Juba 26. korda kuulutati selle aasta augusti lõpus välja  ajalookirjanduse aastapreemia. Hoolimata koroonapandeemia jätkumisest oli siiski võimalik suuremal jaol asjaosalistest kohale tulla. Ajaloolastele oli selle aasta tähtsündmuse korraldaja Eesti Kunstiakadeemia. Naljaga pooleks öeldes mängis seekord vingerpussi hoopis ilmataat ning kogunemispaigana välja hõigatud EKA 5. korruse kauni vaatega terrassile suure tuule ja vihma tõttu pidutsema  minna ei saanudki. Siiski kujunes kokkusaamine meeleolukaks.

Sel aastal tegutses hindamiskomisjon järgmises koosseisus: Aigi Rahi-Tamm ja Ester Oras Tartu Ülikoolist, Linda Kaljundi Eesti Kunstiakadeemiast, Priit Raudkivi Tallinna Ülikoolist ja Epi Tohvri Tallinna Tehnikaülikoolist.  Eelmise aasta laureaadina oli statuudi järgi valitud komisjoni esimeheks Epi Tohvri. Hindamisele tuli neliteist 2020. aastal ilmunud ajalooteost. Publikatsioonide füüsilise kättesaadavuse eest hoolitses nagu alati Akadeemiline Ajalooselts. Komisjoni liikmete vahelist arutelu peeti ka sel aastal Zoomi vahendusel ning virtuaalselt ekraani ees kohtuti kolmel korral, mille tulemusel selgitati konsensuslikult välja pärjatav väljaanne. Taas puutus komisjon kokku tõsise probleemiga: kuidas hinnata omavahelises võrdluses üksikautorite ja autorite kollektiivi koostatud publikatsioone. Ikka ja jälle saadab hindamiskomisjon ajalookirjanduse aastapreemia statuudiga ühinenutele signaali, et kaaluda tuleks statuudi muutmist, laiendades seda nii, et tunnustatud saaksid teosed erinevates kategooriates (nt. üksikautoriga teos, autorite kollektiiv, artiklikogumik, populaarteaduslik käsitlus vms.). Alljärgnevalt on välja toodud neljateistkümne ajalooraamatu lühitutvustus komisjoniliikmete silmade läbi.

Anija mõisa ajalugu. Aadel ja talupoeg. Autor Juhan Maiste. Sihtasutus Anija Mõisa Haldus, 2020, 424 lk.

Juhan Maistet võisid kannustada Anija mõisa ajalugu koostama mitmed motiivid: Kehra ja Anija vahet on kõigest mõni kilomeeter ja raamatu autor on Kehras sündinud. Alaline elupaikki on tal Põhja-Harjumaal Valkla kandis. Seega võib väita väikese sentimentaalsusevärinaga hinges, et „veri“ on teda ikka ja jälle sinna kanti tagasi vedanud. Aga tõele lähemale jõuaksime siis, kui heidaksime pilgu Juhan Maiste loomingule, milles on uurimustel mõisaarhitektuurist kindel koht. Aastatega kogunenud teadmistepagas ja kogemused on saanud Anija mõisa ajaloo koostamisega soliidse väljundi. Autori sule läbi on jõudnud kaante vahele sotsiaalajalooline uurimus, mis avardab arusaamist mõisakultuurist laiemalt. Pädeva asjatundjana on Juhan Maiste toonud võrdlusjooni nopetega nii sõnas kui ka pildis talle hästi teada-tunda Põhja-Eesti kultuurimaastikult (olustiku­fotod, maakaardid, dokumendinäidised jm.). Väljaanne on  maitsekalt illustreeritud. Mõneti üllatuslikult on aga raamatu kaante vahele jõudnud ka teise autori tekst. Lehekülgedelt  337–371 leiab kohaliku maasoola ja aktiivse seltsielu edendaja Anne Oruaasa koostatud sisutiheda ning samuti kenasti illustreeritud käsitluse „Kool ja seltsielu: tagasipilk koolihariduse algusele Harju-Jaani kihelkonnas“. Kandvaks teljeks on Oruaasa käsitluses ikka seesama mõisahoone, mis oli aastatel 1924–2002 koolimajaks ning pakkus peavarju ka paljudele seltsingutele. Nauditav ja hariv lugemispala on see igati ning ehk oleks pidanud esikaanel olema Juhan Maiste kõrval ka teise autori nimi.

Christian Ackermann: Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas. Autorid Tiina-Mall Kreem, Triin Kröönström, Isabel Aaso-Zahradnikova, Hilkka Hiiop, Anneli Randla. Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Linnaarhiiv, 2020, 512 lk.

Tegemist on viie autori ühistöös valminud mahuka ja sisutiheda teosega, mis toetub mitmeaastase teadusliku uurimisprojekti tulemustele. Raamatus antakse üksikasjalik ülevaade barokiaja puunikerduskunsti suurkuju Christian Ackermanni isikust ning loomingust. Raamat on suurepärane näide sellest, kuidas tänapäeval annab viljakalt põimida loodus- ja humanitaarteadulikku uurimust. Lugemis- ja avastamisrõõmu jagub nii  neile, kes huvituvad kunstiteoste loodusteaduslikest detailuuringutest või hoopis isikuloolistest ekskurssidest. Ja Ackermanni elu oli värvikas, sellest annab tunnistust rohkele arhiiviainesele toetuv sissevaade meistri eraellu. Raamatu mitmetahuline sisu võimaldab lugejal teha justkui ajareis 17. sajandi lõpu ja 18. sajandi alguse Tallinnasse. Eraldi väärivad esiletõstmist illustratsioonide valik, Ackermanni teoste kataloog ning kunstiliselt nauditav üldkujundus. Ingliskeelne kokkuvõte teeb nähtuse Christian Ackermann sisu mõistetavaks ka rahvusvahelisele publikule.

Eesti ajalugu I. Eesti esiaeg. Autorid Aivar Kriiska, Valter Lang, Ain Mäesalu, Andres Tvauri, Heiki Valk. Kirjastus TÜ ajaloo- ja arheoloogia instituut, 2020, 520 lk. 

Eesti ajaloo kuueosalisele suurteosele on nüüd pandud punkt. Kui heita pilk üksikute köidete ilmumise kronoloogiale, siis pole olnud võimalik ilmselt mitmetel põhjustel avaldamisrütmiga järgida nii-öelda klassikalist tava, alustades „ajaloo algusest“ ja lõpetades tänapäevaga. Seda, kuidas on see mõjutanud suurteose kui terviku sisulist sidusust, on raske öelda ja see pole ka komisjoniliikmete ülesanne. Tõsiasjaks on ometi, et viie Tartu Ülikooli muinasteadlase ühisloomena on meil ka Eesti ajaloo kõige varasem periood nüüd  riiulist võtta. „Eesti ajaloo“ I köite lugemisel on üheks  tõdemuseks, et tänapäeva muinasteadus pole juba ammu arheoloogia, nii nagu sellest veel mõnikümmend aastat tagasi aru saadi. Näiteks loodusteaduslike meetodite kasutamine kuulub ammuilma arheoloogi „tööriistakasti“ ning nõuab pidevat kursisolekut erinevate mittehumanitaarsete teaduste meetoditega ja need arenevad tormilise kiirusega. Nii arutades ongi ehk hea, et „Eesti ajaloo“ I osa ilmus just suurteose viimase köitena. Seega siis: kui muinasaeg oleks olnud „raamatusse raiutud“ nii 15 aastat tagasi, siis oleks see aastaks 2021 vähemalt osaliselt vananenud. Tegemist on monumentaalse teosega, milles esitatud seisukohtade arvustamiseks erialateadlaskond alles jõudu kogub.

Eesti Vabadussõja ajalugu. I–II osa. Koostaja ja toimetaja Lauri Vahtre, tekstide autorid Toomas Hiio, Peeter Kaasik,  Taavi Minnik, Hellar Lill, Toe Nõmm, Ago Pajur, Urmas Salo, Tõnu Tannberg ja Lauri Vahtre. Kirjastus Varrak, 2020, I osa 560 lk, II osa 551 lk.

Vabadussõja uut käsitlust  on pikalt oodatud ja nüüd on see meil riiulist võtta. Kaheköiteline koguteos võtab üle teatepulga varasemalt, aastail 1937–1939 ilmunud „Vabadussõja ajaloolt“. Eelkäijaga on uus koguteos sarnane nii välimuse kui ka üldist ülevaadet ja sünteesi pakkuva laadi poolest. Sarnane on ka rõhuasetus, mis keskendub traditsioonilise sõjaajaloo vaimus valdavalt lahingutele ja sõjameestele. Sõjategevuse analüüs on varasemaga võrreldes juurde saanud mitmeid uusi ja huvitavaid täpsustusi ning lisanüansse. Uue ja ajastuomase teemana on lisandunud mälu-ajalooline vaade. Esindusliku ülevaateteose autorkond ei jäta kahtlust, et tegemist on parimate asjatundjatega omal alal ning see on kvaliteedi pandiks. Toimetaja Lauri Vahtrel on selles, et meie Vabadussõja uus kaheköiteline lugu just sellisena välja kukkus, päris kindlasti oluline roll. Vabadussõda on oluline, seda tuleb edasi uurida, sellest jätkuvalt kirjutada, selle tähtsust meie olemasolule ikka ja uuesti üle korrata. Näib, et need printsiibid on olnud koguteose autorkonnale käsulaudadeks. Toimetajal on õnnestunud vormida senine uurimuslik pärand ladusaks ja hästi loetavaks tervikuks. Ja kas pole mitte nii, et osava sulega kokku kirjutatud lugu võib olla korraga nii teaduslik kui populaarne – üks ei välista teist. Arvestamine laiema lugejaskonnaga on selle koguteose puhul kahtlemata põhjendatud ja vajalik. Siiski võinuks trükiversioonile lisada viited. Viidete tõrjumist on paljuski kirjastajate survel näha paljudes teisteski ajalooteostes – see on tendents, mille vastu tasuks võidelda. Viiteid võivad lisaks teadlastele vajada ka tavalugejad ning nende olemasolu aitab teadvustada teaduspõhisuse olulisust laiemalt. Kokkuvõttes on uus „Vabadussõja ajalugu“ kirjutatud väga ladusaks. Jääb üle soovida rohket lugejaskonda, eriti tahaks, et teose võtaks kätte noorem põlvkond.

Qui vult, potest: Karl Morgenstern 250. Koostaja Jaanika Anderson, toimetajad Jaanika Anderson, Janika Päll, Moonika Teemus, Ivo Volt. Artiklite autorid Mare Rand, Janika Päll, Malle Ermel, Dorothee von Hellermann, Moonika Teemus, Inge Kukk, Jaanika Anderson, Jürgen Barkhoff, Ivo Volt, Lea Leppik, Epi Tohvri, Juhan Maiste, Lucas Hafner, Kadri Tammur, Henn Käärik, Kristiina Tiideberg. Tartu Ülikooli kirjastus, 2020, 350 lk.

Saksamaalt pärit õpetlane Johann Karl Simon Morgenstern (1770–1852) oli Tartu keiserliku ülikooli esimene kõnekunsti, klassikalise filoloogia, esteetika, kirjandus- ja kunstiajaloo professor, ülikooli raamatukogu esimene direktor ning ülikooli kunstimuuseumi rajaja.  2020. aastal tähistati tema 250. sünniaastapäeva nii laialdaselt kui praegustes keerulistes oludes üldse võimalik ning välja anti ka rikkalikult illustreeritud uhke kogumik. Ühelt poolt täidab teos eesmärki anda põhjalikum ülevaade suurkuju elust ja teda vääriliselt meeles pidada. Teisalt käsitletakse Morgensterni isiku vahendusel märksa laiemaid teemasid, nagu Tartu Ülikooli ja linna ajalugu ning ka Eesti ajalugu üldisemalt. Mitmekesiste ja laialdaste kontaktidega haritlase kaudu avaneb hästi rahvusüleste võrgustike ja rände tähtsus siinse hariduse ja kultuuri ajaloos, kuid samuti isiklike kontaktide, raamatute, visuaalkultuuri jms. roll ideede ja teadmiste vahendamisel. Koos autoritega on huvitav kaasa mõelda Morgensterni valikutele: miks ikkagi valis ta Euroopa tunnustatud keskustes teaduse viljelemise asemel just Tartu. Morgensterni sarnaseid universaalharitlasi enam ei kohta, aga küsimus on siiani aktuaalne. Et kogumiku ilmumisse panustanud autoreid on palju ning igaüks neist on spetsialist vastavalt oma huviringile, siis ilmselt on raamatu kirju sisu paratamatus. Ehk on raamatu temaatilise spektri avarus just hea? Nii või teisiti seob Morgensterni erakordne isiksus kõik ilmunud lood tervikuks. Kõik tekstid on paralleelselt tõlgitud ka inglise keelde, mis on eelduseks rahvusvahelisele dialoogile.

Kokkupõrge. Eesti moderniseerumine avaliku privaattranspordi näitel, 1900–1940. Autor Riho Paramonov. Kirjastus Revaleta, 2020, 432 lk.

Raamat on valminud Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis 2019. aastal kaitstud doktoritöö baasil ning selles keskendutakse Eesti transpordi ajaloole 20. sajandi algusest kuni Teise maailmasõjani. Teoses antakse põhjalik ülevaade meie linnades kasutusel olnud transpordivahenditest ja seda on tehtud tehnoloogilise arengu raamistuses. Peamiselt on vaatluse all inimese ja tehnoloogia vaheline suhe. Moodsate transpordivahendite pealetung kujundas paratamatu konflikti vana ja uue vahel, mida esindasid ühelt poolt voorimehed ning teiselt poolt mootorsõiduvahendid – taksod. Intrigeerivalt on kirjeldatud opositsiooni voorimeeste kui vana ja taksode kui uue kiirusmaailma esindajate vahel. Tahtmatult hakkab lugeja tõmbama paralleele tänapäevaga, kus linnapildis kondijõul töötavad jalgrattaga liiklejad on jäämas jalgu mootoriga tõukeratastele ning on pakkumas konkurentsi taksondusele. Raamat on tavalugejale jäänud siiski ilmselt liiga detailirohkeks ning ulatuslikud joonealused viited aeglustavad lugemisrütmi. Ka kirjašrift võinuks olla suurem. Kokkuvõttes on tegemist igati tänuväärse uurimusega, mis avardab meie arusaama inimese ja tehnoloogia vahelisest keerukast maailmast. Põnevat lugemisainest raamatus jagub ning teos annab põhjaliku  ülevaate linnatranspordi väljakujunemisest.

Lood ja leiud Tallinna algusest. Autor Erki Russow. Kirjastus Stilus, 2020, 256 lk. 

Erki Russow on kahtlemata üks paremaid Tallinna vanema ajaloo eksperte, kelle sulest on ilmunud tuumakaid kirjutusi meie pealinna aja- ja kujunemisloost arheoloogilise materjali põhjal. Nüüd tervikteoseks koondatud 49 lugu Tallinna vanemast ajaloost ilmusid esimest korda Tallinna 800 aasta juubeli puhul peaaegu iganädalase järjejutuna Postimehe veergudel 2019. aastal. Autor on ette võtnud põneva lahendusviisi, pakkudes nüansirohket ülevaadet Tallinna kujunemisest ning sealsest eluolust esemeleidude kaudu. Arheoloogiline materjal täikammidest müntideni põimitakse põnevatesse ajaloolistesse ekskurssidesse, pakkudes sissevaadet sajanditetaguse tallinlase igapäevaellu, olmesse, tervisesse ning märgilistesse ajaloosündmustesse. Ladusa teksti ja populaarteadusliku suunitlusega raamat sisaldab lisaks ajaloolisele infole uurimisloolist tausta, olles põnev lugemismaterjal mitte ainult Tallinna ajaloost huvitatule, vaid ka laiemale publikule. Eraldi väärivad esiletõstmist arvukad  Jaana Ratase illustratsioonid ning ladusat teksti toetav foto- ja kaardimaterjal. Tervikkujundus teeb väljaande esteetiliselt nauditavaks.

Oma alma mater’it otsimas. Enne Teist maailmasõda Euroopa  tehnikakõrgkoolidest võrsunud insenerid ja arhitektid. Autorid Raimo Pullat ja Tõnis Liibek. Kirjastus Estopol, 2020, 446 lk.

On hea meel, et meil on kunstnike ja literaatide kõrval hakatud rohkem tähelepanu pöörama ka inseneri- ja tehnikakultuurile, mis on siiani vaeslapse ossa jäänud. Komisjoni köitis raamatu põnev pealkiri, soliidne kujundus ja rikkalik pildimaterjal. Teos on muljetavaldavalt põhjalik geograafilise haarde ning arhiivimaterjalide kasutuse poolest. Nimeliselt on fookusse võetud rohkem kui pool tuhat Eesti tehnilise haritlaskonna esindajat, kes omandasid hariduse Euroopa tehnikakõrgkoolides 1920.–1930. aastatel. Siiski pole tegu biograafilise leksikoniga, teos annab ka hea ülevaate akadeemilistest keskkondadest, kus tulevased insenerid ja arhitektid oma hariduse omandasid. Need elu- ja ruumikogemused on mänginud insener-arhitektide loomingus seniarvatust märksa suuremat rolli. Seda aspekti tuleb enam esile tõsta ning meie ehitatud keskkondade mõistmisel ka arvestada. Tegu on igati kaaluka teosega, mis on pälvinud mitmete retsensentide positiivset tähelepanu ja tunnustust.

„Sama hästi kui venelaste maa“. Roosevelt, Churchill ja Stalin ning Balti küsimus Teises maailmasõjas. Autor Kaarel Piirimäe. Kirjastus ARGO, 2020, 336 lk.

Eesti ajaloo üks võtmeküsimusi nii uurijatele kui ka laiemale publikule on seotud iseseisvuse kaotamise ja lääneriikide suhtumisega Balti riikide okupeerimisse Nõukogude Liidu poolt. Kaarel Piirimäe on selle teema käsitlusele lisanud veel ühe detailirohke tõlgenduse, mis on huviga loetav nii asjatundjatele kui kindlasti ka laiemalt. Raamat põhineb tema Cambridge’i ülikoolis kaitstud doktoritööl, mille ümbertöötatud variant on esmalt ilmunud inglise keeles ja nüüd kohandatuna ka eesti keeles. Autoril on olnud võimalik suhestuda varasema rohke rahvusvahelise uurimistööga ning ta pakub lugejale head sissevaadet senisesse uurimistraditsiooni ning toob selle taustal välja omapoolse tõlgenduse. Teose autori seisukoht tugineb peaasjalikult diplomaatiliste suhete analüüsile. Vaadeldes USA, Suurbritannia ja NSV Liidu dünaamilisi suhteid Teise maailmasõja ajal, näidatakse Balti riikide okupeerimise sammsammulist aktsepteerimist kõrvuti mittetunnustamise poliitika väljakujunemisega. Korduvalt võetakse kinni hääletu alistumise kujundist ja arendatakse seda edasi. Diplomaatiliste suhete avamise kaudu näidatakse veel kord Ida-Euroopa piiririikide kehva positsiooni Teise maailmasõja aegses, sellele eelnenud ja järgnenud maailmapoliitikas. Teisalt avaneb siit ka Eesti oma valitsuse poliitika ja valikute negatiivne mõju, mis kahandas lääneriikide toetust veelgi. Kõik need teemad on aktuaalsed praegugi, mida on rõhutatud ka raamatu eessõnas. Tegu on ladusalt ja haaravalt kirjutatud käsitlusega.

Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil. Koostajad Epp Lankots ja Triin Ojari. Eesti Arhitektuurimuuseum, 2020, 191 lk.

Nimetatud teos ilmus käsikäes Eesti Arhitektuurimuuseumis toimunud samanimelise näitusega ning annab ülevaate Eesti rikkalikust puhke- ja suvilaarhitektuuri pärandist. Inimeste elulaadi ja ajakasutuse muutumine ning tööaja reguleerimine on olnud üks moderniseeruva ühiskonna tunnuseid. NSV Liidus muutus puhkuse „arendamine“ (ehk elanikkonna heaolu kasvatamine) programmiliseks alates 1961. aastast seoses Nikita Hruštšovi sõnastatud eesmärkidega jõuda 1980. aastaks kommunismi. Raamatu tekstide autoriteks on Mart Kalm, Epp Lankots, Triin Ojari ja Tiina Tammet, kes kirjeldavad erinevaid puhkusepraktikaid ja puhkearhitektuuri alates 1930. aastatest. Kuigi raamatu pealkiri seab fookuse suvilale, mis muutus 1960. aastate keskpaiku massinähtuseks, saab lugeja ülevaate ka teistest nii individuaalse kui ka kollektiivse puhkuse veetmise viisidest ja kohtadest koos arhitektuurilise sissevaatega. Väljaanne on varustatud rohke pildimaterjaliga koos näidistega aiamajade tüüpprojektidest kuni suurejooneliste puhkebaaside projektide ja planeerimiskavadeni. Samuti on kogutud mälestusi eakatelt suvilaomanikelt. Teos pakub kindlasti huvi paljudele arhitektuurihuvilistele, sest enamik puhkekohti on tänaseni aktiivses kasutuses.

Sõjaaegse Kaitseliidu hiilgus ja häving Läänemaal. Autor Mati Mandel. Eesti Ajaloomuuseum, 2020, 304 lk.

Mati Mandeli Läänemaa-lembus on kõigile hästi teada. Ta on aastakümnete jooksul avaldanud rohkesti lühemaid ja pikemaid kirjatükke Läänemaa ajaloost muinasajast 20. sajandi pöördeliste sündmusteni. Sedalaadi universaalsus väärib sügavat kummardust. Nüüd on tema sulest ilmunud põhjalik käsitlus Läänemaa kaitseliidust kahe suure sõja vahelisel ajal, selle hiilgeaegadest ja hävingust. Esimene Nõukogude okupatsioon seadis oma ülesandeks hävitada rohujuuretasandini kõik, mis oleks aidanud meenutada kakskümmend aastat kestnud iseseisvusaega või aidanud iseseisvusaatel edasi elada. Mati Mandel on põhjalikult analüüsinud Kaitseliidu organiseerumist ja selle hävitamislugu. Kaante vahele on jõudnud andmebaas, mis on kohati ängistav lugemispala oma detailsuses. Autor on püüdnud jõuda sügavale üksikisiku tasandile ning tabada iga inimsaatuse kordumatust. Üsna tihti tehakse mineviku kohta sotsiologiseerivaid järeldusi, mille järgi üksikisik upub üldistuste ookeani ära. Mati Mandeli koostatud lugu aitab meil jääda inimesekeskseks ning annab võimaluse mõtiskleda ka igavikulisel teemal: miks on ennast targaks pidav kahel jalal kõndiv sotsiaalne olend ehk inimene võimeline liigikaaslasi armutult hävitama mõne juba eos kahtlase idee nimel.

Viin, vein ja vesi. Joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal. Autor Inna Põltsam-Jürjo. Kirjastus ARGO, 2020, 238 lk.

Inna Põltsam-Jürjo on kahtlemata meie viljakaim toidukultuuri ajaloo spetsialist, kes on sedapuhku võtnud vaatluse alla Eesti alade joogikultuuri kujunemisloo keskajast uusajani. Populaarteaduslikus vormis ja ladusas keeles antakse ülevaade peamistest siinsetel aladel levinud keelekastetest alates lihtsast mõdust-kaljast kuni halja viinani, aga ka peenematest uue aja jookidest nagu tee, kohv ja erinevad napsid. Põnevalt paigutatakse nende jookide lugu laiemasse ajalookonteksti, pakkudes süvendatud ekskurssi erinevate rüübete päritollu, aga ka sotsiaalsetesse, kultuurilistesse ning majanduslikesse mõjuteguritesse. Asjakohase lisana on raamatu lõpus esitatud erinevate jookide mõõtühikute ja vääringute nimekiri. Kirjutatut vürtsitavad vahvad illustratsioonid, muu hulgas jookide ajaloolised valmistamisõpetused, mida tõsisemad joogigurmaanid on juba julgesti võtnud järele teha ning testida. Raamat on igati põnev lugemine kõigile, kes soovivad rohkem teada meie söögi- ja joogikultuuri aja- ning kujunemisloost.

 Võitlus ja väitlus teatri üle Eesti- ja Liivimaal 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Autor Tiina-Erika Friedenthal. Tartu Ülikooli kirjastus, 2020, 472 lk. 

Tegemist on 2020. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud doktoridissertatsiooniga, mis käsitleb teatrivaenulikkuse teemat Eesti- ja Liivimaal 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses kolme suure keskuse – Riia, Tartu ja Tallinna – näitel. Väitekirja ülesanne oli uurida teatrivastasuse mõtteloolisi tagamaid. Olgu selleks siis valgustusajastul tekkinud teatrikeeld, mis kõlab juba iseenesest intrigeerivalt, nagu ka sageli korratud väide, et Tartu keiserliku ülikooli kuraator Klinger ja esimene rektor Parrot olid teatrivastased. Nüüd on sellele väitele antud laiem seletav kontekst, mille alusel ulatuvad teatrivastasuse juured saksa akadeemilistesse ringkondadesse 18. sajandi teisel poolel. Väideti, et teatritegemise ja teatriskäimise suurim kahju on ajakadu ning tõsiste tööde katkestamine või sootuks hooletusse jätmine, ka tülid tudengite ning näitetruppide vahel olid kerged tekkima. Uurimus avab teatri olemuse ja selle elemente laiemas ühiskondlikus spektris. Olgu selle ilmestamiseks siinkohal osutatud kameralismi põhimõtete seas välja toodud juhistele teatritegemise kohta. Samuti on hinnatud luteri kiriku ning vaimulike suhtumist teatrisse. Praeguse teatrilembese aja kontekstis on tegemist igati kaasahaarava ekskursiga paari sajandi tagusesse aega, mil teatri tähendus oli tunduvalt ambivalentsem.

Parimaks 2020. aastal ilmunud ajalooteoseks valiti Igor Kopõtini raamat: Rahvuse kool. Eesti rahvusarmee ja vähemusrahvused aastatel 1918–1940. Rahvusarhiiv, 2020, 631 lk.

Komisjon tunnistas preemia vääriliseks Igor Kopõtini uurimuse „Rahvuse kool. Eesti rahvusarmee ja vähemusrahvused aastatel 1918–1940“. Raamat kujutab endast  2018. aastal Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritöö ümbertöötatud ja laiendatud varianti ning on ilmunud Rahvusarhiivi väljaantavas sarjas „Uurimusi ja allikmaterjale Eesti sõjaajaloost“. Raamatu toimetajad on Tõnu Tannberg ja Katre Kaju.

Autor juhatab monograafia sisse intrigeeriva küsimusega: kas vähemusrahvused Eesti kaitseväes aastatel 1918–1940 oli julgeolekurisk? ning juba raamatu esimesel leheküljel antakse sellele kohe ka vastus: oma väiksuse tõttu ei olnud vähemusrahvused riigi ega kaitseväe jaoks kõige suurem probleem. Sellest põhiküsimusest hargneb ridamisi teemasid, mille keskmeks on lojaalsus, truudus Eesti riigile. Kuid probleemidering, millel autor peatub, puudutab näiteks ka suhtumist sõjaväeteenistusse kui sellisesse ning enamus- ja vähemusrahvuste omavahelist lävimist. Nauditaval viisil arutleb Igor Kopõtin selle üle, kuidas suhtusid kutsealused sõjaväelistesse eeskirjadesse ja normidesse, kuidas mõjutasid kodune kasvatus, kultuuriline ja sotsiaalne taust ning mitmed muudki tegurid Eesti riigile lojaalseks kasvamist. Need elulised seigad teevad raamatu loetavaks mitte ainult sõjaajaloost või rahvusküsimusest huvitatule, vaid kindlasti ka laiemale lugejaskonnale.

Autoril on õnnestunud ehitada  lugeja jaoks huvitava konstruktsiooniga mõttesild mineviku ja tänapäeva vahele. Peame loomulikuks, et iga demokraatlik riik peab olema valmis ennast kaitsma, kasutades selleks vajaduse korral ka sõjajõudu. Selliselt on maailm kord juba üles ehitatud – tahame seda või mitte. Eesti riik kehtestas ennast Vabadussõjas. Sõjajõud (näiteks Kaitsevägi) koosneb kaitsetahtelistest  inimestest. Igor Kopõtin arutlebki oma 600-leheküljelises raamatus, kuidas käis Eesti kaitseväkke kutsutud eestlaste ja vähemusrahvuste lõimimine ühtse riigitunnetuse või rahvuslikustamise suunas, kui laenata mõistet tänapäeva poliitikateadusest. Arusaadavalt olid suured ja väikesed karid ning konfliktid sellesse protsessi sisse kodeeritud. Autor järeldab, et ohvitserkonna kujundamisega tuldi iseseisvuse kaotamise eelõhtuks üldiselt toime, kuid reakoosseisuga oli probleeme tunduvalt rohkem. Kahtlusteta olid iseseisvusaja esimese kahekümne aasta pingutused tõhusaks rahvuse kooliks, millele sai toetuda ka taasiseseisvumise protsessis. Võrdlused rahvusvähemuste olukorraga Lätis ja Poolas ning taasiseseisvunud Eesti Kaitseväega lisavad uurimusele võrdlevat mõõdet. Kui tugevad on aga Igor Kopõtini ehitatud ajasilla tugisambad meie praegusel ajal, sellele annavad vastuse järgnevad põlved.

Nagu juba aastaid kombeks, tunnustati ajalookirjanduse aastapreemia väljakuulutamise tseremoonial ka ajakirja Tuna artiklipreemia laureaate. Seekordse preemia pälvis Marten Seppel artikli „Talurahva suremuse põhjused Eesti- ja Liivimaal Suure näljahäda ajal (1696–1697)“ (Tuna 2020, nr. 2, lk. 10–25) eest.

Palju õnne laureaatidele!

Epi Tohvri (1970), PhD, Tallinna Tehnikaülikool, arhitektuuri ja urbanistika akadeemia, arhitektuuriajaloo dotsent, epi.tohvri@taltech.ee; Aigi Rahi-Tamm (1965), PhD, Tartu Ülikool, humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, ajaloo ja arheoloogia instituut, arhiivinduse professor, aigi.rahi-tamm@ut.ee; Ester Oras (1984), PhD, Tartu Ülikool, loodus- ja täppisteaduste valdkond, keemia instituut, analüütilise keemia kaasprofessor ja Tartu Ülikool, humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, ajaloo ja arheoloogia instituut, arheoloogia kaasprofessor, ester.oras@ut.ee; Linda Kaljundi (1979), PhD, Eesti Kunstiakadeemia, kunstikultuuri teaduskond, kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut, professor, linda.kaljundi@artun.ee; Priit Raudkivi (1954), PhD, vanemteadur, Tallinna Ülikool, humanitaarteaduste instituut, ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskus, raudkivi@tlu.ee