mis lisaks sellele, et täpsustab Faehlmanni patsientide ringi ja suhteid ÕES-i liikmetega, heidab valgust ka 19. sajandi esimese poole argielule.

ILLUSTRATSIOON:
Carl Gottlieb Reinthal u. 1855. a. EKLA, A-37:1435

Tõend28Attestat.
  Auf die Requisition Eines Kaiserlichen Livländischen Evangelisch-Lutherischen Provinzial-Consistoriums vom 19. October d. J.
  unter Nr. 2137., die von mir behandelte Halskrankheit des Herrn Pastor Hollmann in Hargel betreffend, habe ich die Ehre Folgendes zu attestiren.
  Herr Pastor Hollmann aus Hargel begab sich um Mitte des Julius d. J. in meine Behandlung wegen eines Halsübels, welches er sich einige Wochen vorher durch eine Erkältung zugezogen hatte. Diese entzündliche Krankheit des Halses – angina faucium tonsillaris et uvularis – war lediglich auf die Schlingorgane beschränkt, ohne die Stimm- und Athmungsorgane zu afficiren. Wie überhaupt Krankheiten dieser Art nicht leicht nachtheilige Folgen für die Stimme hinterlassen, und Herr Pastor Hollmann, nachdem ich ihn entlassen, sogleich zu wiederholten Malen geprediget hat, – so kann ich der Wahrheit gemäß attestiren:
  Das oben genannte catarrhalisch-entzündliche Affection der Schlingorgane des Halses bei dem Herrn Pastor Hollmann keine Aenderung der Stimme hervorgebracht habe und auch für die Zukunft von dem genannten Krankheitsfall keine üble Folgen für die Stimme zu befürchten seien.
  Dieses mein gewissenhaftes Attestat bekräftige ich durch meines Namens Unterschrift und Beidrückung meines gewöhnlichen Petschafts. Dorpat, d. 24. October, 1844.
         Dr. Friedrich Faehlmann.

Vastavalt Keiserliku Liivimaa Evangeelse Luter­liku Provintsiaalkonsistooriumi nõudele 19. oktoobrist k. a. nr. 2137 minu poolt ravitud kurguhaiguse asjus Hargla pastoril härra Hollmannil saan ma tõendada järgmist:

Härra pastor Hollmann Harglast tuli käesoleva aasta juuli keskpaigas minu juurde ravile kurguhaiguse pärast, millesse ta oli mõne nädala eest külmetuse tõttu jäänud. See kurgu põletikuline haigus – angina faucium tonsillaris et uvularis29Äge kurgu, kurgumandlite ja kurgunibu põletik. – piirnes ainult neelamisorganitega, kahjustamata hääle- ja hingamisorganeid. Kuna sedalaadi haigustel üldse harilikult hääle jaoks ebasoodsaid tagajärgi pole ja et härra pastor Hollmann pärast minu juurest vabanemist on otsekohe mitmeid kordi jutlust pidanud, – siis saan ma tõele vastavalt kinnitada:

Ülalnimetatud kurgu neelamisorganite katarraal-põletikuline afektsioon ei kutsunud härra pastor Hollmannil esile mitte mingisuguseid hääle muutusi ja ka tulevikus pole nimetatud haigusjuhtumist karta häälele mingeid halbu tagajärgi.

Selle oma kohusetruu tõendi kinnitan ma omanimelise allkirja ja oma hariliku pitseri lisamisega. Tartu, 24. oktoober 1844.30Pitsatijäljend pruunil lakil on vajutatud kuupäeva alla.

Dr. Friedrich Faehlmann.

ILLUSTRATSIOON:
Faehlmanni tõend R. G. Hollmannile. LAA, f. 233, n. 3, s. 2236, l. 56.

Rudolf Gustav Hollmann (1798–1858) oli sel ajal õpetaja Hargla koguduses, kus ta oli töötanud juba üle 20 aasta (ordineeriti 11. veebruaril 1823). Rõuge pastoraadis 21. ­augustil 1844 toimunud presentatsioonikonvendi protokollist3121. augustil 1844 toimunud Rõuge presentatsioonikonvendi protokoll koos lisadega (ärakiri). LAA.233.3.2236.33–40. saame teada, et Rõuge eelmine pastor Carl Gottlieb Reinthal vabastati ametist 29. mail 1844. Kuna Keiserlik Liivimaa Evangeelne Luterlik Provintsiaalkonsistoorium nõudis Rõuge pastorikoha kiiret täitmist, valis kiriku patroon Carl Hermann Samson von Himmelstiern (1777–1858)32Samson von Himmelstierni oma käega kirjutatud ja pitseriga varustatud kutse 21. augustist 1844 leidub Läti Riiklikus Ajalooarhiivis (LAA.233.3.2236.27). Selle järgi on siin kasutatud ka tema nime. kohe seepeale Reinthali järglaseks Hargla pastori Rudolf Hollmanni, kes pidi 9. juulil pidama Rõuges külalisjutluse, mis aga lükati tema haiguse tõttu edasi 20. augustiks. 20. augustil viiski Hollmann Rõuge kirikus läbi jumalateenistused eesti ja saksa keeles ning tutvustas end järgmisel päeval kokku tulnud konvendile.33Kiriku- ehk kihelkonnakonventi kuulusid kihelkonna mõisnikud ülemkirikueestseisjate eesistumisel. Vt. nt. A. Andresen. Luterlik territoriaalkirik Eestimaal 1710–1832. Riigivõimu mõju kirikuvalitsemisele, -institutsioonidele ja -õigusele. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, lk. 119. Konvendil osalesid lisaks piirkonna praost Johann Friedrich Hellerile (1786–1849) ja protokollijale, Kanepi pastorile Moritz Kautzmannile (1811–1874) kiriku patroon Samson von Himmelstiern, kirikueestseisjad Robert von Freymann Vana-Nursist (Alt-Nursie),34Tõenäoliselt Gotthard Magnus Otto Robert von Freymann (1817–1880). Vt. A. von Transehe-Roseneck. Genealogisches Handbuch der livländischen Ritterschaft. Bd. 1. Starke, Görlitz, [1929], lk. 54. C. von Maydell35Friedrich Constantin von Maydell (1810–1894). Uue-Saaluse (Salishof) mõisast, sillakohtunik erumajor Carl Ernst von Reutz (1805–1884) Sännast,36Reutz oli ÕES-i liige 9. juunist 1843. – Das Inland, 22.06.1843, nr. 25, vg. 213. kihelkonnakohtunik C. von Golejewsky Haanjast (Hahnhof),37Tõenäoliselt Karl Michael Golejewsky (Guleffsky; 1801–1861), Haanja riigimõisa rentnik (Reinhard Ottow. Album Dorpato-Livonorum. Laakmann, Dorpat, 1908, lk. 27). erus olev kihelkonnakohtunik kapten Otto von Glasenapp (1783–1860)38A. von Transehe-Roseneck. Genealogisches Handbuch der livländischen Ritterschaft, Bd. 1, Görlitz, [1929], lk. 602. Rogosist (Rogosinsky), erus olev kihelkonnakohtunik Otto Ludwig Magnus von Freymann (1789–1846)39Samas, lk. 54. Juba (Quellenhof) mõisast, parun Alexander von Budberg (1805–1849) Tsooru (Fierenhof) ja Kõrgepalu (Hohenheide) mõisast,40Oli ÕES-i liige aastast 1847. VerhGEG. Bd. 2, H. 1. Dorpat: Karov; Leipzig: Köhler, 1847, lk. 96. E. von Richter Pindi (Bentenhof),41Arvatavasti maanõunik Gustav Christoph Eduard von Richter (1790–1847), Pindi mõisa omanik alates 1828. aastast. – W. Lenz (Hrsg.). Deutschbaltisches biographisches Lexikon. 1710–1960. Wedemark: Hirschheydt, 1998, lk. 630. rentnik Alexander von Roth Vana-Kasaritsa (Alt-Casseritz) ja rentnik G. Michelsohn Vastse-Kasaritsa (Neu-Casseritz) mõisast. Vabandustega puudusid Vana-Roosa (Rosenhofi) mõisnik, kaardiväe rittmeister J. von Jürgensonn, Vastse-Nursi (Neu-Nursie) mõisnik kaptenleitnant Andreas von Möller, C. von Jürgensonn Viitinast (Kosse) ja Leevi (Löwekülli) mõisa rentnik A. Blossfeldt.

Valimised ei kulgenud sugugi libedalt. Juba juuli alguseks välja kuulutatud proovijutlus Rõuges ja sellele järgnema pidanud valimiskonvent Uue-Saalusel olid tekitanud protesti. Kirjades praost Hellerile seati kahtluse alla valimiste seaduslikkus, kuna teiste mõisnikest koguduseliikmetega (Eingepfarrten) ei olnud eelnevalt nõu peetud. Osutades määrustele, mille kohaselt ei tohi ühtki pastorit Rõuge kirikule valida ega ametisse seada ilma teiste mõisaomanikega nõu pidamata ja nende nõusolekuta, protesteeris Haanja, Vana- ja Vastse-Kasaritsa riigimõisate nimel Tartu ringkonnavalitsuse ülem (Bezirks-Inspector) Ernst von Reinthal42Ernst von Reinthal (1793–1875) oli pastor Carl Gottlieb Reinthali vanem vend, ÕES-i liige. kõigi nende nimel, kellele olid teadmata korraldused pastorikoha täitmise kohta, Rõuge kiriku eestseisja R. von Freymann.43E. Reinthali kiri praost Hellerile 2. juulist ja R. von Freymanni kiri Hellerile 16. juulist 1844 (ärakirjad): LAA.233.3.2236.39–40.

ILLUSTRATSIOON:
Rõuge kirik 1930. aastatel. EKLA, A-4:1725

17. juulil 1844 on seoses valimiskonvendi toimumisaja väljakuulutamisega pöördunud Rõuge kiriku eestseisuse ja praost Helleri kui valimiskonvendi juhataja poole ka pastor Reinthal ise, paludes oma kirja konvendile ette lugeda enne valimisprotseduuri algust ja teha teatavaks ka kandidaadile. Selles selgitas ta, et kuna Keiserliku Evangeelse Luterliku Kindralkonsistooriumi apellatsiooniotsuses 16. märtsist 1844 ei ole selgesõnaliselt väljendatud vajadus tema Rõuge pastorikohalt eemaldamiseks, siis peab ta provintsiaalkonsistooriumi otsust 29. maist 1844 tema vallandamise kohta ekslikuks ning on selle kohta esitanud kaebuse kindralkonsistooriumile. Enne viimase lõplikku otsust tema suhete kohta Rõuge koguduse ja pastoraadiga ei saa ta kogudust täiesti vakantseks pidada ja peab sellepärast kinnitama oma õigusi sellele, ja juhul, kui tema vabastamine on möödapääsmatu, siis tahab ta saada kolmandikku kirikumõisa kogu sissetulekust (Revenuen).44LAA.233.3.2236.37–37 p.

Reinthal on oma kirjale lisanud ka väljavõtted kindralkonsistooriumi eelnimetatud apellatsiooniotsusest. Sealt, tõsi küll, selgub, et kindralkonsistooriumi arvates ei saa pastor Reinthal  selles  koguduses edasi töötada. Kindralkonsistooriumile üle antud toimikutes ja uurimisprotokollides olevat mitmesuguseid teateid, mis näitavad, et suur osa talupoegadest on meelestatud pastori vastu ja et kihelkonnas on tekkinud parteid, millega pastor on konfliktis. Selleks olevat pastor ise suuremalt jaolt põhjust andnud, süüdistades oma eksimustes kogudust, ja koguni kantslist, kuid on sellegipoolest palunud koguduselt andestust. Sellega on ta aga loobunud sõltumatust ja puhtast asendist, mis hingekarjasel peab oma koguduses olema, kui ta peab sellele oma eeskuju ja õpetusega avaldama tervendavat mõju. Sellepärast tehti provintsiaalkonsistooriumile ülesandeks rakendada kohe vastavaid administratiivseid reegleid, ilma et pastorilt võetaks tema vaimulik seisus ja õigused vaimulikuks ametiks, ka loetakse õiguspäraseks provintsiaalkonsistooriumi kohtu otsus 3. detsembrist 1842 – teha pastorile terav noomitus, mis vastavalt kirikuseaduse §232 kanda ka tema teenistuslehele.

Valimiskonvendil jätkusid vaidlused valimiste seaduslikkuse üle. Kiriku patroon kinnitas, et ta ei loobu oma patronaadiõigusest ning sillakohtunik major Reutz viitas erinevatele seadustele ja määrustele, mis kinnitasid patrooni õigusi ja pastor Hollmanni kutsumise seaduslikkust, kuid see ei suutnud kõiki kohalviibinuid siiski veenda. Freymann Juba mõisast lasi protokolli kanda, et protesteerib kogu valimise vastu. Riigimõisate esindajad Golejewsky, Alexander von Roth ja G. Michelsohn lasid kanda protokolli, et ajendatuna E. von Reinthali 2. juuli protestikirjast tuleks valimiste seaduspärasuse üle otsustamine jätta riigimõisate kõrgemale esindusele. Juhul kui valimised siiski osutuvad seaduslikuks, ei hääletaks nad siiski Hollmanni poolt, sest tema suuline esinemine jäi kogudusele täiesti arusaamatuks ja nad kardavad, et Hollmann oma nõrga kurguga, mille ravimisest on möödunud küllalt palju aega, ei sobi pastoriks nii suurde kihelkonda, nagu on Rõuge. Hollmann olevat harjunud palju väiksema kogudusega, mille hingehoiule ta on pühendanud oma parimad aastad ja ohverdanud sellele võib-olla ka oma tervise.

ILLUSTRATSIOON:
R. G. Hollmann. Bei der Beerdigung Friedrich Robert Fählmanns …. Dorpat, 1850. Tiitelleht

Kirja teel olid Reinthalile poolehoidu avaldanud veel koosolekult puudunud Leevi mõisa rentnik A. Blossfeldt ja Viitina mõisa omanik Carl von Jürgensonn. Ka viimane pidas valimisi ebaseaduslikuks ja keeldus uue pastori valimisest enne lõpliku otsuse saabumist senise kohta. Uute valimiste korral lubas ta hääletada senise poolt ning nõudis, et võimalik järeltulija peab õiguse ja õigluse nimel endisele pastorile jätma seadusele vastava kolmandiku kirikumõisa sissetulekust. Golejewsky Haanjast ja G. Michelsohn Vastse-Kasaritsast lasid protokolli kanda oma kogukonna soovi ennistada pastor Reinthal võimalikult pea jälle oma ametisse.

Praost Heller kutsus kokkutulnuid pastorikoha täitmisel üksmeelele, kuid tagajärjetult. Patroon lisas protokolli, et on doktor Faehlmannilt küsinud pastor Hollmanni tervisliku seisundi kohta ja saanud täiesti rahuldava vastuse. Tema küsimusele, kas teistel mõisnikel on midagi seaduslikku pastor Hollmanni vastu, vastasid need, et protesteerivad kogu presentatsiooniaktuse vastu ja sel põhjusel ei tunnusta ka esitletud kandidaati kui nõuetele vastavat. Seepärast ei hakka nad selle isiku kohta otsust tegema, enne kui selgub valimiste seaduslikkus. Sillakohtunik Reutz kinnitas, et tal mitte ainult pole midagi pastor Hollmanni vastu, vaid ta on sügavalt veendunud, et Hollmann võiks Rõuge kihelkonnas tegutseda ülimalt õnnistusrikkalt.

Seejärel kutsuti sisse kõik 17 kokku tulnud kirikuvöörmündrit, talupoegadest koguduseliikmete esindajat, ja küsiti nende arvamust Hollmanni kohta. Ühekaupa andsid nad vastuseks, et ei neil ega nende piirkonna kogudustel ole midagi tema vastu. Ta kõnelenud aga suure kiriku jaoks liiga vaikse häälega, mistõttu nad teda siiski ei soovi. Sellega protokoll suleti.

23. augustil 1844 on pastor Hollmann saatnud Harglast provintsiaalkonsistooriumile korrakohase üleviimise avalduse (siin: alandliku palve). Sellele olid lisatud Rõuge kiriku patrooni Carl Hermann Samson von Himmelstierni vokatsioon (ametisse kutsumise kiri) ning praost Helleri iseloomustus, milles Heller kinnitas, et pastor Hollmann on oma seniseid ametikohuseid Harglas täitnud ustavuse ja usinusega (mit Treue und Eifer).45LAA.233.3.2236.26–28. Avalduses selgitas Hollmann, et on järginud patrooni kutset ja pidanud 20. augustil külalisjutlused eesti ja saksa keeles ning saanud pärast sellele järgnenud presentatsioonikonventi patroonilt vokatsiooni. Ta on lisanud, et kui talupoegade kirikuvöörmündrid on presentatsioonikonvendi protokollis märkinud, nagu oleks tema hääl suure kiriku jaoks liiga nõrk, siis võisid kinnitada ülejäänud koguduse liikmed, nagu eestikeelset jutlust kuulanud saksa koguduseliikmed, samuti vikaarpastor Kautzmann46Moritz Kautzmann, Kanepi pastor, ÕES-i liige. ja praost Heller, kes jutlusele järgnenud teadaannete ajal läks tema hääle ulatuses veendumiseks kiriku kõige kaugema ukse juurde, et tema jutlus oli kuuldav mitte ainult kirikus, vaid oli olnud selge ja hästi mõistetav ka väljaspool kirikut viibinud kuulajatele. Seda olid nad pärast jutlust talle ka öelnud.

Edasi on Hollmann põhjendanud vajadust end peatselt uuele ametikohale üle viia sellega, et Rõuge maarahvakoole ei ole kolme aasta jooksul külastanud ega revideerinud ükski pastor ning et konfirmatsioon tuleb läbi viia soojal ajal, sest kuna konfirmante on palju, saab seda teha ainult kirikus, mis külmal ajal on täiesti võimatu. Lõpuks kinnitas Hollmann, et tahab sellele suurele, ent viimase kolme aasta jooksul tõeliselt omapead jäänud (verwildete) kogudusele pastori ja hingekarjasena pühendada kogu armastuse ja jõu, et sel moel õigustada oma ametissekutsumist niihästi kiriklike ülemate kui koguduse ees.

29. augustil 1844 oli Rõuge kogudus kohaliku kirikueestseisja Maydelli kaudu protesteerinud Hollmanni valimise vastu, kuna sel on suure kiriku jaoks liiga vaikne hääl. 4. septembril 1844 sai Hollmann provintsiaalkonsistooriumilt käsu pidada Rõuge kirikus 24. septembril uus jutlus tõe väljaselgitamiseks. Samal päeval on saadetud kirjad uue jutluse tähtajaga ka Maydellile, praost Hellerile Räpinas, Põlva pastorile Schwartzile47Johann Georg Schwartz (1793–1874), pastor Põlvas 1820–1868, eestikeelsete kooliraamatute autor, ÕES-i liige alates 1859. aastast. ja Kanepi pastorile Kautzmannile. Hellerilt nõuti Rõuge presentatsioonikonvendi protokolli saatmist, pastorid Schwartz ja Kautzmann said aga salajase ülesande. Neile anti korraldus minna 24. septembril kirikusse juba enne jumalateenistuse algust, võtta kohad sisse kantslist võimalikult kaugel ning anda pärast jutlust kohe teada, kas Hollmanni hääle omadused sobivad Rõuge kirikusse või mitte.48Kirjade mustandid: LAA.233.1.48.184. 19. oktoobril 1844 anti pastor Hollmannile korraldus saata provintsiaalkonsistooriumile oma tervisliku seisundi kohta nõuetekohane tunnistus tema kurguhaigust ravinud arstilt.49LAA.233.1.48.219 p.

Sündmuste edasine käik selgub provintsiaalkonsistooriumi käsust Rõuge kihelkonna kirikueestseisjatele 2. novembrist 1844.50LAA.233.1.48.233–235. Pärast asja igakülgset uurimist on konsistoorium leidnud, et kogu valimisprotseduur oli seaduslik. Rõuge mõisa omanikuna oli Samson von Himmelstiernil patronaadiõigus, mida oli rakendatud ka varasematel valimistel, kui 1828. aastal kutsus teda Rõugesse Reinthal, ja veel varem, 1811. aastal, tema eelkäija Marpurg.51George Gottfried Marpurg (1755–1835), Saksamaalt pärit 18. ja 19. sajandi vahetuse literaat, pastor Vastseliinas 1782–1811, seejärel Rõuges kuni surmani. Teises peamises vaidlusküsimuses leidis konsistoorium, et pastor Hollmanni hääl on niihästi terve kui ka Rõuge kiriku täitmiseks piisavalt tugev. Praost Heller oli oma atestaadis kinnitanud, et Hollmann esitas oma eestikeelse külalisjutluse 20. augustil nii selgelt ja valjult, et praost ise võis seda täielikult mõista isegi kiriku torni lõpus. Pastorid Schwartz ja Kautzmann, kes 18. septembril viibisid Hollmanni jutlusel Rõuge kirikus ja istusid viimases pingis kirikuukse lähedal, leidsid, et Hollmanni hääl oli läbinisti küllalt tugev ja arusaadav, sest kuigi jutluses jäid mõned laused ja üksikud sõnad arusaamatuks, oli jutluse mõni osa, nimelt altarist lausutud liturgia väga selgesti mõistetav. Doktor Faehlmann Tartust tõendas, et Hollmanni kurguhaigus on möödas ja sel ei ole kõneorganitele ebasoovitavaid tagajärgi. Kõigest sellest järeldas konsistoorium, et talupoegade, aga ka Schwartzi ja Kautzmanni nimetatud ebaselgus oli tingitud pigem Rõuge kiriku akustilistest iseärasustest, mida sageli tuleb ette peaaegu kõigis kirikutes, ja mitte Hollmanni hääle omadustest. Kõike seda silmas pidades oli konsistoorium palunud kindralsuperintendendil määrata kindlaks aeg kollokviumi ja Hollmanni ümberviimise jutluse pidamiseks, millele järgneks täielik ametisse määramine ja introduktsioon, kuna pastor Reinthali ametist vabastamisest möödub peagi kuus kuud, mille jooksul tuli kirikuseaduse §156 järgi pastorikoht uuesti täita.

17. detsembril 1844, kolmandal advendil introdutseeris praost Heller pastor Schwartzi assisteerimisel Hollmanni Rõuge koguduse õpetajaks. Heller teatas provintsiaalkonsistooriumile, et ametisseseadmine oli toimunud väga arvuka eesti koguduse ees, kes jälginud seda, nagu ka pastor Hollmanni jutlust, pidulikus, hardas vaikuses. Saksakeelset jumalateenistust ei peetud, kuna kedagi mõisnikest ega nende perekondadest polnud kirikusse tulnud peale kirikueestseisja Maydelli ja sillakohtunik Reutzi, nemad aga võtsid osa eesti jumalateenistusest.52Helleri kiri Liivimaa provintsiaalkonsistooriumile 19. detsembrist 1844. LAA.233.3.2236.75.

Nagu nägime, oli oma osa Hollmanni valimisel Rõuge õpetajaks mängida ka Faehlmannil, tema sõbral juba gümnaasiumipäevilt 1814–1817. Pärast gümnaasiumi lõpetamist asusid mõlemad 1817. aastal õppima Tartu ülikooli – Faehlmann arsti-, Hollmann usuteadust. Hollmann lõpetas ülikooli 1820. aastal, oli seejärel mõnda aega koduõpetaja, kuni 1823. aastal sai kirikuõpetajaks Harglas. 22. juulil 1825. aastal on Faehlmann teda nähtavasti külastanud Harglas piiblipühal. Ta on tasunud Hargla abipiibliseltsi liikmemaksu 50 kopikat.53V. Paatsi. Piibliseltsid Eesti kultuuri arengus 19. sajandi esimesel poolel. – V. Paatsi. Rännates Gutenbergi galaktikas. Kultuuriloolisi uurimusi aastatest 1993–2015. Ilmamaa, Tartu, 2016, lk. 456. Faehlmann lõpetas ülikooli 1827. aastal ja avas Tartus erapraksise. 1838. aastal, kui asutati Õpetatud Eesti Selts, kuulus ka Hollmann selle asutajaliikmete hulka. Nagu Faehlmann, oli ka Hollmann ÕES-is üks innukamaid eesti keele uurijaid.54Kirjutas rea artikleid üksikute sõnade tähenduse ja sõnajuurte kohta (nt. Ueber die Bedeutung des Wortes Pikne. – VerhGEG. Bd. 1, H. 2, lk. 36–40); samuti arvustuse Faehlmanni ja Eduard Ahrensi deklinatsiooniõpetuse kohta (kirjutatud 1844. aasta augustis), pooldades Faehlmanni oma (Ueber die neueste estnische Declinationslehre des Pastor Ahrens und Dr. Fählmann. – VerhGEG. Karow, Dorpat, 1847, Bd. 2, H. 1, lk. 14–22). Faehlmanni palvel oli Hollmann see, kes ta mulda sängitas. Faehlmanni haual peetud kõne, milles Hollmann oli nädalalehe Das Inland teatel kirjeldanud „lühidalt, aga jõuliste sõnadega lahkunu lootusi õigustanud tegevust“, avaldati ka trükis.55Das Inland, 17.04.1850, nr. 16, vg. 250. See sai Kreutzwaldile peamiseks allikaks Faehlmanni noorpõlve kirjeldamisel. Kas Faehlmanni ja Hollmanni sõpruse üks aluseid võis olla mõlema eesti päritolu,56Hollmanni eesti päritolu kohta vt. V. Paatsi. Tartu Eesti Vallakoolmeistrite Seminar 1873–1887. – Akadeemia 2013, nr. 1, lk. 60. on võimatu öelda. Eluaegse usalduse ja ehk ka perekondliku sõpruse märgiks võiks olla see, et 22. juulil 1854 leeritati Faehlmanni poeg Robert Friedrich August (1837–1864) Rõuge kirikus.57RA, EAA.402.2.5636.7.

Olles leidnud Faehlmanni tõendi Hollmannile ja püüdes selgitada selle tausta, ei pööranud ma esialgu eriti tähelepanu pastor Reinthali loole. Tema tugev vastuseis vallandamisele ja vastuolud koguduses tekitasid aga soovi teada saada, mis siis juhtus kirikuõpetajaga, kelle oli ametisse kutsunud sama Rõuge kiriku patroon ja kes oli oma kogudust aastaid teeninud (1828–1835 abiõpetaja, 1835. aastast alates õpetajana) ning keda suur osa tema kogudusest endiselt usaldas. Siin läks täide vana ütlus „pime kana leiab tera“. Tuli välja, et ka Faehlmann oli sellesse loosse segatud.

Kuigi Carl Gottlieb Reinthalile (1797–1872) on vahel antud kurje hinnanguid,58Kreutzwaldi kirjavahetuse teise köite saatesõnas nimetatakse teda tüüpiliseks kitsarinnaliseks baltisaksa klerikaalide kihi esindajaks, kes pärast Faehlmanni surma pääses ajutiselt juhtivale ÕES-i esimehe kohale ja kellele paremate jõudude puudumisel usaldati „Kalevipoja“ tõlkimine (Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus II. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1956, lk. 6–7); Kreutzwaldi kirjad Reinthalile samas, lk. 471–563. kuulus ta, nagu Faehlmann, Hollmann ja paljud teised, sellesse estofiilide ringi, kelles on nähtud rahvusliku liikumise eelposti. Tema varasest estofiilsest huvist annab märku juba tema kaastöö Johann Heinrich Rosenplänteri ajakirjale Beiträge.59Etwas zur esthnischen Wortfügung; Wörter und Redensarten, die in Hupels Wörterbuche nicht stehen. – J. H. Rosenplänter (Hrsg.). Beiträge zur genauern Kenntniß der esthnischen Sprache. Zwanzigstes Heft. Pernau, 1832, lk. 41–43, 49–87. Mõlemad on kirjutatud 1827. aastal Taali mõisas, kus Reinthal oli koduõpetaja. Ta oli samuti ÕES-i asutajaliige ja aktiivne tegelane. Pärast Faehlmanni surma valis ÕES ta elava huvi tõttu eesti keele vastu oma esimeheks,60Sitzungsberichte der gelehrten estnischen Gesellschaft zu Dorpat. 1872. Dorpat: Mattiesen, 1873, lk. 68. kellena ta tegutses kuni 1853. aastani. ÕES-iga seoses teame teda peamiselt „Kalevipoja“ (ebaõnnestunud) saksa keelde tõlkijana,61Harilikult osutatakse sellele, et vastuolude tõttu Kreutzwaldiga pidi Reinthal töö pärast 15. laulu katkestama, sest ei suutnud kuigivõrd tabada eepose talupoeglikku laadi. Vt. nt. Eesti kirjanduse ajalugu. II köide. XIX sajandi teine pool. Toim. E. Nirk. Eesti Raamat, Tallinn, 1966, lk. 84, 85. ÕES siiski tunnustas tema tööd: vaatamata sellele, et tõlget peeti liiga vabaks ja mõjustatuks moodsast romantikast, on sel siiski teatav poeetiline väärtus, peale selle tegi see eesti kangelaseepose Euroopas esmakordselt kättesaadavaks (Sitzungsberichte der gelehrten estnischen Gesellschaft zu Dorpat. 1872. Dorpat: Mattiesen, 1873, lk. 69–70). kuid ta toimetas ka ÕES-i välja antud „Maarahva Kalendrit“ (1846–1851), mille kõige olulisemaks kaastööks peetakse tema koostamisel aastail 1855–1860 ilmunud „Raamatukuulutajat“, esimest otseselt eesti lugejale määratud eestikeelsete trükiste jooksvat bibliograafiat, tõlkis saksa keelde Kreutzwaldi luuletuse Tartu ülikooli 50. aastapäevaks „Tarto Alma materile Wiekümne aasta lõppetusse rõemo-pühhal Sel 12. Teetsembril 1852”, mis ilmus koos Reinthali tõlkega ÕES-i väljaandel 1852. aastal jne.62Reinthali tööde loend: vt. Sitzungsberichte der gelehrten estnischen Gesellschaft zu Dorpat. 1872. Dorpat: Mattiesen, 1873, lk. 70–72. 19. jaanuaril 1859 nimetas selts ta oma auliikmeks.63Sitzungsberichte der gelehrten estnischen Gesellschaft zu Dorpat. 1872. Dorpat: Mattiesen, 1873, lk. 68.

Rõuge draama täpset algusaega ei saa praegu öelda, tollast asjaajamise aeglust arvestades võis see puhkeda juba 1840. aastal.64Järgnev referaat toetub peamiselt kindralkonsistooriumi apellatsiooniotsusele 16. märtsist 1844. LAA.233.3.1715.117–127 p. (ärakiri). Kui provintsiaalkonsistooriumi olid saabunud teated pastor Reinthali sattumisest kohtuliku uurimise alla ja Liivimaa kubermanguvalitsuse saadetud Võru sillakohtu teatest selgus, et peaaegu kõigist Rõuge kihelkonna mõisatest, välja arvatud Vana-Kasaritsa, Vana-Nursi koos Juba mõisaga ja Rõuge pastoraat, olid vallakohtunikele tulnud kaebused selle kohta, et pastor on kaotanud oma koguduse usalduse, kuna elavat kõlvatuses mitte ainult oma kutsari naise, vaid ka teiste naissoost isikutega, korraldas provintsiaalkonsistoorium 25.–29. juulini 1841 Rõuges erakorralise kirikuvisitatsiooni. Visitatsiooni viis läbi ringkonna praost Heller kahe pastori, Hollmanni ja Sellheimi assisteerimisel.65Tõenäoliselt Kavilda pastor Karl August Hollmann (1801–1849) ja Räpina pastor Friedrich Heinrich Sellheim (1793–1857). Korra kohaselt66Visitatsioonide läbiviimise kohta vt. nt. O. Sild. Kirikuvisitatsioonid eestlaste maal varasemast ajast kuni olevikuni. – Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli toimetused // Acta et commentationes Universitatis Tartuensis (Dorpatensis). B (Humaniora) XL. Tartu: K. Mattiesen, 1937, lk. 100 jj. kontrolliti pastori kogu tegevust tema igapäevases töös ja anti sellele hea hinnang; leiti, et jumalasõna on koguduses õpetatud hästi, samuti laulnud koor jumalateenistusel ühehäälselt ja hästi jne.67Rõuge erakorralise kirikuvisitatsiooni protokoll 1841. aastast. LAA.233.3.1714.15 jj. Talupoegadest koguduseliikmete esindajate, kirikuvöörmündrite arvamused oma pastori kohta jagunesid aga kaheks, osal neist ei olnud pastori vastu midagi, teine osa aga (Rogosi, Viitina, Haanja, Sänna, Rõuge enese vöörmünder) selgitas, et nende kogudused on pastori peale pahased, kuna see on eksinud piibli kuuenda käsu68Sina ei tohi rikkuda abielu. vastu. Ka üksikud koguduseliikmed kinnitasid pastori eksimist. Kuuldused pastori kõlvatust käitumisest olid hakanud levima rohkem kui poolteist aastat tagasi, teadis rääkida Jakob Palm Viitinast. Esialgu polevat neid usutud, kui aga kevadel kuuldused uuesti kerkinud, muutunud kogu kihelkond rahutuks. Kogre Tannili tütar Mari aga kinnitanud otsesõnu, et pastor sundinud teda endaga voodisse ja kui ta pattude pärast muretsenud, lubanud pastor patud kantslist andeks anda jne.69LAA.233.3.1714.18 p. jj.

Pastor Reinthal ise aga ei tunnistanud end sel määral süüdi, et peaks abielurikkujana astuma ilmaliku kohtu ette. Siiski olevat väikseimgi üleastumine koguduse silmis, tema enese teadvuses ja jumala ees süü, mis lasuvat raskelt tema südamel ning mille saab lunastada ainult kahetsuse ja paranemise läbi, mistõttu ta tunnistas end pühapäevasel jumalateenistusel kogu koguduse ees süüdi ja palus pahameele tekitamise pärast andeks.70LAA.233.3.1715.117 p.

Visitatsioonile järgnes asja uurimine ülemkirikueestseisjaametis, mis, nagu selgub selle teatest Liivimaa kubermanguvalitsusele, andis asja üle ilmalikule kriminaalkohtunikule, Tartu maakohtule. Kubermanguvalitsuse korraldusel vabastati pastor Reinthal ajutiselt ametist ning maakohtu juurde delegeeriti vaimuliku esindajana üks pastor. Reinthal saatis seepeale kindralkonsistooriumi kaebuse, milles protesteeris oma ajutise ametist vabastamise ja asja üleandmise vastu kriminaalkohtule. Seda aga ei arvestatud. Reinthali asja uurimise vastu ilmalikus kohtus protesteeris ka Rõuge kiriku patroon Samson von Himmelstiern. 27. jaanuaril 1842 jõudis provintsiaalkonsistooriumi kindralkuberner Pahlenile saadetud siseministri ettepanek, mille järgi tuli Reinthali asja uurimine viia lõpule ilmalikus kohtus, ent otsuse tegemine tuli jätta provintsiaalkonsistooriumile, millele kuulus judikatuur oma vaimulike üle. Seepeale lõpetati uurimine Tartu maakohtus ning toimikud anti üle provintsiaalkonsistooriumile. 3. detsembril 1842 võttis see vastu otsuse mõista esialgu pastor Reinthal talle esitatud süüdistuses abielurikkumises õigeks, kuid sündsusetute elukommete tõttu peatada siiski tema töö Rõuge koguduses, keelata talle juurdepääs ka teistele kogudustele, teha ametitalitusi ja pidada kantslist vaimulikke ettekandeid, kuni tal on õnnestunud end süüdistustest täielikult vabastada.

Reinthal ei olnud otsusega rahul ja pöördus enda õigeksmõistmiseks taas kindralkonsistooriumi poole, kes otsuse tegemiseks vaatas kogu kohtuasja põhjalikult läbi. Tartu maakohtu uurimisprotokolli järgi oli pastor Reinthalil kaks peamist süüdistajat: kutsar Jaan Lepa naine Madli, kes väitis, et oli mitu aastat, kuni abiellumiseni kutsariga olnud pastori armuke, ning karjatüdrukuna teeninud Sacke Tannili tütar Mari, kellele pastor olevat korduvalt teinud lähenemiskatseid. Kummalgi polnud pastori käitumise kohta kindlaid tõendeid, ka ei suutnud tunnistajad, kaks samal ajal pastori teenistuses olnud tüdrukut Liiso Pihlapuu ja Katri Lachtri nende süüdistusi piisavalt kinnitada.

Reinthal kohtus süüd omaks ei võtnud: ta võivat vanduda, et ei ole olnud abieluvälistes suhetes ei Madli ega ka kellegi teisega. Madli süüdistusi ei saavat tõsiselt võtta, kuna ta olevat liiderlik naine, kes juba eelmise abielu ajal sünnitanud lapse ainult veidi pärast abiellumist ning elanud ka kutsariga patuelu, kuni pastor sundinud neid ametist vabastamise ähvardusel abielluma. Madli kaebus olevat ajendatud kättemaksust, sest Reinthal kaevanud tema mehe kohtusse, vaatamata Madli ähvardusele vastasel korral teatada, kuidas pastor naisterahvastega elab. Ta karistanud Madlit valede levitamise eest noomitusega, kuid ei andnud teda kohtusse, sest olevat püüdnud haige abikaasa71Reinthal oli abielus Taali mõisniku Johann Erich Staël von Holsteini (1777–1845) tütre Olympia Elisabethiga (snd. 1802). Peres kasvas kasupoeg Carl Adolph Metzler (snd. 1831), Saarde koguduse endise õpetaja Friedrich August Samuel Metzleri (1783–1857) poeg. RA, EAA.1268.1.100.9 p. säästmiseks vältida skandaali.

Seejärel oli Reinthalilt spetsiaalselt uuritud, mida ta peab silmas passusega, et ei ole abielurikkumises sel määral süüdi, et peaks kohtu alla minema, ja et ta ei ole olnud kiusatusest vaba. Reinthal selgitas, et abikaasa pika haiguse ja kodust eemal viibimise tõttu oli ta võtnud majapidamise üle ja pidi seetõttu tihti käima peretoas, kus ta nägi poolpaljaid tüdrukuid magamas, ning oli seal sageli viibinud kauem, kui südametunnistus lubas. Ka oli ta karjatüdrukut öösel äratama minnes teda üks kord puudutanud ja viibinud selle juures võib-olla kauem, sest tüdruk maganud väga sügavalt. Karjatüdruku kaebus olevat aga vale ja võivat olla põhjustatud vihast, sest pastor oli ta sõnakuulmatuse tõttu vallandanud. Ka mõlema tunnistaja, Liiso ja Katri tunnistused olevat kahtlased: Liiso on Madli esimese mehe venna naine ja Katri võis kanda pastori peale viha, kuna ka tema oli pastor sõnakuulmatuse pärast vallandanud. Kohtus lahendini ei jõutud, mõlemad osapooled, nii süüdistajad kui süüdistatav, jäid oma ütluste juurde.

Uurimisprotokollile lisatud dokumentide loendist selgub, et protsessi ajal on astutud samme nii Reinthali vastu kui ka tema toetuseks. 10. oktoobril 1842 on maakohtus arvele võetud ilma daatumita kiri, kus paluti skandaali summutamiseks ametisse seada teine pastor, kuna senine tunnistas end kirikuvisitatsioonil süüdi. Kirjale olid alla kirjutanud Rõuge mõisa omanik Samson-Himmelstiern, E. von Reutz Sännast, O. von Glasenapp Rogosist, E. von Richter Pindist ja C. von Maydell Saalusest.

28. augustil 1841 on kihelkonnakohtunik Freymann, kirikueestseisjad R. von Freymann ja A. von Budberg, rittmeister Jürgensohn, George Ulrichen, C. von Golejewsky, kapten von Müller ja A. Blossfeldt saatnud avalduse jätta pastor Reinthal ametisse. 2. oktoobril 1841 on kihelkonnakohtunik Freymann, kirikueestseisjad R. von Freymann ja A. von Budberg teinud avalduse kindralkubernerile palvega lõpetada Reinthali uurimine ja jätta ta ametisse. Vana- ja Vastse-Kasaritsa jt. talupoegade nimel on kihelkonnakohtunik Freymann saatnud 27. novembril 1841 kirja palvega jätta pastor ametisse.

Reinthal ise on juba 6. juunil 1841 kirjutanud lepituspalve kõigile oma koguduse mõisnikele, kes on nõus unustama ja andestama ning seda oma allkirjaga kinnitavad. Palvekirjale on alla kirjutanud A. von Budberg, E. von Reutz, M. von Freymann, A. von Möller, R. von Freymann, Samson von Himmelstiern, C. von Maydell, O. von Glasenapp, G. von Michelsohn ja C. von Golejewsky. Veel on ta nõutanud rea tunnistusi ja tõendeid enda toetuseks ja süü leevendamiseks. Tema lähimad ametinaabrid, Vastseliina pastor Gottfried Gustav Masing (1789–1859) ja Võru pastor Heinrich Wilhelm Bornwasser (1782–1861), kes Reinthali 1841. aastal Rõuges asendasid, panid tähele, et Reinthali väsimatu tegutsemise tagajärjel on tema eelkäija vanadusnõtruse tõttu metsistunud kogudus tõusnud nii intellektuaalselt kui moraalselt, paranenud on kool ja kirikulaul, samuti on kirikuraamatud paremas korras kui eelkäija ajal, ning et talupojakoguduse mõistlikud liikmed on temasse sügavalt kiindunud ega taha teda mingi hinna eest kaotada.72Masingu ja Bornwasseri kiri 31. detsembrist 1841: LAA.233.3.2236.53. Reinthali sugulased kiitsid oma avaldustes tema tähelepanuväärset iseloomu ning kinnitasid oma püsivat lugupidamist ja armastust tema vastu.73Nende kaks avaldust 10. oktoobrist 1842. LAA.233.3.2236.79, 80. Madli Lepa endine peremees, Vastse-Nursi mõisnik A. von Möller tunnistas, et Madli Lepp on kõlvatute elukommetega ja jäänud tema juures teenimise ajal süüdi mitmes varguses. Lõpuks kinnitas doktor Faehlmann tõendiga 7. oktoobrist 1842, et proua Reinthali (snd. Stael) sisemise haiguse tõttu on pastor Reinthalil juba nelja kuni viie aasta eest suguline kooselu (eheliche Beischlaf) abikaasaga arsti poolt keelatud.74Tegemist on tõendi refereeringuga. Tõendit ennast ma Reinthali materjalide hulgas tähele ei pannud.

Kõige selle peale leidis kindralkonsistoorium, et kuna nii kirikukomisjoni ees kui ka ülemkirikueestseisjaameti uurimise puhul, samuti jutluses oma kogudusele oli Reinthal oma süüd selgitanud ebamäärasel viisil, tekkis nii uurimisorganitel kui ka kogudusel arvamus, nagu oleks pastor süüdistused abielurikkumises omaks võtnud. Alles Tartu maakohtus oli ta selgitanud oma süü iseloomu ja patu mõistet, kuna ta vastuvaidlematult eitas oma kuritööd, nimelt abielurikkumist. Ka oli valesti tõlgendatud Faehlmanni tõendit, mis konsistooriumi arvates kuidagi ei kinnitanud Reinthali abielurikkumist, vaid oli mõeldud vabandava asjaoluna selle kohta, mille pastor oli juba omaks võtnud, ning ajendatud soovist vältida kriminaalkohtulikku uurimist ja sellega kaasnevat kõmu. Kuna pastori süü ei olnud piisavalt tõendatud, leiti, et provintsiaalkonsistooriumi otsus Reinthali vallandamise kohta oli liiga karm, seda enam, et eelnevalt ei olnud rakendatud leebemaid karistusi, mida näevad ette seadused. Nii järeldaski kindralkonsistoorium, et Reinthal ei saa enam tegutseda Rõuge koguduses ja teda tuleb reeglite kohaselt karistada, ilma et temalt võetaks vaimulik seisus ja õigus töötada kirikuõpetajana.

Reinthalil polnud abi ei kõigest sellest ega ka 17. juulil 1844 kindralkonsistooriumi kaudu keiser Nikolai I-le läkitatud kaebusest, kus ta protesteeris ülekohtuse karistuse vastu, muu hulgas ka selle vastu, et vallandamisel jäeti ta ilma igasugustest elatusvahenditest. Reinthal leidis, et kuna teda vallandati mitte karistuseks, vaid koguduse vaimuliku valikut silmas pidades, tuleks teda kohelda kui pastorit, kes peab oma koguduse maha jätma väliste asjaolude, mitte enese süü tõttu. Kirikuseaduse §168 järgi peaks tal seega olema õigus kolmandikule kirikumõisa sissetulekutest või tohiks ta seda kokkuleppel oma järglasega niikaua pidada, kuni õnnestub leida uus pastoraat, et seeläbi kindlustada endale ja oma haigele abikaasale kindel eksistents.75LAA.233.3.2236.65–68. Samuti ei aidanud Reinthalile sõbralike mõisnike protestikiri keisrile Hollmanni ametisseseadmise vastu 23. novembrist 1844.76Samas, l. 70–72. Tema asemele määrati siiski Hollmann, nagu eespool nägime, ja Reinthalil tuli Rõugest lahkuda.77Rõuge kogudusest on ta lahkunud 1845. aastal. RA, EAA.1268.1.100.10.

Teatmeteoste järgi oli Reinthal pärast pastoriametist loobumist ametnik Liivimaa mõisnike krediitkassa Tartu osakonnas, aastatel 1849–1854 ja 1856–1857 lisaks nädalalehe Das Inland toimetaja. Ühe ameti teise vastu vahetamine ei läinud siiski libedalt. Pärast vallandamist püüdnud Reinthal leida uut pastorikohta, kuid poolteise aasta jooksul pärast Rõugest lahkumist ja Tartusse asumist ei olnud tal see õnnestunud, kuigi eestikeelses piirkonnas oli talle sobivaid vabu kohti olnud piisavalt, selgitas ta Liivimaa kindralsuperintendendile 30. augustil 1846 läkitatud palvekirjas.78LAA.233.3.2236.86–86 p. Kuna ta ei saanud pensioni, mida on väärinud teised vabastatud pastorid, ega omanud ka vara, oli tema majanduslik olukord väga rõhuv.79Majanduslikust kitsikusest annab tunnistust ka Reinthali müügikuulutus ajalehes Dörptsche Zeitung 1845. aasta kolmes järjestikuses numbris (06.02, nr. 11, lk. 145; 09.02, nr. 12, lk. 158; 13.02, nr. 13, lk. 169). Ta oli madala hinnaga müüki pannud oma tõllad, neljakohalise uushõbedaga kaunistatud vähekasutatud kalessi, Peterburi troska ja peaaegu täiesti uue, avatud, peene kangaga vooderdatud Kaasani saani, mille juurde võis saada silmapaistva suuruse ja tihedusega peaaegu kasutamata mustjaspruuni karunaha. Kaotanud lootuse leida endale Liivimaal teenistust vaimulikus ametis, palus ta provintsiaalkonsistooriumilt kui asutuselt, mille alluvuses ta oli 13 aastat laitmatult töötanud ja mille alluvusse ta vaimulikuna jääbki, tõendit selle kohta, et on küll vallandatud, ent sellele vaatamata ametisse pühitsetud ja ametikõlbulik pastor ning kuulub vaimulikku seisusesse, millega kaasuvad isikliku aadli õigused, ning võib isikliku aadlikuna astuda tsiviilteenistusse, milleks ta sobib ka oma võimete ja meelsuse poolest. Vastav tõend on talle saadetud 21. oktoobril 1846. Nädalapäevad hiljem teatas Reinthal provintsiaalkonsistooriumile selle kättesaamisest80LAA.233.3.2236.86–88. ning võis asuda tööle krediitkassasse.

Faehlmann, nagu nägime, oli Rõuge skandaalis seotud mõlema osapoolega. Hollmanniga oli ta sõbrunenud juba gümnaasiumipäevil, Reinthaliga võis tihedam tutvus sugeneda ÕES-i asutamise ajal, ent võib-olla varemgi. Aastatel 1821–1828 oli Reinthal koduõpetaja ja kasvataja Taali mõisas Staël von Holsteinide majas.81Rõuge kiriku kroonika. EKM EKLA, reg 1996/17, lk. 4. Aadu Musta teadetel kuulus Faehlmann seltskonda, kes külastas kord Taali mõisat ja Tori põrgut.82A. Must. Põrgu värk. Ajalootuulest ja põrguluulest. Tartu: Kleio, 2005, lk. 22, 164. Võib-olla tutvusid nad Taalis. Ei ole võimalik kindlaks teha, kas Hollmann ja Reinthali abikaasa olid Faehlmanni püsipatsiendid või oli tegemist sõbramehe poolest välja antud tõenditega.83Kui Hollmanni lugu 2015. aasta septembris Riias Vello Paatsile jutustasin, naeris ta mõnuga ja soovitas selle Hollmanni eesti päritolule osutades kiiresti avaldada pealkirja all „Kas eestlaste vandenõu?“. Sellest tuli Reinthalile antud tõendi valgusel siiski loobuda. Faehlmanni ausameelsus, mida kaasaegsed üksmeelselt kinnitavad, sunnib uskuma pigem esimest võimalust. Ka on Taali mõisnik Johann Erich Stael von Holstein 30. detsembril 1843 oma päevikus märkinud, et Faehlmann oli tema Tartu arst.84EAA.3349.1.48. Tundub usutav, et Faehlmann konsulteeris tervise küsimustes kogu perekonda. Kreutzwald on Faehlmanni eluloos tsiteerinud üht tema kirja: „Ametivennalikke ebameeldivusi olen ma varasemail aastail mitmel korral pidanud ära kannatama. Kõige parem abinõu nende ületamiseks on range õiglus ning seaduspärasus, ja selle kõige lähem tagajärg on austus ja tunnustus publiku poolt. [– – –] Hoia end avaliku tüli eest [– – –] Mina olen kord ühte protsessi kistud olnud ja olen seda hiljem kibedasti kahetsenud. Kui targad omavahel kisklevad, vilistavad narrid sinna juurde ja uulitsapoisid pilluvad pori neile vahele.“85F. R. Kreutzwald. Dr. Friedrich Robert Faehlmanni elu. – F. R. Kreutzwald. Maailm ja mõnda. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1953, lk. 33. On võimalik, et Faehlmann on oma kirjas silmas pidanud just Reinthali protsessi, millesse olid haaratud mitmed ÕES-i tegelased, asutajaliikmed praost Heller, Rudolf ja August Hollmann, Reinthal, samuti Ernst von Reinthal, ja ka pärast 1844. aastat seltsiga ühinenud isikud. Palju kõneainet võis see skandaalne lugu anda küll. Praegu teada olev teine, kaupmees Rundalzovi kohtuasi, millega Faehlmann oli samuti arstina seotud, vajab veel lähemat uurimist.

Publikatsiooni valmimist on toetanud projekt „F. R. Faehlmanni monograafia ning tema kirjavahetust ja teisi biograafilisi dokumente koondav teaduslik väljaanne „Teosed” IV (EKKM14-322) ja Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute tippkeskus), mis on seotud Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimisprojektiga „Kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal” (IUT22-2).